Eesti Looduse fotov�istlus
2012/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Allikad EL 2012/05
Saladuslikud lubja-allikasood pakuvad peamurdmist tnini

Nrglubja-allikasood on ks enim ohustatud soorhm maailmas. Arvatakse, et Phja-Ameerikas ja Euroopas kokku on neid silinud umbes 500. Eestis on lubja-allikasoid vhe uuritud; hinnanguliselt on neid meil ligikaudu poolsada, needki vikesed.

Inimene on maade kuivendamise tuhinas hvitanud suure osa allikasoodest, sealhulgas nrglubja-allikasood. Euroopa tasandikualad on kujundatud toidutaimi kasvatama ja allikasoid on vhe alles jnud: kui kaovad allikad, pole ka allikasoid. Mestikualadel, niteks Karpaatides ja Alpides, on heina- vi karjamaadeks muutmata allikasoid veel alles. Ka Phja-Ameerikas on nrglubja-allikasoid leitud vaid mestikualadelt.

Allikate jagunemine. Phjavee maapinnale vljumise kohti kutsutakse allikateks. Kui phjavesi vljub maapinnale rhu all, on tegemist tusuallikaga, vabapinnalise vljumise korral neme langeallikat. Oru veeru jalamil vivad tusuallikad igritseda maapinnale rohkete vikeste niredena. Neile igritsevate ehk mdaallikate aladele kujunevad sageli allikasood.
Eesti tuntuim allikauurija geoloog lo Heinsalu on geoloogiliste ja hdrogeoloogiliste tingimuste alusel jaotanud Eesti allikad kolme rhma [4]. Esimese rhmana vime nimetada kvaternaari setete vettkandva kompleksi allikaid, mille hulgas on palju igritsevaid allikaid. Teise rhma kuuluvad terrigeensete setete veega seotud allikad, mille vesi prineb Kambriumi-Ordoviitsiumi vi Devoni liivakivide veest.
Kolmandas rhmas on alusphja karbonaatsete kivimite lhe-karstivee allikad ehk karstiallikad. Sellesse rhma kuulub suurem osa Eesti allikaist, mille lubjarikas vesi lhtub Ordoviitsiumi ja Siluri karbonaatkivimitest. Allikate hulka ei olegi nii lihtne kokku lugeda, lo Heinsalu on pakkunud Eesti allikate arvuks vahemikku 5000 15 000.
Meie allikate vees on lekaalus vesinikkarbonaat-, kaltsium- ja magneesiumioonid. Vee mineraalainete sisaldus ehk mineralisatsioon on enamasti 0,30,4 g/l [11].

Nrglubi ehk allikalubi on sete, mis sadestub lubjarikkast phjaveest toituvate allikate vljumiskohtades ja nende mbruses. Kuigi kaltsiumisisaldus on meie allikavees suhteliselt suur, ei moodustu nrglupja kuigi sageli. Millal ja missuguste olude koosmjul hakkab nrglubi ehk kaltsiumkarbonaat (CaCO3) mageveest vlja settima, on senini paljuski ebaselge ning vajab uurimist.
Nrglubja tekke seletamiseks meenutame veidi koolikeemiat. Phjavesi lbib lubjakivikihid, mis on alati tis pragusid, lhesid, ja lahustab sealt kaltsiumkarbonaati. Ssihappegaasivaba vee kaltsiumkarbonaadi lahustuvusvime on vike: temperatuuril 25 C vaid 1415 mg/l. Kuid pinnases on alati ssihappegaasi, kas vi orgaanilise aine lagunemise tttu. Mida suurem on ssihappegaasi osa pinnases olevate gaaside segus ehk mida suurem on CO2 osarhk, seda enam kaltsiumkarbonaati vees lahustub. Pinnases on CO2 osarhk krge, sestap vib lahustunud kaltsiumisoolade sisaldus olla phjavees suur.
Maapinnal satub phjavesi aga tiesti teistsugustesse tingimustesse, sest CO2 osarhk atmosfris on ligi tuhat korda madalam kui pinnases. hu kes ssihappegaas eraldub veest, pealegi kasutavad veetaimed vees lahustunud ssihappegaasi fotosnteesiks. Oma rolli mngib temperatuur: CO2 lahustuvus on nullkraadises vees kolm korda suurem kui kolmekmnekraadises vees. Maapinnale judva allikavee temperatuur on umbes neli plusskraadi, kuid maapinnal soojeneb vesi kiiresti, sest igritsevate allikate vee ravool on nrk. Lubi hakkab veest vlja settima, soojadel suvepevadel kulgeb see eriti kiiresti.
Lubi settib nn. tekketsentrite mber, milleks vivad olla mikroorganismid vees: vetikad, bakterid, mikroseened. Samuti settib lubi hsti taimede varte ja lehtede mber. Eesti allikate nrglubi on enamasti valkjas, mnikord roosakas vi pruunikas (kui lisandub raud) pulbritaoline vi peeneteraline pehme lubimass see on tuff.
Lubi vib olla settinud ka suuremate kivistunud tkkidena, milles sageli saab eristada taimseid (peamiselt sammalde) ja loomseid (enamasti limuste kodade) fossiile. Erna Lokene on mrkinud, et Eestis teadaolev kige paksem kivistunud allikalubja kiht Viljandimaal Olustvere lhedal knib 20 meetrini. Suurimad allikalubja lademed ongi leitud Luna-Eesti krgustikelt [8].

