Eesti Looduse fotov�istlus
2012/05



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Ühiskond EL 2012/05
Lindude seltsielu

Paljud linnuliigid on väga seltskondlikud. Üheskoos hangitakse toitu, kasvatatakse järeltulijaid, rünnatakse vaenlasi ja rännatakse ühest elupaigast teise. Võib arvata, et lindudele, nagu ka inimestele, lihtsalt meeldib suhelda ja heas seltskonnas viibida.

Teadlastele sellisest seletusest aga ei piisa ja nii ongi välja mõeldud ning arvukate katsetega kontrollitud mitmesuguseid hüpoteese, mis selgitavad lindude seltsielu praktilist kasu.
Tõenäoliselt on põhjusi palju, kuid levinuim on vast kaitse kiskjate eest. Esiteks on suures parves igal linnul rohkem lootust, et kiskja ei võta sihikule teda, vaid hoopis mõne kaaslase. Teiseks ajavad paanikas läbisegi sagivad linnud kiskja segadusse ning tal on raske keskenduda ühe saaklooma püügile. Kolmandaks on suures rühmas palju silmi ehk rohkem lootust, et keegi lähenevat vaenlast aegsasti märkab.

Milleks headus? Lootus, et rühmas elades süüakse ehk ära sõber, mitte mina, tundub üsna isekas. Evolutsiooniteadus tunnistabki üldiselt ainult isekust. Hüpoteesid, mille järgi loom teeb midagi rühma heaolu või liigi säilimise nimel, põrmustatakse kiiresti vastuväitega, et sellistest eneseohverdajatest koosnevaid rühmi on lihtne haavata üksikutel isekatel nahavedajatel, kes hoolivad vaid enda heaolust.
Ainuke, mis määrab ühe elusolendi edukuse evolutsioonis, on tema võime anda edasi oma geene. Looduslik valik ei hooli sellest, kui heasüdamlik keegi on. Enamasti saab rohkem järglasi see loom, kes investeerib kõik ressursid endasse ja oma lastesse, mitte ei jaga neid hädasolijatele laiali. Nii on järgmises põlvkonnas ülekaal isekatel ja „headuse geenid” kaovad populatsioonidest kiiresti.
On aga üks oluline erand, mis „headuse geenid” päästab. Mõnel puhul aitab hea olemine siiski looma sigimisedukust paremaks muuta. Eks ole inimühiskonnaski näha, et austame rohkem tublisid, vapraid ja osavõtlikke inimesi. Kaaslaste lugupidamine võib aga omakorda tagada paremad võimalused järglasi saada ja nende eest hoolitseda. Meie ennastsalgav käitumine on seega omakasupüüdmatu ainult pealtnäha, tegelikult on nõnda võimalik väga palju võita. Sama kehtib ka lindude puhul.

