Pole teada ühtegi tänapäevast puuhoolduse käsiraamatut ega standardit, mille järgi oleks lubatud täiskasvanud puudel latvu ja võra maha saagida. Selline toiming pole puude hooldamine, vaid sandistamine.

----------------------------------------------
Üks möödarääkimise põhjusi on lähedaste erialade spetsialistide eri arusaam põhimõistetest. Esitame need siin uuesti ja lihtsustatult:
Puu – pikaealine tavaliselt ühe keskse puitunud tüvega taim, mis moodustab haruneva oksastikuga liigiomase võra maapinnast kõrgemal.
Hooldamine – kellegi või millegi vajaduste arvestamine või rahuldamine.
Dendroloog – eriteadlane, kes tegeleb puittaimede süstemaatika, leviku ja kasutamisega. Vajaduse korral annab dendroloogilisi hinnanguid.
Arborist – kutsetunnistusega puuhooldaja, tegeleb asustatud piirkonnas kasvavate puudega. Hindab puu kui tervikorganismi seisundit, leiab selle parandamiseks sobivaimad hooldusvõtted ning teostab töö.
-----------------------------------------------

Igasugune linna- ja pargipuude hooldamine, nagu kujundamine-lõikamine, võraharude toestamine jm., kuulub puuhoolduse ehk arboristika, mitte dendroloogia alla. Mida, kuidas, kui palju ja millal puu juures teha, seda on alates 2009. aastast õpetatud riikliku õppekava [11] alusel Luua metsanduskoolis. Õppetööst ja arboristikast on kevadises Eesti Metsas kirjutanud arboristide õpetaja Aino Mölder [12].
Tunnustatud puuhoolduse käsiraamatutes [4, 7, 8, 9, 13] ja arenenumate riikide normdokumentides [3, 6, 14] nimetatakse latvamiseks ja tulbastamiseks (ingl. topping, sks. Kappung) sellist lõikust, kus latv, jämedad külgoksad või enamik võrast koos tüvepikendusega eemaldatakse sobimatust külgokstevahelisest kohast ning tekitatakse ohtlikult suured haavad.
Kõikjal peetakse seda „puuvaenulikuks” toiminguks. Mõned autorid ei räägigi latvamisest hooldustööde peatükis, sest selline lõikusviis ei kuulu hooldusvõtete hulka. Nende uurijate ja spetsialistide hinnangutes ning töötulemustes ei ole seni olnud põhjust kahelda.
Akadeemik Viktor Masing nentis 27 aastat tagasi, et „ meilgi pole ülearune kaaluda, kuidas esitada ja motiveerida neid ökoloogilisi seisukohti, mis rajanevad iseendastmõistetavail või juba varases nooruses omandatud teadmistel, kuid mis kipuvad minema meelest eriteadlaselgi” [10].

Väike lõige, väike häda; suur lõige, suur mäda. Puu võra kujundamine peaks algama noores eas, et aidata taimel arendada stabiilne, sobiva ruumilise paigutusega oksastik. Sellest oleneb fotosünteesiva pinna jagunemine, vee ja toitainete omastamine ning transport. Vajalikul viisil kujundatud või kujunenud võra annab puule mehaanilise tugevuse ja hea tervise kogu ülejäänud eluks.
Tulbastamine kui ootamatu ja suuremahuline lõikus aktiveerib algkoed – selle tunnuseks ongi vesivõsude vohamine –, mis kulutab kiiresti allesjäänud vanas puidus olevad varuained. Tagajärjeks on puu kasvuenergia vähenemine ja suurenenud vastuvõtlikkus kahjustajatele. See väljendub lisastressis ning kiirendab puu liigiomast vananemist [5]. Ennustada puuköndile pikka iga selle esialgu mahlakate võrsete ja suurte lehtede järgi, samas tundmata ja nägemata puidusiseseid protsesse, on ekslik.
Puu koor on kõige tõhusam kaitsevahend väliste mõjurite eest. Igast koorevigastusest tekib puidusse mädanikukolle, sest õhk on täis seeneeoseid. Väikesed mädanikud tavaliselt kapselduvad tänu puu oma kaitsesüsteemile ega kujuta hiljem puule ega puu all liikujaile mingit ohtu [7, 15].
Suuremad vigastused, näiteks jämedate (üle 5–7 cm läbimõõduga) külgokste lõikehaavad, tekitavad juba lokaalse tüvemädaniku ning sageli areneb oksakohale väike õõnsus. Tulbastamisel tehakse aga ülisuur lõige sinna, kus puul pole mingit võimalust haava sulgeda ega sissetungivat õhku ja mikroorganisme takistada. Selleks ei jätku ressursse: kõik allesjäänu kulub uute võrsete kasvatamiseks. Mida vanem ja suurem puu, seda ohtlikum ja ulatuslikum tüvemädanik allesjäetud tüükasse tekib [2, 17]. Need looduslikud protsessid kulgevad puu liigist olenemata.

