Eesti Looduse fotov�istlus
2012/3



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2012/3
Tõnu Jürgensoniga Tudusoo metsades

Lääne-Virumaa on loodushuvilise matkaselli jaoks tore paik: siin on omajagu rannajoont, parasjagu metsa ja rabasid. Kaitsealasid ja matkaradasidki on siin mitu. Sedakorda viib tee meid Tudusoo kanti.

Tõnu Jürgenson

Lääne-Virumaa idaservas Tudu ja Roela vahel asub Tudu soostik, mille ulatus põhjast lõunasse on ligi 20 km, laius keskmiselt 4 km. Samamoodi pikk ja kitsas on Tudu soostiku keskosa – Punasood, Järvesood ja Luussaare sood hõlmav Tudusoo looduskaitseala kogupindalaga 4723 hektarit.
Matkajale pakuvad Tudusoo looduskaitsealal huvi eelkõige kaks paika: Tudu järv ja selle ääres paiknev matkaonn ning veidi põhja pool asuv Seljamäe õppematkarada.

Tudu matkaonn. Esimest korda viis mind seiklusjanu Tudusoo kanti 1999. aastal. Olin kuulnud, et keset rabametsa, Tudu järve ääres pidi olema matkaonn koos saunaga. Toona lähenesin Tudusoole Roela poolt. Jätsime auto metsa alla, et jalgsi edasi minna. Kuna polnud täpset ettekujutust, kuhu minna, siis seljakottidega ennast veel ei koormanud. Peagi olime ilusal rabamaastikul, aga näha polnud ühtegi suurt järve, mille kaldal võiks asuda metsaonn.
Otsustasime auto juurde tagasi minna ja teiselt poolt minnes proovida järve leida. Varsti sattusime õigele teeotsale, aga auto oli selle tee jaoks vale. Tee oli savine, märg ja libe ning üsna pea lõpetasime oma sõidu kuivenduskraavi pervel.
Kuidagi õnnestus saada kohaliku metsniku telefoninumber ja ta oli lahkelt nõus meile appi tulema. Pärast seda, kui metsnik oli meid aidanud kindla pinnaga teekattele, hakkas ta meid põhjalikult küsitlema: kes me oleme ja miks tahame minna rabajärve äärde. Kui usaldus oli võidetud, andis ta meile täpsemad juhised, et vältida teisi ohte.
Metsaonni lähikond avaldas tohutut muljet: looduse ilu köitis kõik meeled. Pisut toibunud, hakkasime sauna kütma ja ennast metsaonni sisse seadma.

Onni ees pingil istudes ja kohvi rüübates turgatas pähe, et see oleks hea koht kirjutamiseks. Aastaid hiljem ongi nii läinud: suurema osa oma esimesest raamatust ja praegu pooleliolevast teisest ning ilmunud artiklitest olen pannud kirja Tudu järve ääres.
Onn on praegugi alles ja kohalike seas väga populaarne, eriti suviti ja sügiseti. Sauna enam pole, kuna see kippus meelitama alkoholilembest seltskonda. Tuleohutuse pärast polnud seda mõistlik kauemaks jätta, sest saun oli juba korduvalt hooletu kasutamise tõttu süttinud. Õnneks on onnil paremini läinud. Selle palgivahed on küll kohati hõredavõitu ja küttes võib suitsu tuppa tulla, aga siiski annab see matkajale või korilasele puhkehetkel kaitset vihma ja tuule eest ning vajaduse korral ka peavarju ööseks.
Onni juurde kuuluvad lõkkekoht, kuivkäimla ja puukuur. Majakeses on pingid ja laud ning magamiseks mõned lavatsid. Sooja annab kaminahi, kus saab ka toitu valmistada. Arvestada tuleks asjaoluga, et telkimisvõimalust Tudu järve ääres ei ole.
2001. aasta juunikuus möllanud trombid ja tormituuled harvendasid tublisti onni ümbruse rabametsa, mistõttu paik on avar ja valgusrohke. Kannatada sai kogu kaitseala, mille arvukates sihtkaitsevööndites jäeti langenud puud koristamata, lastes metsal ise taastuda. Tuulemurrust on saanud omamoodi vaatamisväärsus matkajatele ja põnev uurimisobjekt teadlastele.
Neil inimestel, kes soovivad loodust nautida vaikuses ja rahus, soovitan Tudusoo kanti minna nädala sees. Nädalavahetustel käib Tudu metsaonnis palju rahvast. Õnneks on koos saunaga kadunud ka loodusvõõram rahvas ja võrreldes varasemate aegadega kohtab seal praegu pigem toredaid matkahuvilisi kui hoolimatuid pidutsejaid.

