Eesti Looduse fotov�istlus
2012/02



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Võimas valk EL 2012/02
Valk, kelle korraldusel küpseb muna ja valmib seeme

„Võta inimese teatavat vedelikku ja aseta see algul roiskuma suletud kõrvitsasse, seejärel neljakümneks päevaks hobuse makku, kuni see hakkab elama, liigutama ja kihisema, mida on kerge märgata. See, mis on tekkinud, pole veel sugugi inimese sarnane, ta on läbipaistev ja ilma kehata. Kui aga seejärel iga päev salaja ja ettevaatlikult, arukalt toita teda inimese verega ja hoida neljakümne nädala kestel hobuse mao mõõdukas ja ühtlases soojuses, siis tekib tõeline elus inimene, kellel on kõik liikmed nagu naisest sündinud lapsel, kuid kes on ainult väga väikest kasvu” [1].

Selle homunkuluse retsepti autor on Paracelsus, 16. sajandi silmapaistev õpetlane, mitmekülgne loodusteadlane ja tunnustatud arst, kelle mõnedki ideed ning avastused olid oma ajast kaugel eest.
Näiteks pälvis Paracelsus kaasaegsete kolleegide pahameele ketserliku ja jultunud haavapraavitusviisiga. Väide, et ihusse raiutud auk tuleb puhtaks pesta, korralikult ja mustuskindlalt siduda ning seejärel rahule jätta, kõlas toona häbematult ja madaldas üllast arstiteadust. Soliidne, järeleproovitud meetod nägi ette hoopis haava delikaatset kinnipõletamist. Või siis oodati ära gangreen, misjärel amputeeriti viksilt patsiendi vigastatud jalg või käsi. Mis on selliste kiiret taipu, koolitatud kätt ja teravat asjatundjasilma vajavate operatsioonide kõrval labane haava pesemine ja kinnisidumine?
Sajandeid hiljem tuleb siiski tunnistada, et Paracelsuse praavituskombel on järgimist väärivaid elemente. Samamoodi on ära teeninud tunnustuse ka mitu tema keemiaavastust.
Ülaltoodud lapseteoretseptiga kaldus Paracelsus aga mõnevõrra tõerajalt eksiteele. Juriidilises plaanis on õpetustäht vettpidav: kogused ja temperatuurid peab katsetaja ju paratamatult valima omaenese aru järgi, seega saab eksperimendi ebaedus süüdistada vaid iseennast. Pealegi, mis ikkagi on see „teatav vedelik”? Taevas üksi oskab öelda, kui palju haisemaläinud hobusemagusid on Paracelsuse agarad järgijad lõpuks kärbeste ja rottide rõõmuks rentslisse heitnud. Et siis uuesti otsast alata.
Embrüoloogia seisukohalt on seesinane retsept aga halastamatult lühinägelik: nii lihtne uue elu algus nüüd ka ei ole!
Arengubioloogia viimane, kõrgemate organismide seas laialt kasutust leidnud praktika näeb organismi sünniks ette munaraku ja seemneraku ühinemist. Millele eelneb sugurakkude valmistamine. Selles protsessis on otsustav sõna öelda folliikuleid stimuleerival hormoonil (FSH).
„FSH on vajalik nii mehe kui naise viljakuseks,” kirjeldab kõnealuse sisenõre universaalsust Andres Salumets, Tartu ülikooli reproduktiivmeditsiini professor.

Kuidas munarakk küpseb? Õige vastus: pika ja pideva sundimise peale.
Viiendat kuud ema kõhus kasvaval tulevasel daamil on kahes munasarjas kokku umbes 14 miljonit folliikulit – pisikest põiekest, milles igaühes leidub veel küpsemata munarakk. Seejärel hakkab organism folliikuleid koondama. Kontrollitud rakusurma ehk apoptoosi abil väheneb munarakkude arv tütarlapse sünnihetkeks umbes nelja miljonini. Puberteedieaks on munasarjades kokku ligikaudu 800 000 folliikulit.
FSH suur etteaste algabki neiu jõudmisel murdeikka: siis annab vaheaju piirkond, hüpotalamus nimeks, ajuripatsile ehk hüpofüüsile korralduse hakata tootma sedasinast sisenõret.
Kunas täpselt see juhtub, seda mõjutab suuresti neiu kasv: loomulik kaal, kuhu ja mis järjekorras konkreetselt tema kehatüübi puhul kuhjub rasvkude ja nii edasi. Kuna normaalne kehakaal ja muud kasvuomadused erinevad indiviiditi suurel määral, saavad ka tütarlapsed suguküpseks eri vanuses.
„Aju tunneb ära, et tütarlaps on saavutanud kriitilise kehamassi ja algab tsükliline FSH sekretsioon,” õpetab professor Salumets.
FSH ülesanne ongi minna ajuripatsist munasarja ja teatada folliikulitele: on aeg hakata tööle, munarakud tuleb küpsema panna. Iga kuu saab naise kehas säärase sõnumi endale seaduseks paarsada folliikulit.
Paar päeva pärast starti on selge, et mõnedel folliikulitel edeneb munarakutegu kiiremini, mõnedel võtab see kauem aega. Edumaa teiste folliikulite ees saavutab see, kes suudab tekitada oma pinnale kõige enam FSH retseptormolekule. Need töötavad justkui päikesepatareide paneelid: mida rohkem folliikuli pinnal neid retseptoreid leidub, seda suuremal hulgal kogub ta FSH-lt ergutussõnumit, et on munaraku valmistamisega õigel teel ja võib jätkata nii kiiresti, kui jaksab. Nõnda tõmbab edukalt töötav folliikul ise ja aina rohkem ligi enda arenguks vajaminevat stimulaatorit. Teised jäävad pisitasa maha.
Kasvav folliikul toodab muu hulgas steroidhormoone – östrogeeni ja progesterooni –, mis valmistavad emaka limaskesta ette võimalikuks embrüo vastuvõtmiseks.
Lõpuks on üks, harva korraga kaks folliikulit niikaugel, et munarakk on valmis teekonnaks munajuhasse ja võimalikuks kohtumiseks spermatosoidiga. Arengu lõppfaasi jõudnud folliikul on paarisentimeetrise läbimõõduga, tema siseseina külge kinnitunud munarakk on umbes 0,1 millimeetri suurune. Mikroskoobi all meenutab nii-öelda täiskasvanud folliikul õhupalli, mille sisse on pillatud hernes.