Keretäis peksa kingituse eest. Altruismi võib seega vaadelda kui kaaslastele antud signaali oma kvaliteedi kohta. Sellise hüpoteesi püstitas kuulus evolutsiooniteadlane Amotz Zahavi, kes on Iisraelis põhjalikult uurinud araabia vadavilbaste (Turdoides squamiceps) käitumist. Need umbes rästasuurused kõrbelinnud elavad väikestes salkades, mis tavaliselt koosnevad 3–12 linnust. Üksi elamiseks on kõrbeolud lihtsalt liiga karmid. On märgatud, et rühmakaaslased on üksteisele suureks toeks. Nad peavad söömise ajal kordamööda vahti, aitavad toita kaaslaste poegi, toovad üksteisele toidupalukesi ning kaitsevad üksteist kiskjate eest. Vadavilbaste eluviisi on peetud selle tõestuseks, et loomad võivad tõepoolest omakasupüüdmatult käituda, kuigi evolutsiooniteadlased ei taha seda tunnistada. Aga kas kõik on ikka nii ilus, kui paistab?
Vadavilbaste rühmades valitseb väga kindel hierarhia. Vanemad isased on tähtsamad kui nooremad isased, vanemad emased aga tähtsamad kui nooremad emased. Kõik isaslinnud on omakorda tähtsamad kui emaslinnud. Äsja loodud salgas võib korraga muneda mitu emaslindu, ent kui hierarhia on juba paigas, on ühes rühmas õigus järglasi saada vaid kõige tähtsamal isaslinnul ja kõige tähtsamal emaslinnul. Ülejäänud rühmaliikmed aitavad esipaari poegade eest hoolitseda.
Kuidas vadavilbaste hierarhia paika pannakse? Võiks arvata, et tugevamad selgitab välja võitlus, kuid tegelikult võitlevad rühmakaaslased omavahel äärmiselt harva. Vastupidi, linnu väärtust tõestab kaaslastele just ennastsalgav käitumine. Vaid kõige tugevam lind suudab pidada pikemaid valvekordi kui teised, anda suure osa kogutud toidust ära rühmakaaslastele ja poegadele ning tõtata appi, kui kaaslane on hädas kiskjaga. Kui isetu käitumine näitab ära, milline lind on teisest tugevam, ei ole vajagi raisata jõudu ja tervist võitluste peale.
Tipus püsida pole lihtne. Kõige tähtsam vadavilbas peab järjekindlalt hoolitsema selle eest, et teised ikka tema ülemvõimu tunnistaksid. Ta ei tohi teistel lasta liiga kaua valves olla – eriti tähelepanelik tuleb olla siis, kui valves on tähtsuselt teine isaslind, kes on ju tema põhikonkurent! Esilind peab tooma poegadele kõige rohkem toitu. Mitte kunagi ei tohi ta vastu võtta toidupalukest mõnelt alamal astmel olevalt linnult: nii näitaks ta oma nõrkust. Seda ei taha tegelikult näidata mitte ükski lind, seetõttu püütakse sageli toidupalukesega lähenevast „ülemusest” pigem kõrvale hiilida. Kui see ei õnnestu, tuleb pakutud almus alandlikult ja tänulikult vastu võtta.
Kui aga alamal astmel olev lind julgeb toidupalukest pakkuda endast kõrgemal positsioonil olevale, on pahandus suur. Teadlased on kirjeldanud juhtumit, kus üks emaslind pakkus toitu endast ülemale emasele. Tähtsam emaslind sattus tõelisse raevu, haaras toidupala ja toppis selle almusetoojale endale kurku. Seejärel peksis ta tiibade ja nokaga kingitoojat, kuni see hädaga põgenes. Niipalju siis altruismist ja lahkusest. Alamalt kingitust vastu võttes kaotaks lind oma positsiooni ning võimaluse liikuda hierarhias ülespoole, ihaldatud juhtpositsioonile, kus on võimalik saavutada suurim elueesmärk – saada järglasi.

Merelindude küünarnukitunne. Vastutusrikkaks järglaste soetamise hooajaks on paljud linnud valmis loobuma rahulikust elust ning koonduma suurtesse lärmakatesse pesitsuskolooniatesse, kus iga jalatäie maa pärast tuleb liigikaaslastega rinda pista. Eriti levinud on see komme merelindude seas: 95% neist pesitseb kolooniates. Kolooniatena pesitsevad näiteks kajakad, tiirud, haigrud, lunnid ja kormoranid.
Tavaliselt seatakse pesitsuskolooniad sisse väikestele laidudele, rahudele või isegi meres olevatele kaljunukkidele. Säärase „ekstreempesitsuse” põhjus võib olla turvaliste pesapaikade nappus merel. Rannikul oleks ruumi kahtlemata rohkem, kuid märksa raskem kaitsta poegi maismaakiskjate eest.
Väga suuri kolooniaid asutavad suulad (Morus bassanus). Üheskoos võib järglasi kasvatada isegi 60 000 lindu. Suurim linnukoloonia, mida mina olen näinud, oligi suulade pesitsuskoloonia Šotimaal Bassi kaljul. Kalju asub rannikust eemal meres. Kaugelt vaadates tundub see merest eenduv kivirünk kummaliselt valge. Paadiga lähemale sõites on näha, et kaljud on valgeks värvunud kümnete tuhandete suulade tõttu, kes külg-külje kõrval katavad kogu kalju. Pesadega on kaetud iga vähegi esile ulatuv imepisike kaljunukk, veidigi tasasemal pinnal paiknevad pesad tihedalt üksteise kõrval.
Iga linnupaar tunneb eksimatult ära just oma maalapikese ning pöördub sinna igal aastal tagasi. Pesitsuspinda on äärmiselt napilt, kahe pesa keskpunktid on üksteisest keskmiselt umbes 80 cm kaugusel, ent suulad pole sugugi väiksed linnud, täiskasvanud linnu tiibade siruulatus on üle pooleteise meetri! Nii käib heade pesapaikade pärast tuline võitlus, milles osalevad mõlemad sugupooled. Kõige vihasemaid võitlusi peavad maha noored isaslinnud, kes endale alles territooriumi hõivama peavad. Selline võitlus võib lõppeda ka ühe rivaali hukuga.

