Merelinnurahvas ja meie rannarahvas on läbi aegade olnud naabrid. Ajapikku on kujunenud ka naabrisuhted, kujundajaks küll enam ranna- kui linnurahvas.
Kohati ja puhuti on oma kõva sõna öelda olnud ka võõrvõimul. Tulemused kujunesid vastuolulisteks ning ettearvamatuteks nagu ikka seal, kus elukorralduse ohjad on enda kätte haaranud sõjardid. Vahitornid, traataiad, tõkkepuud, keelusildid ja küntud rannaribad on Eestis nüüdseks minevik, aga lünk teadmistes ja arusaamades mere elust näib olevat visa täituma.
Moodne vaatlustehnika ning uued raamatud on linnuhuvi suuresti ergutanud ja lindude tundmist edendanud, aga alati ei ole ka nendest abi. Kes on see hüüdja avaveel, hädaldaja või hõiskaja rannaniidul; kes on see ründaja merelaiul, see ruigaja või siriseja öises pillirootihnikus? Eks katsume üheskoos mõnele neist küsimustest vastust leida.
Merelinnurahva CD-plaat ei saa olla ega ole määraja, pigem retkekaaslane või linnuhuvilise abimees matkadel randadele ning merele. Midagi aabitsalaadset, koostatud eeskätt võimalustest lähtudes.
Meil tegutseb küll hulgaliselt linnupildistajaid, ent ainult üksikud on jäädvustanud looduse helisid ja hääli. Seega on heliplaadi allikaiks koostaja ja Veljo Runneli salvestised, kogutud Matsalu mailt, Puhtust, Väinamere ning Hiiumaa randadelt ja laidudelt, Muhust, Vilsandilt ja sealsetelt meresaartelt. Mõned lüngad tuli täita aastail 1969–1973 ilmunud heliplaatidelt, LP-delt seeriast „A Field Guide to the Bird Songs of Britain and Europe”, autori loal.
Merelinnurahva CD-l on ruumi otstarbeka kasutuse huvides linnuhääli montaaži käigus küll ümber paigutatud, kuid ikka sinna, kus on linnuliike vaadeldud, aga pole korda läinud nende esindajaid salvestada. Kogu tervik kujunes suuresti Eerik Leibaku nägu. Sügav kummardus temale väärt nõuannete eest.
Niisiis, merelinnurahvas.

Rännak rannaniidule

Maihommikuse rannaniidu helipildi hoolikal kuulamisel on selles võimalik eristada kümne linnuliigi häälitsusi ja taevasiku möhitamist. Heliplaat tutvustab neid kõiki. Rannaniidu linnukoori taustal saab soololauluks sõna sookiur (Anthus pratensis).

Punajalg-tildrite (Tringa totanus) paar on häiritud inimese ilmumisest, ent taustal eristub selgesti ka rahulikku laulutrillerit ja vilehääli.

Kiivitajate (Vanellus vanellus) lennumäng on täies hoos. Korraks kuuldub helipildi alguses naerukajakaid, põldlõoke lõpetab lõõritamise poole peal. Saabunud küll märtsis, alustab kiivitaja oma laperdaval lennul mängu aprillikuus.

Liivatüll (Charadrius hiaticula) ja rüdi (Calidris alpina) kuuluvad siin kokku kui tüüpilised rannikulinnud, esimene eelistamas veejoone lähedust, teine hoidumas pesitsejana enam rannaniidule. Hiiumaal kutsutakse liivatülli tabavalt „tüllütiks”. Rüdi tiristamine eristub selgesti tülli mahedast häälitsemisest.

Tikutaja (Gallinago gallinago), ka taevasikk, möhitab kevadisel mängulennul ja seda laialiaetud sabasulgede abil tekitatud omapärast heli kuuldub heliplaadil mõne teisegi linnuhääle taustal. Möhitamisele järgnevat tikutamist laseb taevasikk kuulda sellepärast, et tema on ju tikutaja.

