Kindlasti ei saa väita, et tulbastamine mõjub puule negatiivsemalt kui mis tahes lõikusviis. Vastupidi: see pikendab puude eluiga, tulbastatud puud muudavad keskkonna ohutumaks ja kaunimaks. Kõikjal maailmas lõigatakse tagasi puid, kes ei mahu enam linnaruumi. Kui vaja, lõigatakse neid ka postideks, noorendatakse suuri vanu puid, kelle juured ei suuda ekstreemsetes linnaoludes enam oma võra toita.

Väidetavalt on tulbastatud puud koledad, eriti talvel. Tegelikult hooldatakse niimoodi puid, kes juba on koledad, mille võrasse ei jõua enam piisavalt toitaineid. Alul on sellise võra ülaosas lehed tunduvalt väiksemad, siis hakkavad oksad kuivama. Mida aasta edasi, seda suuremad oksad kuivavad ja need puud kaotavad oma kauni välimuse. Osa liike, nagu hõbe- ja punakad remmelgad, paplid jt., muutuvad lausa eluohtlikuks tüvemädanikust rikutud jämedate okste tõttu.
Paljude vanade puude võrad on ebaproportsionaalsed, inetud ja hõredad valguspuuduse tõttu. Tulbastatud suur puu kasvatab kiiresti uue tiheda võra ja on jälle kaunis. Samuti täidab ta oma otstarvet: meil säilib kõrghaljastus, kuigi väiksemal kujul, aga see on ikkagi parem, kui püüda sinna istutada väike noor puu.
Tulbastatakse ka veel terveid ja elujõulisi puid, kes ei mahu enam oma kasvukohta linnas ära. Neid tulnuks pidevalt hooldada, aga kui seda pole tehtud 60–70 aastat, siis ei jää muud üle, kui nad tulbastada, et kasvaks ühtlane tihe võra. Ka regulaarsete parkide, nn. prantsuse stiilis parkide, taastamisel tuleb kunagi hooldatud ja siis hooldamata jäänud puud alul tulbastada, et saaksime edaspidi neist kujundada neile parkidele omaseid geomeetrilisi vorme.

Veiko Belialsi artiklis toodud teisedki väited saab ümber lükata. Öeldakse, et tulbastamine jätab juured nälga, mille tagajärjel võib puu hukkuda. Vastupidi, tavaliselt ei suuda vanade puude juurestik enam toita puu suurt võra, eriti linnades, kus muld on saastunud ja üleliia tihenenud. Pärast suure võra kõrvaldamist areneb juurte vabaks jäänud energia toel uinunud pungadest kiiresti uus tihe võra, puu suudab paremini tõrjuda teda ründavaid või tüves olevaid seeni.
Tulbastamine võib tekitada tüvemädanikku vaid siis, kui dendroloogias asjatundmatu inimene tulbastab vales kasvukohas sobimatut liiki puu, mis on kidur ning haigustunnustega. Võibki jääda vaidlema, kas eelistada hõredat või tihedat võra. Kindlasti pole meie eesmärk kujundada haljasaladel hõreda võraga, soovitatavalt väheste lehtedega puud, et oleks vähem lehti koristada.
Pikaajalised kogemused terves maailmas näitavad, et uued võsud suudavad tüvel siiski püsida. Vahel võib mõni võrse erandkorras eralduda, kui on püütud noorendada väga haiget ja vana puud, aga see on tulbastaja võhiklus, mille alusel ei saa teha üldistusi.
Meie lähikonna suur katsepolügoon on olnud Läti. Kui sinna levis 1970. aastatel pärna võrsesurm, siis lõigati seal tuhandeid teedeäärseid pärnaalleesid regulaarselt tagasi ja need puud jäid aastakümneteks kauniks. Vastupidi Eestile, kus meid saatsid teede ääres inetud poolkuivanud moondunud võraga pärnad. Hea näide on Riia vanalinn, kus vanad läänepärnad tulbastati juba 1980. aastate alul, nüüd näeb vanalinn väga kena välja.
Elujõulised tihedavõralised puud, kes mahuvad ära tänavate äärde, ei takista liiklust ega ole ohtlikud. Nende võradest ei kuku pärast tormi alla oksi, nagu meie vanadel tulbastamata puudel. Üleminekuid jämedalt oksalt peenele võrsele on ka vabalt kasvanud puude võrades – sel juhul ei häiri see kedagi.