Allikasood kujunevad enamasti igritsevate langeallikate vljumiskohtadesse, kus vesi tuleb maapinnale laia rindena ja valgub alale laiali [8]. Sageli on soodes palju lhestikku paiknevaid vikese vooluhulgaga igritsevaid allikaid.
Soo kujunemist soodustab see, kui veetase on kogu suve htlaselt pinnalhedane. Oru veerude jalamile tekkinud allikasoodes vib aastatuhandetega olla settinud mitme meetri paksune lasund. Mnikord vib jrskudel veerudel moodustuda kuue-seitsme meetri paksune lasund, mis muudab mrgatavalt veeru morfoloogiat. Kujunevad nn. pseudoterrassid, mille suureprane nide Eestis on ebaterrass Ruge bikuoru veerul.
Tavaliselt vahelduvad allikasoo lasundeis turba- ja allikalubja kihid. Kuna allikalubja settimine oleneb temperatuurist, siis seostatakse allikalubja leviku muutusi kliimaolude muutustega. Tepooolest, Holotseeni algul, kui allikalubi oli laialt levinud, tusis temperatuur lhikese ajaga mitme kraadi vrra, suurenes ka sademete hulk.
Phjused, miks viimastel aastatuhandetel on allikalubja settimine vhenenud ja paljudes kohtades, sh. Eestis, lausa katkenud, pole pris selged. Ajendiks on peetud kliima jahenemist vi inimtegevust. Nimelt raadati suurtel aladel metsad pldudeks, sellega aga vhenes ssihappegaasi sisaldus pinnases (langes CO2 osarhk) ja kaltsiumkarbonaadi sisaldus.
Harvem vib allikasoo kujuneda tusuallika mber. Lubi ja turvas settivad allikalehtri mber ja piisava phjavee surve korral vib allika mber moodustuda mitme meetri krgune allikalubjast ja turbast kuhjatis vi kuppel. Kahjuks enamik meie vhestest allikasookuplitest enam ei talitle, kuna toiteala on kuivendatud. Teadaolevalt suurim, kuid ammu kuivaks jnud allikasookuppel on Soomemgi Torma lhedal, veidi paremas olukorras on Mustivere allikasookuppel Viljandi lhedal.
Eesti allikarikkaim piirkond on Pandivere krgustiku jalam, kuid sealsed allikad on veerohked, moodustavad allikajrvi ja neist saab alguse hulk jgesid. Neid mbritsevate soode toites ei ole allikavee osathtsus mrav ja nrglupja settib sna harva. Allikalubja settimisega soid leidub rohkelt Lne-Saaremaal, Luna-Eestis Sakala krgustiku nlvadel ja Kagu-Eestis sgavate rgorgude veerudel.
Phja-Eesti madalikul on mned ulatuslikud allikasood (Paraspllu, Kmbla, Tammiku). Osaliselt on nad kuivendusest mjutatud, nii et toimiva allikasoo osa soode kogupindalast on vhenenud.