Elusate osade eemaldamine kahjustab puud alati, olenemata äralõigatud oksa või juure jämedusest. Puu on tasakaalus organism, selle maapealse ja -aluse osa tervis olenevad teineteisest [13]. Kui ühelt küljelt juured läbi kaevata, siis kuivab ka nendega ühenduses olev võraosa ja vastupidi. Isegi vähene oksalõikus mõjutab juuri; tulbastamine aga jätab enamiku juurtest nälga ja need hakkavad surema [1].
Korduvalt on eri maade uurijad tõestanud, et kui eemaldada liigne hulk eluskudesid, siis puu jääb kängu, sest tunduvalt väheneb võrsete ja juurte ning toit- ja varuainete hulk. Kuhtub ka lämmastiku aineringe, see aga on tähtsal kohal kõigi organismide elus [1, 15, 16].
Tulbastamise kiituseks tuuakse näiteid kultuursete välisriikide kohta, kus lõigatakse puid postideks ja „noorendatakse” mitmel muul moel. Mõnes Euroopa maapiirkonnas on see ajaloolise taustaga lõikusviis, mida tehti aastasadu hoopiski majanduslikel eesmärkidel. Kahjuks sealt ongi latvamine edasi kandunud linnahaljastusse, kus see on aga sobimatu, kahjulik ja kallis. Pole korrektne teatud piirkonnale iseloomulikku puude majandamisviisi kontekstist välja rebida ja meil eeskujuks seada.
Alternatiivne, puud säästvam ja odavam võrakujundamise võte on nudilõikus. Seda peetakse sarnaseks latvamisega, ent on üks oluline erinevus: nudilõikusega alustatakse noorel puul ja alati lõigatakse vaid noori peeneid oksi. Õigesti nuditud puud on mädanikuvabad, elujõulised ning elavad väga kaua [5, 8]. Korralikult nuditud või vormitud puud olid ja on praegugi regulaarstiilis parkide uhkus.

Kas loomulikult kasvanud puu on kole? Kui võra on ebaproportsionaalne, hõre või leidub seal kuivi oksi, siis saab ja tulebki puu ohutuks ja ilusaks teha tavapärase hoolduslõikusega. Kui võrast kukub tänavale kuivanud oksi, siis tuleb ohtlikud oksad eemaldada, mitte puu tulbastada. Kui suur ilus puu ei mahu oma kasvukohta enam ära, siis aitab arborist, kes teab, kuidas vähendada võra ja kärpida oksi niiviisi, et puu jääks väike ja ilus ning ohutu aastakümneteks.
Sageli ei suuda saastunud pinnases kasvava linnapuu juurestik toita kõrget võra. Esimese tundemärgina muutuvad ladvakasvud ja -lehed väiksemaks ning koolitatud spetsialist märkab seda kohe. Siin tuleb kõigepealt välja selgitada kehva kasvu põhjus, tavaliselt aitab kasvupinnase õhustamine, väetamine ja kastmine. Vajadus võra vähendada tekib teises järjekorras, kui üldse.
Kui alustada lõikusega, siis tuleb seda regulaarselt jätkata. Jättes näiteks pärnad aastakümneteks hooldamata, hakkavad vesivõsudest arenenud tüveharud kasvuruumi pärast võistlema. Vanades mõisaparkides võime näha, kuidas kunagistele pügatud alleepuudele on jäänud üks-kaks pikka nõrka tüve, teised on aastakümnete jooksul kinnituskohast lahti rebenenud ja paljastanud (kunagises lõikusekohas) pehkinud puiduga õõnsused.
Kuidas mõista väljendit „puu talub tulbastamist”? Mitme lõikusjärgse eluaastaga see on piiritletud? Teades tulbastamise negatiivset mõju puu kõigile osadele ja talitlusele, pole sellise väljendi kasutamine elusorganismi kohta asjakohane.


1. Coder, Kim D. 1997. Crown pruning effects on roots. Presented in the proceedings of the Third European Congress of Arboriculture, Torino.
2. Dujesiefken, Dirk 1997. Baumpflege in historischen Parkanlagen – holzbiologische Aspekte für Eingriffe bei Altbäumen. – Jahrbuch der Baumpflege, Braunschweig.
3. European Tree Pruning Guide 2005. EAC, Berlin.
4. European treeworker handbook 2000. EAC, Berlin.
5. Ferrini, Francesco 2004. Management of monumental trees: review on the effects on physiological balance and on tree mechanics. – The trees of history. Protection and exploitation of veteran trees. Proceedings of the International Congress: 56–63.
6. FLL 2006. ZTV-Baumpflege – Zusätzliche Technische Vertragungsbedingungen und Richtlinien für Baumpflege. Bonn.
7. Harris, Richard W.; Clark, James R.; Matheny, Nelda P. 2004. Arboriculture. New Jersey.
8. Järve, Sulev; Eskla, Väino 2010. Puude ja põõsaste lõikamine. Varrak, Tallinn.
9. Klug, Peter 2010. Kronenschnitt an Bäumen. Arbus-Verlag.
10. Masing, Viktor 1985. Elusad puud kivises linnas. – Eesti Loodus (36) 3: 146–153.
11. Metsanduserialade riiklik õppekava. https://www.riigiteataja.ee/akt/13128044.
12. Mölder, Aino 2012. Eesti arboristi koondportree. – Eesti Mets 1: 34–37.
13. Mölder, Aino 2010. Vanade pargipuude hooldamine. Luua.
14. Recommendations for tree work 1989. BS 3998. London.
15. Shigo, Alex L. 1986. A New Tree Biology. New Hampshire.
16. Shigo, Alex L. 1993. Tree Anatomy. Durham.
17. Weiss, Henrik 2007. Auswirkungen des Kronenverlustes – Behandlung und Schnitt von ehemals gekappten Bäumen. – 25. Osnabrücker Baumpflegetage. Osnabrück.


Sulev Järve (1960), arborist, hooldanud puid ligi 20 aastat.