Eesti Looduse fotov�istlus
2012/04



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
EL küsib EL 2012/04
Milline oli Eesti Looduse osa veerandsajandi taguses fosforiidisõjas?

Eesti Loodus kindlustas tagalat: püüdis koondada neid, kes suudaksid fosforiidi kaevandamisega kaasnevaid ohte veenvalt põhjendada ja oma seisukohti ka rahvale arusaadavalt selgitada.
Teadjamate ringkonnas oli fosforiit olnud tähelepanu all juba möödunud sajandi seitsmekümnendate alguses, kui kinnitati Toolse fosforiidimaardla tööstuslikud varud. Et kaevanduse avamisest otsesõnu ei räägitud, jäid toonased vaidlused kitsamasse ringi. Kaheksakümnendate keskpaiku tuli pööre: Toolse kaevanduse projekteerimine peatati ja jõud suunati Pandivere kõrgustikule, nn. Lääne-Kabala piirkonda. Siin läks asi tõsiseks, sest kaevandus kavatseti avada juba kümnendi lõpus. Ärevil virulased otsustasid kuulutada oma muret laiemalt.
3. aprillil 1986 võeti see arutluse alla Rakvere rajooni majandusaktiivi koosolekul, kuhu oli kutsutud ka Eesti Looduse toimetus ja kolleegium. Sel üritusel, mille eestvõtjad olid Ülo Niisuke, Taimi Parve ja Ott Kool, otsustati kaevandamisplaan ja sellega kaasnevad ohud kindlasti avalikustada. Eesti Loodusele tehti ettepanek anda välja erinumber, kus räägitaks süviti kogu probleemistiku sisulisest poolest: tutvustataks igast küljest Pandivere kõrgustiku loodusväärtusi ning samas teavitataks eriteadlaste abiga, millised tagajärjed ähvardavad fosforiidi kaevandamisel nii Virumaad kui ka Eestit laiemalt.
Päev hiljem, 4. aprillil, peeti Tallinnas TA looduskaitse komisjoni ettekandepäev, kus muu hulgas käsitleti fosforiidi kaevandamisega kaasnevaid probleeme. Seal alustasime virulaste tellitud erinumbri autorite otsinguid. Pandivere loodusväärtuste tundjaid polnud raske leida, ent kaevandamise oponendid alles kogusid end.
Sama aasta mais – looduskaitsekuul – osalesime Eesti Raadio Valges saalis saatesarja „Mikrofoorum” järjekordsel salvestusel: muu hulgas olid seal kõne all kavandatav fosforiidikaevandus Virumaal ning põlluväetisena peaaegu toimetu fosforiidijahu, mida oli aastakümneid toodetud Maardus.
1986. aasta lõpul ei olnud märksõna fosforiit kurjakuulutav tähendus üldteada mitte ainult Virumaal, vaid kogu Eestis. Järgmisel fosforiiditeemalisel üritusel Valges saalis uue, 1987. aasta veebruaris liitus avalikustajatega Juhan Aare. Eesti Looduse erinumber oli sel ajal trükikojas. Valgesse saali võtsin Lennart Mere palvel kaasa kausta erinumbri käsikirjadega: ta vajas neid teemakohase artikli koostamisel üleliidulisele ajalehele Literaturnaja Gazeta. Samast kaustast leidis tulevaste telesaadete tarvis teemad ja kõnelejad Juhan Aare. Nõnda jõudis kolm kuud trükikojas küpsenud Eesti Looduse sisu osaliselt rahva ette juba teleri kaudu.
Ajakirjanumbrit varitsesid aga veel ilmumiseelsed karid: peatoimetaja kutsuti valgesse majja, s.t. EKP keskkomiteesse, kus soovitati kõrvaldada numbrist Ülo Niisukese ja Ott Kooli „ketserlikud” mõtteavaldused. Ants Paju osutus kangekaelseks, nii et Eesti Loodus ilmus mais 1987 sellisena, nagu olime kavandanud.
Siiski, ise olime ettevaatuse mõttes tõstnud sealt kuu võrra ettepoole indiaanipealik Seattle’i tundeküllase kõne (1854) Ants Viirese tõlkes. Selle juhtmõte – kõik, mis juhtub maaga, juhtub ka maa poegadega – haakus nii tuntavalt Virumaa murega, et fosforiidiohte kajastava erinumbri kaante vahel oleks see võinud olla viimne tilk neile, kelle võimuses oli toona siiski erinumbri ilmumine peatada. Lootsime, et püsilugeja taipab ise luua seose kahe ajakirjanumbri vahel. Taipas küll.



Ann Marvet, Eesti Looduse endine kauaegne toimetaja
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012