Allikasoode taimestik. Nrglubja-allikasood kuuluvad Euroopa loodusdirektiivi jrgi karbonaatsete madalsoode klassi, tpsemalt nrglubjalasundit moodustavate allikate elupaigatpi (7220). Seda iseloomustab pidev survelise phjavee juurdevool, mis tagab stabiilse temperatuuri ja hoiab soovee hapniku- ja mineraalirikkana, ning mitmesuguse tsedusega hsti lagunenud madalsoomullad, millest allikatest prinev vesi lbi imbub [9].
Taimestikult sarnanevad allikasood sageli lubjarikaste madalsoodega, nende tunnusliigid on ldjuhul samad. Varasema klassifikatsiooni jrgi vaadeldigi allikasoid lubjarikaste madalsoode alltbina [7]. Lubja-allikasoos mrab taimestiku koosseisu suuresti pidevalt taimedele sadenev lubi, mistttu seda kasvukohta asustavad lubjalembesed liigid, kellele sobib ka alatine krge veetase.
Liigirikaste madalsoode pinnavees ja turbas on rikkalikult mineraalseid ioone, neist olulisim ongi kaltsium [9]. Thtis on seegi, et sgavatest veekihtidest prinev vesi vib kasvukoha hoida aasta ringi jvaba [10], ning vesi on psivalt klm, ka kuumal kesksuvel.
Kige olulisem erinevus kaltsiumirikka madalsoo-allikasoo ja nrglubja-allikasoo vahel on seotud fosfori kui thtsa toiteelemendiga. Mlema soorhma puhul on fosforisisaldus pinnases suhteliselt suur, kuid nrglubja-allikasoos settib koos lubjaga vlja ka suur osa mineraalset fosforit. Nii on taimede elutegevuseks vajaliku fosfori sisaldus kll niliselt suur, kuid enamjagu sellest on taimedele tegelikult kttesaamatu.
Sellistes rmuslikes oludes suudavad kasvada seda laadi taimed, kellel on hsti vlja kujunenud hukude ehk aerenhm, mille kaudu taim pumpab hapnikku juurtesse. Need on enamasti madalat kasvu taimed, kes suudavad krgekasvuliste liikidega sellistes tingimustes edukalt konkureerida. Juurte mber tekib hapnikurikas keskkond ja mikroorganismide kaasabil lhustatakse orgaanilistes hendites olev fosfor, mis transporditakse piki vart lehtedesse.
Kui kuivenduse tttu alaneb veetase, kaob madalakasvuliste taimede konkurentsieelis, sest hapnikurikkamas pinnases turba lagunemine kiireneb ja seelbi suureneb taimedele kttesaadava fosfori hulk.
Mil viisil samblad eluks vajaliku fosfori ktte saavad, pole selge. Samblaid mbritsevas lubikoorikus, mis vib kaaluda viiendiku kuni kolmveerandi sambla enda kaalust, vib fosforisisaldus suuresti varieeruda, kuid samblas endas jb fosforisisaldus sna hesuguseks [6].
Krge veetaseme tttu on lubja-allikasoode puurinne hre, sellesse kuuluvad ksikud mtastel kasvavad sookased ja kuused. Rohurinne pole vga liigirikas, kuid nrglubja-allikasoodes kasvab palju haruldasi liike. Soontaimedest on tunnuslikud liigid lubikas, psusilm, raudtarn, lemmelill, pruun sepsikas, porss, kuning-kuuskjalg, kpalised kuradi- ja kahkjaspunane srmkpp, hall ja tmmu kpp, harilik koraamat, soo-neiuvaip, suur kopll. Iseranis rikkalikult kasvab allikasoodes soo-neiuvaipa.
Sammaldest on tunnusliigid tht-kuldsammal, lubi-allikasammal, snajalg-nrsammal, harilik ja sirge skorpionsammal, tavasirbik, allika-pungsammal ja kamm-roodik [10].
Allikate mbruse taimkate on vndiline, olenedes reljeefist (paljud allikasood paiknevad oruveerudel) ning kaugusest allikaist: kaugenedes vee temperatuur tuseb ja mineraalainete sisaldus vheneb. Jrsematel krgustiku nlvadel ja rgorgude veerudel Luna-Eestis on palju vga vikseid, umbes kmne ruutmeetri suurusi allikasoid, kus tavaliselt kasvab vaid paari liiki taimi: konnaosi, mtastarn vi rn lemmalts, millele lisanduvad soo-losilm, soomadar ja soo-kastehein.
Vga omaprased on allikasoodes kasvavad kuused. Allikasoode kverdunud ladvaga ja allakndunud okstega kuuse soovormi (Picea abies f. palustris Berg) on Pieter den Ouden vrrelnud suure fagotiga [1], mis omakorda thendab itaalia keeles haokubu. Sellised kuused on allikasoode iserasus.