Küps folliikul lõhkeb ning munarakk pääseb liikuma. Teadlased kahtlustavad, et folliikuli – põiekese, eks – sisu võib olla spermatosoididele justkui majakaks, kuhupoole liikuda.
„Arvatakse, et folliikuli lõhkedes liiguvad follikulaarvedeliku keemilised ühendid munajuhasse ja edastavad seemnerakkudele signaali, mille järgi orienteeruda,” täpsustab professor Salumets. Kui munarakk peaks munajuhas kohtuma seemnerakuga ja viljastuma, kulub tal emakaõõnde jõudmiseks umbes neli päeva. Emaka seinale kinnitub arenev loode seitsmendal-kaheksandal päeval pärast viljastumist.
Kui aga munarakk millegipärast spermi ei kohta, hakkavad ülejäänud folliikulid paari nädala pärast FSH käsu peale jälle tööle.
Ja nii umbes nelisada korda järjest: eani, mil loomulikul teel emaks saada pole enam võimalik. Oluline muutus toimub neljakümnendatesse astunud naistel: siis kahaneb folliikulite arv järsult paarikümne tuhandeni, mis ühtlasi tähendab seda, et daamil on keerulisem rasestuda.

Mehe organismis valmivad spermatosoidid samuti just FSH dirigeerimisel, ainult et töö tulemuse kvalitatiivne ja kvantitatiivne tase pole võrreldav munarakuteoga.
Poisslapse testis’tes ehk munandites on sünnihetkel müriaad spermatogoone – spermatosoidide tüvirakke, kel on jagunemisel kaks arenguteed: mõnedest saavad spermatosoidid, teistest needsamad tüvirakud, mis suudavad anda taas järglasteks spermatosoide ja tüvirakke. Naljaga pooleks võib öelda, et spermatosoidide tüvirakud toodavad iseennast, kõrvalproduktiks on seemnerakud.
Ja seda nii-öelda kõrvalprodukti on lademes. „Meestel võib kahe päeva jooksul tekkida sada miljonit seemnerakku,” loendab professor Salumets.
Nende kvaliteet on aga väga ebaühtlane. Umbes 200 miljonist vahekorra järeldusena tuppe sattunud spermatosoidist on üldjuhul kuni 95 protsenti suuremal või vähemal määral defektsed: mõni ei oska ujuda, mõni ujub ringiratast – nagu ajaks iseennast taga –, mõnel naljatilgal on kaks saba (mis on omane kuukala või opossumi seemnerakkudele), mõned on kokku kleepunud, nagu seisaks kambakesi koos ja arutaks mingit väga tähtsat küsimust.
Kõik need sellid on juba eos diskvalifitseeritud ning maratonistarti, mille finið on munaraku juures, neil asja pole.
Kui palju spermatosoide loomulikul teel munaraku juurde jõuab, pole tegelikult täpselt teada, sest kõik fotod munarakku päikesekiirtena ümbritsevatest seemnerakkudest on tehtud katseklaasis. Ilmselt piiravad ka loomuliku viljastumise käigus munaraku kõigepealt sisse siiski tuhanded spermid, kuigi põhimõtteliselt piisab uue elu alustamiseks ühest muna- ja ühest seemnerakust.
Edasi läheb keeruliseks elu ehitustööks, mida omal ajal nii põhjalikult kirjeldas Karl Ernst von Baer. Tema oli ka esimene inimene maailmas, kes silmitsedes kohe-kohe lõhkema hakkavas folliikulis munarakku, andis endale aru, mida tal on au näha!


LISAKAST
FSH on viljatusravis asendamatu hormoon

Kui naise keha toodab vähe või vigast FSH-d, ei valmi tal munarakud. Kui mehe organismis on suur FSH defitsiit, on mees viljatu.
Ent viljatuse põhjus võib olla ka see, et vigased on folliikulite pinnal FSH-d vastu võtvad retseptorid. Ning seegi, et osal naistel tekivad millegipärast FSH vastu suunatud autoantikehad: antikeha peab FSH-d vaenlaseks, istub talle pähe ning ei lase retseptorile kinnituda.
FSH-d juurde süstides on lootust mõndagi neist muredest ravida. Tõsi, kui hormooni signaali vahendama seatud retseptorid on muteerunud, siis selle vastu ei aita ka äge FSH dessant.
Viljatusravis on FSH abimehena lausa asendamatu. Kõik umbes neli miljonit maailma sündinud katseklaasilast on ilmavalgust näinud FSH preparaadi toel.


1. Plavilðtðikov, Nikolai 1961. Homunkulus. Jutustusi bioloogia ajaloost. Eesti Riiklik Kirjastus.

Rainer Kerge (1977) on õppinud bioloogiat, töötab Õhtulehe ajakirjanikuna. Varem on portreteerinud valke ajakirjas Tarkade Klubi.



Rainer Kerge
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012