Suurkoovitajat (Numenius arquata) kohtame mere ääres rändeaegadel ja pesitsusajal merelähedastel niitudel ning loopealsetel. Suurkoovitaja kõige iseloomulikum häälitsus lennul on kaugelekostev kaunis triller.

Juunipäeva varahommik Neidsaare luhal. Mustsaba-viglede (Limosa limosa) mänguaeg. Viglesid on palju ja siin sünnib midagi tähtsat. Õigupoolest ei lennata nõnda üheskoos kunagi tühistel põhjustel.

Randtiirude (Sterna paradisaea) väike koloonia ei ole võrreldes jõgitiirude või naerukajakate kogumikega kuigi lärmakas. Tiirudega koos elab liivatüllide paar ja liivatülli vaikne mänguhäälitsus ongi kuulda helipildi 55. sekundil.

Jõgitiir (Sterna hirundo) pesitseb sageli üheskoos naerukajakaga (Larus ridibundus) mõnel eraldiseisval rannalähedasel rahul. Niisugune kooselu toimib hästi, sest tiirud tõrjuvad kutsumata külalisi. Kui randtiiru nokk on üleni punane, siis jõgitiiru noka ots on must. Tiirude „krii-aa” on siin selgesti eristatav naerukajaka „naerust”.

Kalakajakas (Larus canus) on hästi tuntud ja lärmakas lind, tavaline pesitseja rannalähedastel kivirahnudel. Läinud sajandi keskel hakkasid kalakajakad pesi tegema ka hoonete rookatustele. Kalakajakat kohtab linnatänavailgi ja tema „kaiiak-kaiak” hüüd on sobinud eesti keeles nimeks kajakatele. Siin kuuleme häiritud kolooniat.

Ristpart (Tadorna tadorna) on väikese hane mõõtu kaunis part, kelle mängutrall üle kevadiste rannalagedate kostab kaugele. Mängivad nemad õuedel ja majade lähedal, sest ristpartide pesitsemine on suuresti seotud hoonetega. Mida enam linde, seda hoogsam mäng. Vaiksed piiksujad on isaslinnud, valjuhäälsed kokutajad emaslinnud. Siinset ristpartide kevadpidu saadab metsvindi laul elaniketa talu õuepuudel.

Hänilane (Motacilla flava) ilmub kodustele rannaniitudele aprilli- ja maikuu vahetuse paiku. Laululinnuna on tal õigupoolest vähe ütelda: laulvat hänilast kuuleme veel harvemini kui laulvat linavästrikku. Kutsumata külalist põõsastunud niidul jälitab ta vaikse sirtsumisega, lähimaks naabriks salu-lehelind.

Põldlõokeste (Alauda arvensis) koor täidab tuulevaikse õhu kevadisel rannaniidul. Taustal kuuldub küll ka teisi ranna- ja merelinde, aga siin ei pääse nad mõjule.

Matk meresaartele

Iial ei tea, mis on mõttes inimesel. Ei tea liigikaaslased, ei tea teised olendid. Merelinnurahval on rannarahvaga oma pikaajaline kogemus: ära usalda inimest. Kuulame, mis juhtub väikesel laiul, kui hommikul pärast rahulikku ööd astub varjest välja parimate kavatsustega linnusõber. Paanika! Merikajakad ja hõbekajakad põgenevad pesadelt, siis hallhani ja emahahad. Oma sõna ütleb ka vares. Rahu on rikutud, see eluks nii hädavajalik rahu, sest iial ei või teada, mis on mõttes inimesel.

Hõbekajakad (Larus argentatus), pisut toibunud segadustest, väljendavad end mängulauluga. Hõbekajakate laulud ja kisa on tänapäeval ka rannikulinnade elanike aastaringsed saatjad ja muidugi prügilate helitaust.

