20. september 1930 – 5. jaanuar 2012

Tuntud aiandusteadlase ja maastikuarhitekti Arnold Puki isa Johan oli Kehtnas riigimõisa aednik ja aiatööõpetaja. Arno õppis 1944–1949 Rapla keskkoolis ja seejärel Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonnas, 1954. aastal lõpetas ta EPA agronoomiateaduskonna aiandusosakonna.
Tema esimene töökoht 1954 oli Tallinna masinatraktorijaama peaagronoom, seejärel oli ta Kehtnas kolhoosiesimeeste kooli aiandusõpetaja ja aastail 1957–1960 eksperimentaalbioloogia instituudi aspirant. 1961. aastal määrati ta hiljuti loodud Tallinna botaanikaaia direktoriks. Noor, tulihingeline ja ideedest tulvil juht koondas enda ümber tõelisi fanaatikuid-kollektsionääre, kes suviti töötasid varavalgest hilisööni Kloostrimetsas endises Pätsi talus.
Kümne aasta pärast võidi aed juba huvilistele avada. Umbes sama aja jooksul kaitses kümmekond töötajat, kes seni olid direktoriga eesotsas rüganud sõrmipidi mullas, kandidaadi väitekirja. See oli erakordne aeg. Arnol, nagu kõik teda kutsusid, jäi aga töö dissertatsiooniks vormistamata, tema tegi botaanikaaia.
Direktorina töötas Arno 17 aastat. 1978–1982 oli ta samas maastikuarhitektuuri sektori juhataja, 1982–1991 vaneminsener ning 1991–1994 ajakirja Aiandus. Mesindus peatoimetaja.
Ta pidas loenguid maastikuarhitektuurist ja haljastusest, oli ETV sarja „Vaata aeda” paljude saadete autor ja juht. Ta on kujundanud üle 15 lillenäituse, olnud lillelaada ja lillepeo mõtte algataja ja nende korraldaja, ühtlasi avaldanud monograafia roosikasvatusest ning üle 30 artikli maastikuarhitektuurist ja parkide hooldamisest.
Arno oli tõeline ideede generaator, ääretult optimistlik ja väga värvikas isiksus. Ta tundis kõikide kolleegide peresid, teadis nimepidi lapsi ja isegi koeri ning käitus sundimatult nii aiatöölise kui ka vanemteaduriga. Sel ajal said alguse paljud traditsioonideks muutunud üritused, nagu taliseminarid ja väljasõiduseminarid, kus Arno oli asendamatu diskussioonide algataja.
Ta oli üks 40 kirjale allakirjutanutest. Arno võttis tööle kultuuriinimesi, nagu Luulik Kokamägi ja Jaan Kaplinski, kes olid üsna kaudselt botaanikaaia uurimistöö põhiteemadega seotud, kuid rikastasid aednike-botaanikute mõttemaailma ja tõid palju värskeid ideid.
Viimasel paarikümnel aastal Arno botaanikaaias enam ei töötanud, kuid ka pensionieas võttis ta osa Kehtna kodu-uurijate tegevusest ja oli unustamatu ekskursioonijuht.
Arno on kolleegide ja sõprade mälestustes ikka päikeseline Kehtna kandi poiss ning tema elutöö Tallinna botaanikaaed on endiselt Baltikumi ilusamaid ja huvitavamaid.

Marianna Saar