Mudakonn tunneb end Setomaal koduselt. Ta ongi meil põhiliselt Kagu-Eesti liik: mujal puudub või väga haruldane. Setomaa liivamaad sobivad hästi kaevumiseks, jätkuks vaid madalaid puhtaid lompe ja tiike, kus järglasi soetada.

Mudakonn Pelobates fuscus on väike, umbes kaheksa sentimeetri pikkune ümariku kehaga kahepaikne. Tema halli siledat nahka katavad pruunikad laigud. Kollased punnis silmad on erinevalt teistest kahepaiksetest vertikaalsete pupillidega. Pealael silmade vahel on hästi märgatav kumerus. Mudakonna aitab teistest konnadest eristada ka kühvlitaoline pöiaköbruke mõlemal tagajalal: lähemal vaatlemisel meenutab see sõrmeküünt. Sageli lõhnab mudakonn üsna tugevasti küüslaugu järele [1].

Eluviis ja sigimine. See konn elab väga varjatult: veedab päeva maasse kaevunult, toiduotsingule tuleb alles ööhämaruses, sageli niiske või vihmase ilmaga. Edasi liigub lühikeste hüpetega, kaevumiseks kasutab tagajalgu. Pehmesse pinnasesse kaob mudakonn, tagaosa ees, vaid paari minutiga.

Kevadel aprilli- ja maikuus ilmub mudakonn oma talvitumispaikadest välja kudema. Kudemisveekoguna eelistab poole meetri kuni meetri sügavusi selgeveelisi lompe ja tiike, mida soojendab päike ning kus ei ole kalu.

Mudakonna häälitsus ei kosta kaugele, sest isasloom häälitseb vee all, lombi põhjas. Kui seista soojal kevadõhtul mõne selgeveelise lombi kaldal, võib kuulda veest tasaseid koputusi – see ongi isase mudakonna pulmalaul.

Mudakonna kudu on nöörjas. Kulleste areng moondeni kestab kuni sada päeva – tunduvalt kauem kui teistel kahepaiksetel. Seetõttu jäävad kullesed vahel ka veekogudesse talvituma. Enne moonet on hiigelkulles täiskasvanud loomast kuni kaks korda suurem. Täiskasvanud mudakonnad talvituvad maasse kaevunult.

Levik. Mudakonn elab Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopa lauskmaal. Levila ulatub Uuralitest Kirgiisi steppide ning Araali mereni [1]. Eestis on mudakonn oma levila põhjapiiril, kõige põhjapoolsem leiukoht on teada Pandivere kõrgustikult. Peamiselt elab ta meil aga Lõuna- ja Kagu-Eesti liivase ning savise pinnasega aladel. Kaevuva eluviisi tõttu väldib kiviseid piirkondi.

Möödunud sajandi esimesel poolel kasvatati Lõuna-Eestis laialdaselt lina ning igal talul olid linaleoaugud, kus mudakonnad meelsasti kudemas käisid [2]. Nüüdseks on suur osa neile sobilikest kudemisveekogudest kinni kasvanud või kalatiikideks muudetud. See on üks põhjusi, miks see konn on kadunud mitmelt poolt oma endistel levikualadel [3].

Ohud ja seisund. Mudakonna elupaik hõlmab maastikke, kus leidub niidualasid ning väikesi puhtaid veekogusid, aga ka ülesharitud põllu- ja aiamaid, sest haritud maasse on hõlpsam kaevuda. Ent põllumaastikus ja aedades varitseb oht puutuda kokku kunstväetiste, taimekaitse- ja putukamürkidega või hukkuda raskete masinate all. Just need ohud ongi saanud sellele liigile saatuslikuks mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis. Kunstväetised ja põllumajandusmürgid mõjutavad mudakonna, nagu teisigi kahepaikseid, nii otseselt kui ka kaudselt. Kudemisveekogudesse sattunud väetised ja mürgid rikuvad vee ning hävitavad sealse elustiku, muu hulgas ka kahepaiksete kudu ja kullesed. Põllul või heinamaal võivad aga kunstväetiste graanulid kleepuda mudakonna nahale, kus nad niiskuse mõjul lahustudes läbi õhukese naha imbuvad ning loomakese mürgitavad. Putukamürgid mõjuvad mudakonnale hukutavalt ka toidu (putukad ja nende vastsed) kaudu.

Intensiivsest põllumajandusest tulenevad ohud pole Eestis praegu siiski eriti olulised, küll aga on need mõjutanud väga tugevasti meie kahepaiksete elu möödunud poolsajandil ning võivad taas päevakorda tõusta lähitulevikus, kui Eesti astub Euroopa Liitu.

Kaitse. Mudakonn on üks Euroopa ohustatumaid kahepaikseid ning kantud ranget kaitset vajava liigina loodusdirektiivi IV lisasse. Hollandis ja Belgias on see konn hävinud, Rootsis teatakse vaid paari leiukohta. Taanis hakati 1990. aastate II poolel ulatuslikult taastama mudakonna kudemisveekogusid ning looma puhvertsoone nende ümber. Taani farmerid kasutavad rohkelt kunstväetisi ja põllumajandusmürke, peale selle kipuvad nad põldude keskele jäävaid veesilmi täitma ning kudemisveekogusid ümbritsevaid puhveralasid üles kündma. Kitsas, umbes kümne meetri laiune puhverriba vähendab aga oluliselt põllumajanduskemikaalide pääsu kudemisveekogudesse. Nüüdseks on mudakonna häving Taanis peatatud ning mõnedel endistel asualadel isegi asurkonnad taastatud.

Eestis alustati mudakonna kudemisveekogude taastamist 2001. aastal Piirissaarel, kus enamik veekogusid oli võsastunud või kaladega asustatud. Sügisel taastatud lompidesse tulid mudakonnad kudema juba järgmisel kevadel, see ületas ka kõige julgemad ootused. Uute veekogude kiire asustamine viitab mudakonnale sobivate kudepaikade puudusele saarel. 2002. aastal taastati mõned võsastunud kudepaigad ka Karula rahvuspargis. Lähiaastatel on plaanis alustada kudemislompide taastamist Otepää ja Haanja looduspargis, kus mudakonn oli veel 1970. aastatel üsna tavaline, kuid viimasel ajal jäänud üliharuldaseks.

1. Arnold, Edwin N.; Burton, John A. 1980. Reptiles and Amphibians of Britain and Europe. Collins Publishers, London.

2. Aul, Juhan 1931. Kodumaa neljajalgsed. Looduse Kirjastus, Tartu.

3. Rannap, Riinu; Pappel, Piret 2001. Otsi konna Kagu-Eestist nagu nõela heinakuhjast. – Eesti Loodus 52 (7–8): 314–315.

Riinu Rannap (1966) on zooloog, keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialist.