Elas kord õun. (Ei tea, kas õuna sobibki elusolendiks nimetada? Igal juhul elas ta küll.) Õunas elasid õunaussid. Nad armastasid oma õuna väga. Õun pakkus neile toitu ja peavarju, kuid kaugeltki mitte ainult. Õunaga seostus midagi palju enamat: siin olid nad sündinud ja kasvanud, lapsepõlves mänginud ... Õun oli kogu nende eneseteadvuse, identiteedi alustugi. Õuna kaudu vaatasid nad tegelikult kogu maailma, teistmoodi ei kujutanud nad ettegi. Isegi oma põhiseadusesse olid nad õuna sisse kirjutanud: õunlaste (nii nimetasid ussikesed ennast) tähtsaim eesmärk oli hoida ja kaitsta oma õuna.
Ühel päeval saabus õunale tähtis külaline: pirniuss. Kauge võõras teadis rääkida palju huvitavat sellest, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad. Ning – olgu kiidetud välismaine elutarkus – tema algatusel ja õunlaste õhinal sõlmiti ka vastastikku kasulik koostööleping. Nüüdsest hakkasid õunaussid kaevandama oma õuna kolmekordse innuga: enamik „toodangut” pakiti nüüd vagunitesse ja veeti pirnile. Ega see pirnlastele ju süüa kõlvanud, kuid potililledele allapanuks siiski. Vastutasuks andsid pirnlased raha – ja mitte vähe! Paljud õunlased olid nimelt senini elutsenud kindla töökoha ja palgata – nüüd said mõlemad probleemid korraga lahendatud. Pealegi levis õunlaste kuulsus pirnlaste kaudu nüüd üle maailma: kõik kiitsid, et selliseid tippspetsialiste õuna kaevandamise alal ei leidu kusagil mujal. Oi, kuidas objektiivne kiitus piiri tagant südant soojendas! Fantastiline võimalus rakendada meie tipptasemel oskusteavet, kilkas õunlaste punapäine keskkonnaminister. Olgem õunlased, kuid saagem ka maailmakodanikeks, armastasid ussikesed nüüdsest peale üksteist õlale patsutada.

Pikapeale jäi õun üpris õõnsaks. Pabulakirjades kaevandusaugud olid nüüd üks teises kinni (tõsi, moodsa tehnoloogia abil sai neist lastele toredad liutunnelid). Õuna nahk tõmbus krimpsu, kollaseks ja sitkeks, paljud ei suutnud seda enam läbi hammustada ja hakkasid nälga kurtma. Kas meie õun pole mitte liiga pisike, et seda arutult laiali jagada, küsisid kõige rumalamad, õunlaste n.-ö. hall mass. Midagi pole teha, saate ju isegi aru, noh ... kuskilt peab raha ju tulema, laiutas õunlaste peaminister käsi. Ja kõige targemad hallipäised õunlased manitsesid: ärge laske end pimestada emotsioonidest, nii tähtsat küsimust tuleb arutada kuivas arvude keeles! Paraku tundus ka kõige keerukamates mudelites olevat mingi rehkendusviga: kõik nad näitasid, et mida rohkem kaevandada, seda vähemaks õuna jääb. Viimases hädas püüdsid mõned õunlased kolida pirnile. Sealt saadeti nad muidugi kuu peale: tulge mõistusele, pirnil ruumi niigi vähe! Ja ega õunaussi magu tegelikult pirni seedigi.
Olgu öeldud, et loo lõpp polnud siiski kurb. Veidi enne seda, kui lõplikult kärbatanud õunaviss murule sadas, muutusid ussikesed ühel ööl ühtäkki liblikateks ning lendlesid nelja tuule poole.
Ja üleüldse, mis on meil siin 21. sajandi Eestimaal selle lapsiku mõistulooga pistmist? Eestlased, ärge muretsege, meie kasum ei tule teie taskust, rahustab meid Eesti Energia elurõõmus juht. Põlevkiviõlist läheb enamik ekspordiks, vist tankerikütuseks. Eesti turbal kasvatavad hollandlased ilusaid punaseid tulpe, see on parim maailmas (käige kord mõnel Hollandi tulbifestivalil, unustamatu elamus!). Varsti on järg fosforiidi käes. Tuleb ainult ära oodata, millal käärimine Põhja-Aafrikas hinnad lakke lööb, siis on meie ainukordne (sõna otseses mõttes) võimalus käes.