Kui palju neid on? Me ei tea, kui palju on praegu Eestis nrglupja moodustavaid allikasoid. TL koloogia instituut on kahel viimasel suvel selgitanud meie vimalike nrglubja-allikasoode levikut ja seisundit. Meile teadaolevalt vib Luna-Eestis selliseid soid olla umbes poolsada.
Enamik allikasoid on vikesed, vheste pindala knib le 2,5 ha. Osvald Hallik, kes eelmise sajandi keskel uuris phjalikult allika- ja jrvelubja levikut ja varusid Luna-Eestis, leidis, et suurimad allikalubja lademed ulatusid kll le 1520 hektari, kuid valdavalt ei letanud lademete pindala hte-kahte hektarit [2, 3].
Kunagi on nrglubja sadenemisega allikasoid olnud rohkem, ent mdunud sajandi keskpaigas kadus osa allikasoid phjaliku maakuivenduse tttu. Nii mnelgi suurel allikalubja lademete alal ei laiu enam allikasoid.
Leidub ka selliseid soid, mis on allikate vhenenud vooluhulga tttu kuivendusemjulised kipuvad vsastuma ja metsa kasvama. Alustaimestik muutub kuluseks, vheneb sammalde katvus ja liigirikkus ning valitsema hakkavad krgeid puhmaid moodustavad krrelised ja tarnad. ks selline kuivendusest mjutatud, kuid senini hinnaline mrgala on Tatra allikasoo Tartumaal Tatra maastikukaitsealal [5].
Ajalooliselt on lubja kaevandamine olnud Eestis thtsal kohal. Lupja kasutati happeliste muldade vetamiseks. 1950.1970. aastatel ammendati enamjagu lupja Luna-Eesti allikalubja lademetest. Paljude endiste lubjalademete kohal paiknevad pllud vi metsad, mis on soovee eest kaitstud sgavate kraavidega. Vib leida ka kohti, kus ammendatud karjri alal on veetase piisavalt krge, et sootaimestik saaks taastuda.
Meie uuring kinnitab, et alles olevate nrglubja-allikasoode veevarustus on hsti silinud ja sood toimivad. Tegelikult vrivad kik allikasood hoidmist. Selleks aga tuleb kaitsta kogu ulatuslikku toiteala, mis tihti ulatub allikast endast palju kaugemale.

Tname keskkonnainvesteeringute keskust, kes toetas TL koloogia instituudi projekti Nrglubja allikad ja nrglubja sood Eestis otsing ja seisundi anals.

1. Den Ouden, Pieter 1965. Manual of cultivated conifers hardy in cold and temperate zone. Martinus Nijhoff Publisher, The Haque.
2. Hallik, Osvald 1948. Luna-Eesti pllumuldade lubjasus ja kohalike magevee-lubisetete thtsus selle reguleerimisel. ENSV TA Bioloogiliste Teaduste Osakond. Pllumajandusinstituut, Nr. 1, Tartu.
3. Hallik, Osvald 1957. Magevee-lubjalasundid Eesti NSV-s ja nende kasutamine. Tallinn.
4. Heinsalu, lo 1977. Eesti allikad ja nende kaitse. Eesti Loodus 28 (7, 8): 418426, 490496.
5. Hirse, Toomas 2004. Tatra allikasoo varjus psinud haruldustemaa. Eesti Loodus 55 (4): 4849.
6. Kttim, Martin 2010. Tht-kuldsambla kasv ning lmmastiku ja fosfori sisaldus nrglubja-allikasoo kasvukohas. Bakalaureuset Tallinna likoolis.
7. Laasimer, Liivia 1965. Eesti NSV taimkate (Vegetation of the Estonian S.S.R.). Valgus. Tallinn.
8. Lokene, Erna 1961. Allikalubja geoloogiast Eesti NSV-s. Antropogeeni geoloogia. ENSV Geoloogia Instituudi Uurimused 7: 135145.
9. Lokene, Erna 1968. Allikalubja levik ja iseloom Haanja krgustikul. TR Toimetised. Tid geoloogia alalt IV, Tartu: 333.
10. Paal, Jaanus 1994. Loodusdirektiivi elupaigatpide ksiraamat. Digimap O, Tallinn.
11. Sjrs, Hugo; Gunnarsson, Urban 2002. Calcium and pH in north and central Swedish mire waters. J. Ecol. 90: 650657.
12. Timm, Tarmo; Jrveklg, Arvi 1975. Eesti allikad ekstreemse elupaigana ja nende kaitse. Eesti loodusharulduste kaitseks. Tallinn: 7689.


Laimi Truus (1949) on Tallinna likooli koloogia instituudi teadur.
Mati Ilomets (1950) on Tallinna likooli koloogia instituudi vanemteadur.



Laimi Truus, Mati Ilomets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012