Tulbastamine pole kallis ega nõua kulukat järelhooldust. See oleneb puu liigist ja seisundist. Suurelehine ja läänepärn ning harilik tamm võivad pärast tulbastamist kasvada aastakümneid ilma järelhoolduseta, kui neil on ruumi.
Tänapäeval, kui enamik harilikest saartest on kahjustatud pisiseenest Chalara fraxinea, on raske hinnata, kas lõikusega suudetakse nende puude eluiga pikendada viis kuni kümme või rohkem aastaid. Üldine kliima soojenemine tuleb seenhaigustele kasuks.
Punaka remmelga ja hõberemmelga puhul oleneb kõik puu seisundist enne ladvalõikust. Kadrioru pargi suurim, Luige tiigi ääres kasvav hõberemmelgas, mis on seest õõnes, vajab tõesti igal aastal tagasilõikust, sest seal tekib oht, et vesivõsud võivad puu küljest lahti murduda. Kuid tulbastamata poleks seda ajaloolist majasteetlikku puud alles. Samuti tuleb igal aastal pügada kõiki pargi regulaarosas kasvavaid pärnasid, sest seda nõuab pargikujundus.
Soovitus raiuda vana vilets puu pigem maha kui tulbastada, sobib, kui on tegemist puuga, keda tõesti ei ole enam võimalik noorendada. Tallinnas Vabaduse väljaku ääres raiuti maha läänepärnad, kes kunagi olid olnud pöetud, aga siis jäetud hoolduseta. Need ei sobinud ametnikele.
Asemele toodi ilusad suured harilikud pärnad Hollandist, ent varsti hakkasid puudel oksad kuivama. Hollandist pärit puud pole harjunud meie kliimaga, aga peapõhjus oli, et noorte puude väike, pindmine juurekava sai igal talvel suure annuse soolasegust lund. Nõrgestatud puud haigestusid mõne aastaga pärna võrsesurma.
See on üks näide selle kohta, et asendusistutused ei sobi alati tänavaäärsesse keskkonda. Noorte puude väike pindmine juurekava ei suuda vastu pidada talvisele soolamisele ja õhu saastatusele. Vanade puude võimas juurestik ulatub kaugele ja sügavale ning suudab seda palju paremini taluda.
Sellele tuleb mõelda enne puude maharaiumist; niisugustes kohtades tuleb puid, olenevalt liigist, võimaluse korral noorendada, kui vaja, lausa tulbastada, et saada uus ühtlane tihe võra. Puude seisundit on parem hinnata suvel lehestiku järgi, alles siis võiks otsustada, kas raiuda.

Milliseid puid tulbastada või tugevalt tagasi lõigata? See oleneb puuliigist ja seisundist, puu elujõust. Kõige müstilisem puu maailmas tundub olevat õlipuu, keda võib tagasi lõigata kas või meetri peale, välja kaevata ja ümber istutada, hoolimata aastasadadest tema turjal.
Lõuna- ja Kesk-Euroopa kõige levinum tänavapuu on plaatan, keda kogu aeg lõigatakse tagasi, tulbastatakse, sest oma kiire kasvu tõttu ei mahu ta linnakeskkonda ära. Ja puud peavad sellele kohtlemisele hiilgavalt vastu. Teisel kohal on läänepärn, üks levinumaid tänavapuid Kesk- ja Põhja-Euroopas.
Väga hästi taluvad tulbastamist Eestis lääne-, suurelehine ja läiklehine pärn, harilik tamm ja harilik hobukastan. Ka harilikul saarel pikendab see hooldusvõte tema eluiga. Nende liikide puhul ei pruugi alati puud tulbastada, võib puu tugevalt tagasi lõigata, jättes alles puul enam-vähem korrapäraselt asuvad harud.
Hõberemmelga ja punaka remmelga vanad oksad on tavaliselt seenhaigustest nii puretud, et neid pole võimalik alles jätta, puu tuleb kärpida postiks.
See võte on soovitatav ka veel elujõuliste hübriidpaplite korral, kelle võrades leidub palju kuivi oksi. Maardu linnas pikendati sel moel paplite eluiga aastakümneid ja puud olid kaunid ning ohutud oma kitsa tiheda võraga.