Tudu järv on suur laukajärv, mille pindala on 26,4 hektarit. Järv on kuni viis meetrit sügav, kohati madalam, ja kõvade kallastega, kuid põhja katab paks turbamuda. Huumustoitelisele rabaveele omaselt on järvevesi punakaspruun ja suure happelisusega, mistõttu kalu seal ei ela.
Matkaonni lähedal järve ääres asub ka ujumissild, kuid oma viletsa seisukorra tõttu on see ohtlik ja plaanitakse peatselt lammutada. Praegu ei tohi ujumissilda kasutada. Loodetavasti ehitab RMK, kes haldab metsaonni ja selle ümbrust, sinna peagi uue silla, sest koht on sedavõrd kaunis.
Vesi on aga puhas ning sobib igati toidu valmistamiseks. Teadupoolest võib järvevett ka juua, sest seal sisalduvad vähesed mikroorganismid ei mõju tervisele halvasti. Soovi korral võib vee siiski läbi keeta ja juua pärast jahutamist. Ilmselt võiks nii toimida inimesed, kes on harjunud enne iga söögikorda oma käsi pesema ja peavad muidu puhtusest väga lugu.
Käte ja nõude pesuks soovitan tuua mingi nõuga järvest vett ja teha vajalikke toimetusi mõni meeter kaldast eemal, et must vesi saaks pinnasesse imbuda. Kindlasti tuleks vältida seebi sattumist järve vette. Pestes looduses nõusid, ära kasuta pesuvahendit, sest siin pole kanalisatsiooni. Proovi hakkama saada kuuma vee ja nühkimisega. Maja juures on küll prügikast, aga püüa enda tekitatud praht kaasa võtta.
Kindlasti tasub Tudusoo kanti kaasa võtta binokkel ja fotoaparaat, sest pole harvad juhused, kui juba metsaonnist mõnesaja meetri kaugusel võib märgata tetre. Sügisrändeks koguneb Tudu järvele hulgaliselt veelinde, kes pakuvad huvitavat vaatepilti, eriti parvedena lärmakalt järvele laskudes ja sealt tõustes.
Tudu järve ääres ongi kõige mõnusam sügisel ja talvel. Sügis pakub ka seene- ja marjakorjajatele parajalt tegevust, ennekõike paelub jõhvikarohkus.

Kuhu veel? Aga ega õigele matkasellile piisa üksnes onnis ja järve kaldal istumisest. Tahaks ka jalgu sirutada ja veidi ringi matkata. Lähim matkarada – Seljamäe õppematkarada – asub samal kaitsealal, vaid veidi põhja pool Punasoos.
Onni juurest saab matkarajale kaht moodi. Esimene võimalus on minna tagasi metsaonni parklasse ja sõita autoga Roela poole, kuni märkate tee ääres matkaraja parklat ja lõkkekohta. Sinna saate jätta oma sõiduki ja minna rajale kõndima.
Teine võimalus on kõndida järve põhjatippu, kus on näha üle raba viiv selge siht. See siht viibki otse matkaraja algusesse. Tuleb pidada silmas, et kohati on raba üsna pehme ja vesine ning alati ei saa otse minna. Seda teed minnes tuleb varuda aega: koos retkega Seljamäe õpperajal kulub kuni neli tundi.
Nii pikale rännakule soovitan kindlasti kaasa võtta kuni liitri joogipoolist ja midagi näksimiseks: kas šokolaadi, vorstijupi või võileibu. Talvel tasub tingimata kaasa võtta termos sooja joogiga või matkapliit, millel saab valmistada sooja jooki.
Riietuda tuleks sellisel matkal hoolikalt, arvestades ilmastikuolusid, et kõndides ei hakkaks palav ja tuul ei tõmbaks läbi. Talvisel ajal võtke kaasa väike seljakott, kuhu pange tagavaraks mõni soojem ese, mida on hea puhkehetkel peale tõmmata.
Kuna lõik Tudu järvest Seljamäe õpperajani üle raba on üldjuhul üsna märg, tasuks kasutada veekindlaid matkasaapaid koos kedride ehk bahillidega (põlvekõrgused säärekatted, mis pannakse saapa ja püksisääre peale). Kummikud pole selle rännaku jaoks kõige paremad, kuna enamik rajast pole vesine ja kui kuival maal tempokalt liikuda, hakkavad jalad õige pea higistama.
Punasoo on tekkinud mandrijää sulamise ja Ürg-Peipsi lainete tegevuse tõttu luitevalli taha ning soo kasvab üha edasi, kerkides ilmselt kunagi suisa üle Seljamäe harja. Turvast on kohati kuni seitse meetrit, seega algas soostumine siin üle 7000 aasta tagasi: igal aastal tekib Eesti soodes turvast juurde keskmiselt alla ühe millimeetri.

