Eesti Looduse viktoriinisari „Teadusaasta Eesti Looduses” on teadusaasta üritus, millega soovime juhtida tähelepanu Eesti loodusteadustele ja -teadlastele, samuti Eesti looduse tundmisele.
Viktoriinisari on mõeldud 4.–12. klassi õpilastele: igaüks vastab eraldi. Arvestust peetakse kolmes vanuserühmas: 4.–6. klass, 7.–9. klass ja 10.–12. klass.
Küsimused esitatakse neljas voorus jaanuarist aprillini Eesti Looduse numbris ja internetilehel www.eestiloodus.ee/viktoriin, ühtlasi saab selle lehe kaudu edastada vastused. Vastamisel on abiks ajakirjas Eesti Loodus ilmunud artiklid ja muud kirjutised aastatest 2005–2011.
Loodusviktoriini aitavad korraldada MTÜ Loodusajakiri, keskkonnaamet ja hasartmängumaksu nõukogu, auhindu on välja pannud mitu toetajat. Auhindade hulgas on palju loodusteemalisi raamatuid, lauamänge, pääsmeid põnevatesse keskustesse, loodusvaatluse vahendeid jne. Iga vanuserühma tublimat auhinnatakse Matkaspordi 70-eurose kinkekaaardiga.
Lisateavet jagab Eesti Looduse toimetaja Katre Palo: telefon 742 1143 või 521 8771, e-post palo.katre@gmail.com.

Innukat osalemist ja põnevat teadusaastat!


Viktoriinisarja I vooru vastused
1. Kinni püütud suurema saagi, näiteks hiire või sisaliku, torkavad terava oksa või traadi otsa õgijad. Sageli söövad nad ära vaid ohvri pea, sest see on kõige maitsvam ja toitvam osa. Arvatakse, et nõnda kogub lind toidutagavara või et niiviisi on tal lihtsam toitu suupäraseks teha. Enamasti toituvad õgijad aga siiski mardikatest, ritsikatest ja muudest suurematest putukatest. Õgijad on laululinnud, kuigi nende toitumisviis ja osati ka välimus, eeskätt tugev terav nokk, viitavad pigem röövlinnule. Eestis on õgijatest tavalised hallõgija ja punaselg-õgija. 2010. aastal valis Eesti ornitoloogiaühing need linnud ka aasta lindudeks.
Vastuse võis leida 2010. aasta jaanuarinumbrist.

2. Eesti äikesevaatlejate võrgustiku taaslooja oli äikesehuviline geograafiaüliõpilane Sven-Erik Enno. Võrgustik alustas proovivaatlusi 2005. aastal ja laialdasem tegevus läks lahti 2006. aastal. Võrgustiku taasloomisel oli eeskujuks 1963. aastal asutatud ning kümme aastat looduseuurijate seltsi juhatusel töötanud vabatahtlike äikesevaatlejate võrgustik. Nüüdse võrgustikuga on oodatud ühinema kõik huvilised, ka kooliõpilased.
Vastuse küsimusele sai 2006. aasta jaanuarinumbrist, väike vihje oli 2005. aasta juulinumbris. Eesti Looduses on Sven-Erik Enno äikesest juttu teinud veel 2007. aasta detsembris ja 2009. aasta augustis.

3. Aastal 2006 tuli ilmsiks uus koobas Võrumaal Vaabina külas Hansimikko talu maadel Antsla jõe vasakul kaldal Undruse niidu juures. Koopa avastas kohalik elanik Tarmo Saavel. See on päritolult tüüpiline allikatekkeline ehk sufosiooniline Devoni liivakivisse tekkinud koobas. Koopa kohalt võis lähedal olevasse Antsla jõkke kulgeda maa-alune voolutee. Aegade jooksul on selle vesi maasisest õõnsust aina suuremaks ja sügavamaks uuristanud, kuni 2006. aasta talvel varises koopalagi alla. Tegu on Võrumaa suurima loodusliku koopaga. Arvestades aga kõikide käikude välispiiri sisse jäävat ala, võib seda pidada Eesti suurimaks looduslikuks liivakivikoobastikuks. Vastuse leidis 2006. aasta juuninumbrist.

4. Trühvlite lõhn aitab ligi meelitada närilisi ja teisi loomi, kes viljakehi süües levitavad seente eoseid. Omapärane lõhn tekib trühvli viljakeha vananedes, kui selle sees olevad eosed on küpseks saanud. Seega annavad seened lõhnaga justkui märku, et loomad on oodatud keha kinnitama. Sellist nähtust, kus eri liigid on oma elutegevusega vastastikku kasulikud, nimetatakse mutualismiks.
Vastuse küsimusele võis leida 2011. aasta jaanuarinumbrist.