Tulbastada ei tohi mitut liiki kiirekasvulisi ja lühiealisi puid, keda juba varakult kahjustavad tuletael ja teised puitu lagundavad seened. Siia kuuluvad kased, lepad, ka sanglepp, raagremmelgad, haavad ja osa papleid ning jalakasurma nakatunud jalakad, samuti teiste liikide vähese elujõuga haiged puud.
Siiski, eraaedades on edukalt tulbastatud peaaegu kõiki liiki puid. Alul teadmatusest väikesse aeda tihedalt istutatud puud ei mahu lõpuks sinna enam ära. Siis jääb üle need tulbastada või tugevalt tagasi lõigata.
Umbes 15 aastat tagasi on minu naabri aias kuue meetri kõrguselt tulbastatud vene lehis. Praegu kasvab seal ilus tihedavõraline puu. Et ta on kunagi tulbastatud, on näha ainult talvel ja täpsemal uurimisel. Tartu aedades olen näinud tugevalt tagasi lõigatud punast tamme, mandžuuria pähklipuud jt. Kõik on seda talunud väga hästi.
Tulbastamine pole eesmärk omaette. Sageli ei juleta puid õigel ajal tagasi lõigata, mistõttu võra pole tasakaalus, puud on rääbakad, ei mahu enam kasvukohta ära, muutuvad ohtlikuks ning kukuvad ümber. Õigel ajal lõigates oleks saanud puid päästa ning keskkond oleks olnud ohutam ja kaunim.

Lähemalt Tudu Pilvepuust. RMK oli tellinud 2011. aasta alul töö „Kaitsealuste põlispuude seisundi hindamine ja vajalike taastamistööde kirjelduse koostamine”. Et saada selle jaoks ülevaade, hindasin 2011. aasta kevadel ka Pilvepuu seisundit.
Tudu Pilvepuuks kutsutakse hõbehaaba (Populus alba), kelle kõrgus oli 35 m (suurim Eestis), tüve ümbermõõt 6,56 m, võra laius umbes 26 m ja vanus 82 aastat.
Kunagi pärast sõda oli see puu juba tagasi lõigatud nelja meetri kõrguselt, harusid oli 11. Mullu kevadel hindasin selle võimsa põlispuu väärtuslikuks. Puu võra oli veel elujõuline, tihe, võras leidus üksikuid kuivanud oksi ja väiksemaid kuivanud harusid. Ühe suurema haru tee kohal olid murdnud mööduvad militaarmasinad. Teepoolses suures harus oli umbes kahe meetri pikkune ja 0,15 meetri laiune lõhe, mille olid tekitanud suured mööduvad veokid. Puu põhja küljes oli all tüves 1,5 meetri pikkune õõnsus, mis on ligi meetri sügavune.
Tegin ettepaneku kõrvaldada võrast kuivanud oksad, kärpida tee kohal olevaid suuri harusid, mis takistavad liiklust ja tasakaaluks piirata teisi eriti kaugele ulatuvaid alumisi harusid.

Sügisel tuli teha kohalike elanike survel uus ekspertiis. Virumaal on viimastel suvedel tormihoogude tõttu korduvalt murdunud põlispuid. Seetõttu kartsid kohalikud elanikud, et nii kõrge puu murdumine võib põhjustada suuri kahjustusi ja ohustada inimesi. Puu oli 35 meetrit kõrge – tunduvalt kõrgem kui naabruses kasvavad puud.
Kohalikele elanikele tekitasid muret ka sügisel vohavad vääveltoriku viljakehad, mis on küllalt tavalised meie vanadel pargipuudel. Kuna puu kasvab sõidutee ääres kooli territooriumil ja teel kooli läksid lapsed puu alt läbi, siis need probleemid teravnesid uue kooliaasta alul.
Kohalikud ametnikud nõudsid puu maharaiumist, sest lapsevanemad kurtsid alatasa puu ohtlikkuse üle. Pika vaidluse tulemusena leidsime kompromisi. Tahtsime selle imelise puu alles hoida, kuid me ei saa tagada, et järgmisel suvel ei kihuta tuulispask üle Tudu ega põhjusta suuri õnnetusi. Elamutest eemal oleks võinud Pilvepuu õigetes mõõtudes veel kaua edasi kasvada, kuid oma kasvukoha tõttu tekitanuks see puu kohalikele elanikele stressi.
Et kohalikel oleks rahulik elada ja sellest ajaloolisest puust säiliks vähemalt osa, tuli puu tugevalt tagasi lõigata, jättes alles kuue-seitsme meetri pikkused harud.
Nii madalalt lõigati tagasi sellepärast, et puu oleks igati turvaline: kui 11 harust juhtub mõni nõrgem uute vesivõsude raskuse all murduma, pole see ohtlik. Mida pikemad harud, seda riskantsem. Võimsa ja veel elujõulise juurekava toel kasvatab puu kiiresti uue tiheda võra. Pilvepuu väärib oma nime ega tekita enam kohalikes elanikes hirmu.

Aino Aaspõllu (1941) on dendroloog, hinnanud puude seisundit ligi 50 aastat.