Merikajakas (Larus marinus) on meil suurim kajakas ja nagu nimigi ütleb, väga mereline. Kuuleme üksiku häiritud linnu häälitsusi, lisaks laiu põõsastiku laululinde, punajalg-tildri laulu, väiketiirude (Sterna albifrons) väikest kolooniat (0.16 ja 0.32) ja kivirullija (Arenaria interpres) karedavõitu krigisevat häälitsust (1.02), mida kivistel saartel nüüdisajal väga harva kuuldub. Väiketiiru kohtame ka randadel, aga ta eelistab siiski saari.

Isahaha (Somateria mollissima) hüüdes on midagi üllatavat: kuidas küll on võimalik, et ühe kopsaka sukelpardi nokast kostab nii ebaharilikku häält? Seda teeb hahaisandatega kevad.

Maikuine meri. Madalal rannal loksuvad lained, taamal kajakad ja laid ristpartide ning põldlõokestega. See on naaskelnokkade (Recurvirostra avosetta) (0.14) toitumispaik. Mööda lendab juhuslik jääkoskel (Mergus merganser) (0.44 ja 1.30), helipilti jäävad lõpetama mängivad meriskid (Haematopus ostralegus) (1.54).

Hallhani (Anser anser) on häälekas lind. Hallhanede kaagutamist kuuldub roostikes juba märtsi lõpul. Lärmakas küll, aga pesitsejana armastab kõrvalisi ja segamatuid paiku. Hallhanede paar kaagutab möödalennul, talvike ei lase ennast hanedel segada, tema saadab kuulaja otse „siit-siit-siit Rii-ga”.

Räusktiiru (Sterna caspia), kunagise nimega röövtiiru, on kutsutud ka rämetiiruks. Temal on vali ja räme hääl. Röövtiirule sobib pesapaigana avameresaar; siin on teda kuulda koos tiirude ja suurte kajakatega Eesti kõige läänepoolsemas tipus Nootamaa saarel 1977. aasta kevadel.

Tutt-tiir (Sterna sandvicensis) ilmus läänesaarte rannavetesse 1960. aastatel ja on nüüd täieõiguslik uustulnuk. Põgus helipilt annab meile teada tutt-tiiru häälitsemisest suure kajakakoloonia lärmi taustal.

Kormoran (Phalacrocorax carbo) ehk karbas on samuti uustulnuk, õigupoolest küll vist unustatud vana meie meresaartel. Välimuselt süngevõitu, on tema häälitsemiseski kõike muud kui naudingut pakkuvat.

Kuulame rändajaid

Eesti randadel kohtame paljusid läbirändajaid. Mereavarustel ruttajaid me ei kuule, aga rannikuil maksab neid tähele panna. On häälekaid hanelisi ja samas kahlajaid, kes endast vaid üksikute hüüatustega märku annavad.

Laululuik (Cygnus cygnus) ja väikeluik (Cygnus columbarius) ilmuvad meie rannavetesse varakevadel, kui merejäässe tekkivad esimesed lahvandused. Siis on nende pasundamine kaugele kuulda. Sügisrändel on luikede rändepeatuspaigad vaiksemad. Eriti ilusad kuulduvad luigehääled öövaikuses, kui kajakad on vakka. Pimedas pole aga alati selge, kumma liigiga tegemist, sest kontserti võib anda segaseltskond. Nii tundub olevat ka seekord Haeska rannal. Seevastu on võimalik eksimatult ära tunda viupardi (Anas penelope) hüüatused.

Mai esimene nädal hakkab mööda saama. Väinameri on täis aule (Clangula hyemalis). Suure äralennuni on jäänud veel nädal või paar. Aulide koorilaulu taustal kaagutab mõned korrad hallhani ja siis hakkavad kostma kühmnokk-luige (Cygnus olor) tiivalöögid.

Maiöö vaikuses tõttab mustvaeraste (Melanitta nigra) rändesalk. Mustvaerad rändavad enamasti öösiti, nemad on öövangid. On koguni arvatud, et neil on päevane lend kõrgemalt poolt keelatud. Kõrgelt lendavaid vaeraparvi kuuldub ka sisemaa kohal.