Koos vaenlase vastu. Kuigi paljukesi koos elades võib ette tulla omavahelist hõõrumist, näidatakse ühise vaenlase ilmudes sageli üles üllatavat üksmeelt. Paljudele linnuliikidele on iseloomulik käitumisviis, kus nad üheskoos ründavad neile jahti pidavat looma, näiteks kulli või madu. Nad lendavad kiskja ümber, pahandavad temaga ja mõnikord püüavad ka nokaga lüüa. Selline komme on näiteks pääsukestel ja kärbsenäppidel. Koos rünnates on võimalik ka palju suuremast kiskjast jagu saada ja ta minema hirmutada (ingliskeelse vaste mobbing järgi on sellisele käitumisviisile nimetuseks pakutud mobimine: vt. Eesti Looduse 2008. aasta veebruarinumbrit – toim.).

Klubiõhtud. Linnud võivad kokku koguneda ka siis, kui pealtnäha polegi otsest vajadust üheskoos midagi ette võtta. Näiteks on selline komme varestel ja hakkidel. Õhtustel kogunemistel arutavad varesed päeva jooksul toimunut ja teevad plaane järgmiseks päevaks. Tõepoolest, teadlased on välja selgitanud, et just õhtuti vahetatakse haki- ja vareseparvedes infot, mille alusel järgmisel hommikul lennusuund valida. Nii saavad linnud kohe hommikul suunduda koos, kõhklematu löögirühmana kõige rikkalikuma toiduallika juurde.

Parv kui üks mees. Linnuparvede äärmiselt koordineeritud liikumine on üks põnevamaid looduslikke nähtusi, mida on juba aastakümneid proovitud seletada mitmesuguste matemaatiliste mudelite ja arvutite abil. Linnuparv lendab, muudab suunda ja kõrgust nagu üks organism, jättes mulje, et linnud suudavad lugeda üksteise mõtteid.
Sellisel suurel linnuparvel ei ole ühte juhti. Muutuse liikumissuunas võib algatada praktiliselt iga lind. Seejärel levib uus suund lainena üle parve. Iga lind lähtub suunamuutusel oma naabritest. Lained võivad liikuda parves igas suunas, ka tagantpoolt ettepoole. Igale pakutud liikumissuunale parv siiski ei reageeri: üldjuhul järgitakse linde, kes liiguvad parve keskosa poole, mitte parvest välja, kuna parvest eraldunud linde ohustavad rohkem kiskjad.
Kui parve rünnatakse, liiguvad linnud üksmeelselt samas suunas ja parve kulg on sihikindel. Kui parv aga pole ohus, vaid siirdub näiteks puhkekohast toidukohta, võib see pealtnäha arusaamatult edasi-tagasi võnkuda, kuna eri linnud võivad kergesti algatada suunamuutuse laine. Lõpuks aga jõutakse parveliikmete enamiku järgi üksmeelele ja parv kulgeb sihipäraselt valitud suunas.
Kuna parve liikumisreeglid on üldiselt üsna lihtsad, on loodud mitu linnuparvede liikumist kujutavat arvutimudelit. Üks tuntum neist on Graig Reynoldsi 1986. aastal loodud mudel, mida on hiljem kasutatud isegi filmides. Näiteks liikusid Reynoldsi mudeli järgi nahkhiireparved 1992. aasta filmis „Batman returns”. Mudel põhineb kolmel reeglil: 1) naabritele ei tohi otsa lennata, 2) liikumissuunaks tuleb valida naabrite keskmine suund ja 3) asukohaks tuleb valida keskmine kaugus kõigist naabritest.

