Paljud mereelanikud kiirgavad bioloogiliselt tekkivat valgust; seda nähtust nimetatakse bioluminestsentsiks. Teiste seas hakkavad helendama ka mõned bakterid, kui neid on piisaval hulgal kogunenud ookeanivees leiduvale orgaanilisele ainesele. Jeruusalemma Heebrea ülikoolis tehtud uuring andis nüüd selgituse, miks on see võime bakteritele oluline.
Nimelt leiti, et helendus meelitab ligi zooplanktonit, kes küll neelab bakteri alla, aga ei suuda teda seedida. Bakter jääb zooplankteri sees edasi hõõguma ja paneb ka selle valgust kiirgama. See kiirgus meelitab kottpimedas ookeanis omakorda kohale planktonist toituvaid kalu, kes neelavad koos toiduga alla ka bakteri.
Katsetes selgus, et bakter jääb kala soolestikuski terveks. Nii on bakter sattunud tõelisse paradiisi: ohutusse toidurohkesse elupaika, mis üksiti pakub transpordivõimalust ookeaniavarustele. Ühtlasi tehti kindlaks, et kaladele ei pakkunud huvi zooplankter, kes oli alla kugistanud samasuguse bakteri, mis oli geenimuunduse tõttu minetanud helendusvõime.
Tekib aga küsimus, miks zooplankter toitub teda helendama panevatest objektidest, kui sellega kaasneb oht sattuda peagi kala kõhtu. Selgitus võiks olla see, et zooplankter teab, et seal, kus helendab, leidub rohkesti toitu, mida süvameres on üldiselt väga napilt. Arvatavasti on nälg määravam tegur kui risk sattuda röövloomade saagiks.