Eesti Looduse veebruarinumbris avaldatud artiklis annab Kristjan Tõnisson ülevaate RMKst looduskaitsetööde korraldajana [5]. Samalaadne lugu ilmus mullu ajakirjas Metsamees [4]. Mõlemal juhul lisatud pilt köndistatud Tudu Pilvepuust kui õnnestunud kaitseabinõu rakendusest lausa nõuab vastukaja.

Kui looduskaitsealuse üksikobjekti tulbastamist nimetada edukaks puuhoolduseks, võib see kujundada eksliku arusaama, et see moodus ongi vastuvõetav puuhooldusviis. Paraku on see üks sagedamaid vigu suurte puude hooldamisel.
Tulbastamine, ka köndistamine või ladvalõikus ehk latvamine, on täiskasvanud puu võra kahandamine: tüvepikendus ja jämedad põhioksad saetakse maha [1]. Tihti kasutatakse seda rohkelt võsu ajavate puude puhul, nagu remmelgad, pärnad, paplid, aga ka vahtrad.
Tulbastamisel on puule rohkem negatiivseid mõjusid kui ühelgi teisel lõikusviisil. Niisugused puud on välimuselt koledad, eriti esimestel aastatel pärast lõikust ja talvel. See moodus jätab juured nälga, mille tagajärjel võib puu hukkuda.
Tulbastamine tekitab tüvemädanikku. Aastate pärast on puul näha seente viljakehad, lõikepinnal tihti juba järgmisel aastal; peatselt ulatub mädanik juurteni, olles tüves sama läbimõõduga nagu puu jämedus latvamise ajal.
Kasu, mis saadakse sel moel puid lõigates, on ajutine. Uus võra kasvab mitu korda tihedam ja sügiseti tuleb rohkem lehti koristada. Kujunev puuvõra on nõrgem, kuna tekkinud vesivõsud, on nõrgalt puu külge kinnitunud ja võivad rebeneda.
Tulbastamine moonutab puu võra, sest järsk üleminek jämedalt oksalt peenele võrsele ei ole ilus. Samuti võib tüügas kuivada või võsud väänduda ja allapoole painduda.
Ulatuslik ladvalõikus on kallis ja nõuab kulukat järelhooldust, sest hulgi kasvavaid vesivõsusid tuleb eemaldada vähemalt iga paari aasta järel. Kui vesivõsusid ei lõigata, kasvavad nad raskeks, hakkavad pindmise kinnituse tõttu kergesti murduma ja tekitavad ohtralt koorerebendeid [1].

Tulbastamise mõju Mustamäe remmelgatele uuriti Luua metsanduskoolis mullu [2]. Vaadeldi kokku 367 remmelgat. Selgus, et kõikidest leitud seentest ligikaudu 80% kasvas köndistatud puudel. Ka koorevigastusi leidus neil sagedamini, näiteks 41 protsendil Kadaka tee köndistatud puudest. Kõik sel moel lõigatud puud olid eri ulatuses haaratud tüvemädanikust, välja arvatud need, kelle võra oli äsja lõigatud [2].
Tulbastamine ei aita puud noorendada ega uuele elule, vaid hukutab ta pikkamisi. Sestap tuleb sellest hooldusviisist loobuda. Erapooletuse huvides peab tunnistama, et ka näiteks Luua pargi Prossa järveni viival alleel on tulbastatud tammesid. Siin pole tegu elusast peast köndistatud puudega, vaid katsega eemaldada surnud puude kukkumisohtlikud võrad ja hoida tüveosi, et allee sammastik ei minetaks talle omast rütmi.
Kergekäelise tulbastamise alternatiivina võiks vanemate puude hoolduses vähendada võra. Selle käigus eemaldatakse jämedaid harusid või oksi. Võra tasub kahandada juhul, kui võras on palju kuivanud oksi; puul on tüvemädanik, mistõttu on vähenenud tormi- või seisukindlus; puuvõra raskus on ühele poole; puu varjab väärtuslikku vaadet; puu on hoonetele, teedele või rajatistele liiga lähedal; kaevetöödega on kahjustatud puu juuri [3].
Mitmes riigis on tulbastamine asustatud piirkondades juba ammu keelatud [1]. Aeg oleks ka Eestis järgida sama seisukohta. Kindlasti tuleks jälgida, et puuhooldustöid korraldaks kutsetunnistusega arborist. Ühtlasi tasub meeles pidada, et hoolduslõikusloale märgitud „võra vähendamine” ei tähenda köndistamist.

1. Järve, Sulev; Eskla, Väino 2010. Puude ja põõsaste lõikamine. Varrak, Tallinn.
2. Kesküla, Tiit 2012. Remmelgad, nende majandamine ja sanitaarne seisund Tallinna Mustamäe linnaosa haljastuses. Luua metsanduskooli lõputöö. Käsikiri Luua metsanduskoolis.
3. Mölder, Aino 2010. Vanade pargipuude hooldamine. Luua.
4. Tõnisson, Kristjan 2011. RMK looduskaitseosakonnal täitub esimene tööaasta. – Metsamees 12 (4): 15–18.
5. Tõnisson, Kristjan 2012. RMK looduskaitsetööde korraldaja rollis. – Eesti Loodus 63 (2): 25–28.

Veiko Belials (1966) on Luua metsanduskooli õpetaja.