Eesti Looduse fotov�istlus
2011/12



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2011/12
Jalaka levik Eesti metsades

Senised uuringud jalakaliste levikust Eesti metsades on enam kui tagasihoidlikud. Peamiselt on seda valdkonda puudutatud laialehiste salumetsade leviku käsitlustes. Sagedamini kohtame kirjanduses selliseid kohamääranguid nagu Abruka, Puhtu, Heimtali, põhjaranniku rusukalded-rusuvallid, jõgede ja vanajõgede lammid jm.

Jalakaliste, nagu ka teiste laialehiste liikide levik ja saatus on ühelt poolt tugevalt seotud kliimaolude muutustega, kuid teiselt poolt kindlasti ka inimtegevusega vähemalt viimastel sajanditel. Seega on tegemist peamiselt sekundaarsete metsadega. Enam-vähem primaarseteks võib pidada pankrannikul, ürgorgude veerudel ja mõnel üksikul laiul kasvavaid laialehiseid metsi [1].

Teavet metsade kohta ei ole eri aegadel kogutud ühtemoodi. Enne kogu Eestit hõlmava metsade andmebaasi loomist 1980. aastatel oli aluseks võetud peapuuliik. Seetõttu jäid tähelepanuta puistud, mille koosseisus leidus laialehiseid liike, sh. jalakat. Jalaka levikut on suuresti mõjutanud maakasutuse muutused. Varem puisniitude või -karjamaadena kasutatud alade metsastumise tagajärjel on suurenenud ka nende metsade pindala, kus kasvab laialehiseid liike. Siiski on jalaka sage leidumine iseloomulik just põlistele metsaaladele Lääne- ja Ida-Virumaal, aga samuti Jõgevamaa põhjaosas.
Siinse kirjutise tarbeks analüüsitud Eesti metsade andmebaas [3] ei hõlma metsade pindala täielikult. Sellesse andmebaasi on kantud umbes 1,6 mln. ha metsi ehk 73% kogupindalast. Kuid kasutades koefitsienti 1,4, võime saada suhteliselt objektiivse pildi jalaka levikust meie metsades. Sääraselt arvutatud tulemused on edaspidi esitatud sulgudes.

Metsi, kus jalakat kasvab puistu esimeses rindes vähemalt 1%, on kokku 4194,1 (5871) ha. Kuid sellest vaid 58 (81,2) ha on puistuid, kus jalakas hõlmab pindalast üle poole. Seega on jalakas levinud peamiselt kõrvalliigina: kuni 10%-lise jalakaosalusega puistud võtavad enda alla lõviosa: 90% jalakaosalusega puistute üldpindalast ehk 3764 (5270) ha.
Metsakorraldustööde käigus on jalakat registreeritud ka teises rindes 630,6 (883) hektaril ning üksikpuudena 1276 (1786) hektaril. Sagedasemad jalaka kaasliigid (# 1) on kask ja kuusk, hõlmates vastavalt 87,6% ja 74,4% jalakaosalusega metsade pindalast. Enam-vähem võrdsel pindalal kasvab jalakate kõrval haaba, saart ja halli leppa: vastavalt 63,4; 62,5 ja 61,8%. Sangleppa leidub koos jalakaga 31,3% pindalast ning vahtrat 22,6%. Tamme ja pärna kasvab vastavalt 18,8 ja 17,5%, remmelgat 16% ja mändi 14,5%.
Jalakaosalusega metsade kasvukohatüpoloogiline jaotus (#) on etteaimatav. 74% vaadeldavatest metsadest paikneb laane- ja salumetsade tüübirühmas, vastavalt 28% ja 46%, peamiselt naadi ja sinilille kasvukohatüübis. 18% jääb soovikumetsade alla valdavalt angervaksa kasvukohatüüpi ning 4% palumetsadesse. Siin on tegemist üleminekutega laanemetsadest, nagu ka 2% lootüüpide puhul.

Jalaka vanuseline jaotus meie metsades on võrdlemisi ühtlane, enim jalakaid leidub 50–70-aastastes metsades: 1681 (2353) hektaril (#). See annab tuge hüpoteesile, et suur osa jalakaosalusega metsadest on kujunenud endiste puisniitude ja -karjamaade metsastumise tõttu. Ehkki vanimad jalakaosalusega kooslused küünivad 150 aastani, on üle saja-aastaste metsade osatähtsus siiski tagasihoidlik.
Jalaka levik Eesti metsades pakub üllatusi: ta on laialdaselt levinud Jõgeva maakonnas Saare, Palamuse ja Põltsamaa vallas. Kõnealuse puuliigi leviala on ootuspäraselt suurem ja ühtlasem ka Viljandi maakonnas. Jalakaosalusega metsade pindala on märkimisväärne Virumaal ning sugugi mitte ainult põhjaranniku klindimetsade alal. Pärnumaa lõunaosas on jalakas tavalisem kui maakonna põhjaosas. Kõige jalakavaesemad piirkonnad on Kagu-, Lõuna- ja Lääne-Eesti ning saared, erandiks vaid Haanja kõrgustik, Pühajärve ümbrus Otepää vallas ja Abruka saar Kaarma valla haldusalal.
Levinud arvamuse järgi kasvab jalakas peamiselt koos teiste laialehiste puuliikidega [5]. Tehtud analüüs seda siiski ei kinnita. Koos jalakaga leidub suhteliselt rohkem üksnes saart, kuid jalaka-vahtra-pärnakooslusi mitte üle 20%. Samas on sellised metsad, mida Alfred Ilves ja Liivia Laasimer on nimetanud „hiismetsadeks”, tõelised pärlid meie loodusmaastikus.


1. Kalda, Aino 1962. Laialehised metsad Eestis. – Rebane, Harald (toim.). Salumetsade majandamise küsimusi. ZBI, Tartu: 129–144.
2. Kalda, Aino 1995. Broadleaved deciduous forests of Estonia. – Aaviksoo, Kiira et al. (eds.). Consortium Masingii. A Festschrift for Viktor Masing. Tartu University, Tartu: 89–95.
3. Metsaregister 2011. Keskkonnateabekeskus, Tartu.
4. Paal, Jaanus 2004. „Loodusdirektiivi” elupaigatüüpide käsiraamat. Digimap OÜ, Tallinn.
5. Sander, Rein 2011. 101 Eesti puud ja põõsast. Varrak, Tallinn: 92–93.

Lembit Maamets (1957) on Metsakorralduse Büroo OÜ juhataja.



Lembit Maamets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012