TEEMAKAST
Viktoriinisarja I voorus õigesti vastanute vahel jagasime välja kuus energia avastuskeskuse perepääset. Need said endale: 4.–6. klassi vanuserühmas Ivar Palk Kunda ühisgümnaasiumist ja Katariina Sieglinde Schultz Tallinna Saksa gümnaasiumist; 7.–9. klassi vanuserühmas Cevin Anders Siim Elva gümnaasiumist ja Romet Martjan Lustivere põhikoolist; 10.–12. klassi vanuserühmas Janet Peet Lihula gümnaasiumist ja Tiina Tammearu August Kitzbergi gümnaasiumist.
Energia avastuskeskus asub Tallinnas, rohkem teavet keskuse kohta leiab: www.energiakeskus.ee. Eesti Looduse toimetus võtab pääsmeomanikega ühendust!


Viktoriinisarja II voor
Teises voorus on neli küsimust, millele ootame vastuseid hiljemalt 29. veebruariks. Vastused palume edastada internetilehe www.eestiloodus.ee/viktoriin kaudu.
Arvesse lähevad need vastused, mille puhul on ära märgitud vastaja ees- ja perekonnanimi, samuti klass, kooli ja/või õpetaja nimi. Juhime tähelepanu, et iga õpilane vastab enda eest ning arvesse ei lähe need vastused või vastuseosad, millele vastatakse internetilingiga.
Teise vooru eest on võimalik koguda 8 punkti. Õigesti vastanute vahel jagame välja 5 taskubinoklit. Küsimuste õiged vastused avaldame Eesti Looduse märtsinumbris ja kodulehel.

Küsimused
1. Pildil olev isik on üsna noorest poisipõlvest saati tundnud huvi zooloogia vastu. Matsallu sattus ta esimest korda 7. klassi poisina: zooloogiaringi väljasõidul püüti Puhtus öösel liblikaid ja otsiti ning tähistati laidudel kajakapesi. Õpilasena käis ta hiljemgi teadlastel abiks kajakaid rõngastamas. Matsalu laidude ja sealsete asukate kajakatega on tema elu seotud tänini. Ta on väga pikka aega uurinud Kakrarahu kajakakolooniat, kajakate ellujäämust ja pereelu. Kes on see kajakahuviline ornitoloog? Märgi vastuse juurde ka ajakirjanumber (aasta ja kuu), kust vastuse leidsid.


2. Meie kliimas, eelkõige suvel ja sügisel, on veevahetus merevee eri kihtide vahel võrdlemisi vaevaline. Selline kihtidesse jaotumine on seotud merevee temperatuuri ja soolsusega, mis määravad vee tiheduse. Teatud oludes on veevahetus siiski võimalik. Kõrval olev joonis illustreeribki kõnealust nähtust. Selle nähtuse tõttu on vahel juhtunud, et suve kõige soojemal ajal on näiteks mõnes Põhja-Eesti supelrannas merevesi talumatult külm, isegi kõigest 10–12 ºC. Millise nähtusega on tegu? Kuidas nimetatakse selle vastandnähtust? Märgi vastuse juurde ka ajakirjanumber (aasta ja kuu), kust vastuse leidsid.


3. Sügisel metsas seenel käies tuleb tihtilugu ette, et juustesse või särgi alla on pugenud kärbest meenutav putukas. See on põdrakärbes, kes nagu kõik raudkärblased imeb verd ning elutseb imetajate karvkattes ja lindude sulestikus. Leidnud endale peremeeslooma, poeb ta kiiresti selle karvade või sulgede vahele. Põdrakärbes on üsna kindel, et kogu ülejäänud elu veedab ta just siin. Ent seejuures on tal üks üsna iseäralik komme. Mida ta teeb? Märgi vastuse juurde ka ajakirjanumber (aasta ja kuu), kust vastuse leidsid.

4. Hunt on Euroopa Liidus kaitse all, kuid Eestis laialt levinud ja üsna tavaline kiskja. Peale huntide liigub meie metsades ka huntkoeri ehk huntide ja koerte paarumisel sündinud järglasi. Asjatundjad oskavad hundil, koeral ja huntkoeral väliste tunnuste põhjal vahet teha, kuid teaduslikuks tõestuseks sellest ei piisa. Millist viisi kasutavad teadlased huntkoerte kindlakstegemisel? Mis aastal tõestati teaduslikult huntkoerte olemasolu Eestis? Märgi vastuse juurde ka ajakirjanumber (aasta ja kuu), kust vastuse leidsid.