Läbirändajaid Vilsandi rannal. Kevadine rannakarjamaa. Õhk on täis valgepõsk-laglede ninahäälset naagutamist. Piki randa liiguvad kahlajad ehk kurvitsalised, kuuleme nende lennuhäälitsusi. Algul väikekoovitaja (Numenius phaeopus), siis heletilder (Tringa nebularia) (0.23 ja 0.41) ja jõgitilder (Tringa hypolenca) (1.16) ja edasi valgepõsk-laglede (Branta leucopsis) (1.33) salk. Helipildi lõpul trillerdab suurkoovitaja (Numenius arquata).

Roostik

Mida tihedam, seda turvalisem on elupaik paljudele lindudele. Mõnd liiki kohtame ainult roostikus. Sedamööda, kuidas muutub maakasutus ja rannad aina enam pilliroogu täis kasvavad, levivad ka roostike linnud. Uurijale ja huvilisele on rooväljad raske maastik. Roostikku peab kuulama, iseäranis hämaruses ja pimedal ajal.

Naerukajaka (Larus ridibundus) hiidkolooniate aeg suurtes roostikes näib olevat möödas, aga lärmakad on väikesedki haudeasundused. Pisike kogukond väikese lahelaiu roostikus elab omas rütmis: sagin, lendutõus ja lärmakas laskumine ning lõputu nääklemine naabritega.

Rooruik (Rallus aquaticus) ja hüüp (Botaurus stellaris) on siin elupaigakaaslased. Neid kuuleme maiöises roostikus, taustaks hallhanede kauge jutlemine ja lõpuks paari häälekas lendutõus.

Suurte rooväljade ja roostunud randade karedahäälne laulja rästas-roolind (Acrocephalus arundinaceus) õigustab väsimatu lauljana ka rooööbiku nime. Roolinnu laulust otsekui innustust saades häälitseb samas tuttvart (Aythya fuligula). Taustal tiksub erutatud punajalg-tilder.

Tiigi-roolind (Acrocephalus scirpaceus) laulab roolindudele omaselt karedat, ent samas vaikset ja meloodilist laulu. Kuuleme teda nii rannaroostikes kui ka suurte roostikualade südamail mais või juunis hommikutundidel, südapäeval ning õhtul, aga sügavas öös on tiigi-roolind vakka.

Kõrkja-roolind (Acrocephalus schoenobaenus) on enam kui teised roolinnud seotud pajupõõsastike ja roostike servaaladega. Vaheldusrikkalt karedas ning kiiksuvas laulus kuuldub sageli naabritelt õpitud häälitsusi ja seda kõike südasuveni. Tasub kuulata eri isendeid improviseerimas.

Roo-ritsiklind (Locustella luscinioides) saabub meile enne teisi ritsiklinde juba aprillis. Uustulnukana (1977) on ta kanda kinnitanud Lääne-Eestis ja truuks jäänud suurtele roostikele. Öölaulik. Lauluhääl madalam ja mahedam kui võsa-ritsiklinnul. Selle soolo taustaks on Matsalu lahe roostik, taustahäältest eristub selgesti hüübi „möirgamine”.

Võsa-ritsiklinnu (Locustella naevia) laul olgu siinkohal toodud roo-ritsiklinnu laulu võrdlusena. Need asustavad küll eri elupaiku ja erinevad kõlavärvilt, aga ikkagi – oma kõrv on kuningas.

Aprilli alguspäevil jõuab meile rootsiitsitaja (Emberiza schoeniclus), vaikse, pisut mõtliku monotoonse lauluga roostikulind. Öösi ta ei laula, aga ärkab varakult, laulab juulikuuski nii vaiksetel kui ka tuulistel päevadel.

Fred Jüssi (1935) on bioloog, Eesti looduse tutvustaja sõnas, helis ja pildis.