Haneparve energeetika. Üheskoos lennates võib hoida kokku ka lendamisele kuluvat energiat. Kevadel ja sügisel näeme taevas sageli hanede V-kujulisi rändeparvi. Miks just selline kuju? V-kujulises parves lennates on eespool lendava linnu tekitatud õhukeerises palju kergem edasi saada. V-parves on ka kõige lihtsam orienteeruda, ümbrust näha ja omavahel suhelda.
Muidugi ei võida V-kujulises parves lendamisest energeetiliselt midagi juhtlind, kes ei saa kellegi tuulde hoida. Nii võib ta kiiresti väsida. Seetõttu vahetatakse parve tipus lendavat lindu üsna sageli. Pole päris selge, mille alusel juhtlind valitakse. Ilmselt mängivad oma rolli tugevus, kogemus, sugu, vanus ja positsioon parvehierarhias. Samamoodi kui vadavilbastel võiks parve ees lendamine tõestada teistele lindudele juhtlinnu väärtust. Katseid, mis juhtlinnu valiku tagamaid selgitaksid, on aga päris keeruline välja mõelda ja teha.

Saatuslik parvesõltuvus. Kas parvelinnud saaksid hakkama ka ilma kaaslasteta? Et vastata, tuleb jutustada kurb lugu rändtuvist (Ectopistes migratorius), kes 19. sajandil oli Põhja-Ameerika arvukaim lind.
Rändtuvi oli äärmiselt seltskondlik. Ta pesitses koloonites, kogus toitu kolooniates ja rändas ringi tohutu suurtes parvedes. 1866. aastal kirjeldati Ontarios linnuparve, mis oli umbes kaks kilomeetrit lai ja viissada kilomeetrit pikk. Ühe koha peal seistes võis selle hiidparve ülelendu vaadelda 14 tundi järjest. Sellises parves oli miljardeid linde.
Muidugi olid hiidparved lihtne saak jahimeestele. Linde tapeti nii liha pärast, loomasöödaks kui ka lihtsalt jahirõõmust. Mõni jahimees surmas oma sõnul miljoneid rändtuvisid. Parved hõrenesid kiiresti.
Paraku olid rändtuvid kohastunud elama just hiidparvedes. Pisikeste killustunud rühmadena ei saanud nad enam hakkama. 19. sajandi lõpuks olid rändtuvid sama hästi kui välja surnud. Teadaolevalt viimane rändtuvi suri 1914. aastal Cincinnati loomaaias.
Rändtuvi on näide linnu kohta, kelle jaoks parveelu oli ainuvõimalik valik: kui lagunes parv, kadus vaid mõnekümne aastaga ka varem uskumatult arvukas linnuliik.

Linnud ja meie. Linnud armastavad teiste lindude seltsi. Ühiselt on kergem vastu astuda vaenlastele, leida toitu, kaitsta järeltulijaid ja rännata. See kehtib ka inimeste ning paljude teiste loomade kohta. Suured inimrühmad on väga sarnased linnuparvedega: mõlemas on oma hierarhia, on kangelased ja nahavedajad, ülemused ja alluvad. Kui loomade seltsielule ja käitumisele püütakse ikka leida praktilisi põhjendusi, siis inimese puhul lepitakse tihti seletusega, et meile lihtsalt meeldib ja sobib koos elada. Evolutsioonilisest vaatenurgast ei saa aga inimese ja teiste loomade vahele tõmmata ületamatut piiri: alateadlikult ajendavad ka meid samad eesmärgid mis teisi loomi.

1. Hart, Patrick; Freed, Leonard 2005. Predator avoidance as a function of flocking in the sexually dichromatic Hawaii akepa. – Journal of Ethology 23: 29–33.
2. Marzluff, John et al. 1996. Raven roosts are mobile information centres. – Animal Behaviour 51: 89–103.
3. Potts, Wayne 1984. The chorus-line hypothesis of maneuver coordination in avian flocks. – Nature 309: 344–345.
4. Zahavi, Amotz; Zahavi, Avishag. 1997. The handicap principle. Oxford University press, New York, Oxford.


Tuul Sepp (1984) on Tartu ülikooli loomaökoloogia eriala doktorant, uurib lindude füsioloogiat, ökoloogiat, immunoloogiat ja käitumist.



Tuul Sepp
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012