Seljamäe õppematkarajal on pikkust umbes viis kilomeetrit. Rajal on seitse huvipunkti, kaks puhkepaviljoni ja üks lõkkekoht. Esimene puhkepaviljon on kohe Punasoo ja Järvesoo vahelisel parkimisplatsil, kust autoga saabujad matka alustavad. Sealt viib 300 meetri pikkune tähistatud jalgrada ringikujulisele õpperajale, mis on kelmikalt tähistatud väga eriilmeliste viitadega. Viidad on valmistanud Tudu koolilapsed, seepärast ongi iga viit ise nägu ja tegu.
Seljamägi on oma 91 meetriga lähikonna kõige kõrgem paik. See üsna suur hobuserauakujuline seljandik on omapärane pinnavorm, mis on tekkinud mandrijää sulades viimase jääaja lõpus. Seljamäe põhjapoolne osa on kõrgem, lõunaosa madalam. Nõlvad on kohati päris järsud ja kuni kümme meetrit kõrged. Hobuajastul kulges üle Seljamäe vankritee Tudust Roelasse ja Rasiverre. Siin on inimesed ka sõdade eest pelgupaika otsinud.
Ligi kilomeetri kaugusel on Põdraallikad, mis tegelikult on hoopis rabaoja. Siin käivat põdrad janu kustutamas. Põdraallikate juures on mõnus puhkekoht, mis minu meelest annab sellele matkarajale erilise väärtuse. Siin on kuidagi imeliselt vaikne ja rahulik. Ümbruskonnas on ju võrdlemisi vähe püsielanikega majapidamisi ning metsa- ja rabalaamad. Tundub, et õpperajal ei käi kuigi palju rahvast ning puhkekohas ööbitakse väga harva.
Tavaliselt peatun selles kohas paar korda aastas ja võimalikult väikese seltskonnaga. Toidu püüan valmistada matkapliidil, et mitte tekitada suitsu. Õhtuti meeldib mulle lihtsalt vaikselt istuda ja kuulata loodust enda ümber. Kuulata on seal üksjagu: kord lendab mõni kakk, kord rähn, kusagil praksub oks, mille vastu mõni loom puutus. Natuke kõhe, aga põnev on olla.
Säärases üsna metsikus paigas liigub päris palju loomi ja linde. Sellest annavad tunnistust rohked jäljed ja väljaheited. Olen seal korduvalt metsiseid märganud ja teravama silmaga inimene paneb kindlasti tähele karu küüniste jälgi raja äärde jääval vanal männil. Kummatigi ei säili sellised märgid puul kaua: puud suudavad oma arme ravida. Kuigi olen rajalt leidnud nii karu kui ka ilvese väljaheiteid, pole ma neid ise kordagi kohanud.
Tudusoo kaitseala paikneb otsapidi Alutaguse ääremail, seetõttu leidub suuri kiskjaid siin ehk rohkem kui mujal Eestis. Tudusool tehtigi looduskaitsega algust karude tõttu: 1976. aastal loodi siin pruunkarude reservaat. Viimasel aastakümnel on just Tudu kandi kaitsealad – Tudusoo kõrval ka Muraka ja Sirtsi ning Lehtsaare, Paadenurme ja teised väiksemad looduskaitsealad – kujunenud turvapaikadeks nii karudele kui ka teistele loomadele, kelle senistest kodumetsadest on tormide järel alles vaid kännustikud. Eriti olulised on siinsed metsad haruldase lendorava elupaikadena.
Kahjuks ei ole Seljamäe õpperajal enam vaatetorni, aga kunagi avanes sealt suurepärane vaade ümbrusele. Omamoodi elamus oli ööbida tornis. Eriti ilus oli maikuine varahommik umbes kelle kolme ja viie vahel. Oli tunne, nagu oleksin sattunud muinasjuttu.

Veelgi kaugemale. Nendele, kes ihkavad end tõsisemalt proovile panna, soovitan talvisel ajal teha kolme- kuni neljapäevase suusamatka Roelast kuni Iisakuni. Vahepeatustena kasutage Tudu metsaonni ja Varessaare metsaonni, mis asub Muraka looduskaitsealal. Selline matk eeldab muidugi head kaardi ja kompassi kasutamise oskust, ning talviseks matkaks vajalikku varustust.

Tõnu Jürgenson (1974) on matkajuht ja koolitaja.



Tõnu Jürgenson
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012