Eesti Looduse fotov�istlus
09/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
immunoloogia EL 09/2003
Lehmarõugetest AIDS-i vaktsiinini

Vaktsiinidest ja vaktsineerimisest kuuleme juba varases lapsepõlves. Nüüdistervishoius endastmõistetavana tunduval kaitsepookimisel on pikk ajalugu ning kiirelt arenev tänapäev.


Teadus nimega vaktsinoloogia sai alguse üle 200 aasta tagasi, 14. mail 1796. Sel päeval nakatas Inglise maa-arst Edward Jenner 13-aastase külapoisi James Phippsi Vaccinia viirusega (lehmarõuged; ld. vacca – lehm), mis oli pärit Sarah Nelmes’ilt. See noor naine oli omakorda nakkuse saanud lehmalt nimega Rosebud (Roosinupp). Jenner teadis, et lehmarõugete nakkus kulgeb inimesel väga kergelt, jättes järele ainult väikesed armid. Peale selle tundus lehmarõugete põdemine kaitsvat inimest ka päris rõugete vastu. Mõne kuu möödudes sai arst sellele teadmisele kinnitust: poiss oli Variola viiruse (ld. variola – rõuged) ehk rõugete tekitaja suhtes tundetu. Tal oli tekkinud immuunsus.

Peagi levis rõugete vastu vaktsineerimine üle maailma. Eestisse jõudis see juba vähem kui nelja aasta pärast. Vaktsiini mõiste võttis kasutusele Louis Pasteur mitu aastakümmet hiljem meenutamaks Edward Jenneri saavutust. Uus revolutsiooniline avastus oli tehtud ning praegusajal on rõuged kui haigus kuulutatud hävitatuks: 9. detsembril 1979. aastal allkirjastati vastavasisuline dokument maailma tervishoiuorganisatsiooni peakorteris Genfis.

Järgmised vaktsiinid tulid kasutusele alles üle 80 aasta pärast, kui Louis Pasteur töötas välja vaktsiinid loomadel leiduva Pasteurella multocida nakkuse (1880), loomade siberi katku (1881) ning marutõve (1884) vastu. Järgnesid vaktsiinid tüüfuse (1896, Richard Pfeiffer ja Wilhelm Kolle ning Almroth Wright), koolera (1896, Wilhelm Kolle) ning katku (1897, Waldemar Haffkine) vastu. Pärast küllaltki tormilist vaktsiinide väljatöötamist tempo pisut rauges. Tänapäeval on vaktsiine kokku 26 nakkushaiguse vastu (joonis).

Ajaloolise tõe huvides tuleb siiski märkida, et rõugete ja teiste haiguste vastu oli abi otsitud ammu enne vaktsineerimise avastamist. Esimese tähelepaneku tegi ajaloolane Thukydides juba aastal 429 e.m.a.: Ateenat tabanud katkulaine ajal ellujäänuid ei ohustanud katk enam kunagi. Võib arvata, et suuresti samasuguste tähelepanekute alusel hakkasid vanad hiinlased kasutama rõugevastast kaitsepookimist, mida kutsuti variolatsiooniks. Nakatunud inimestelt võetud rõugelima või selle kuivatatud ja pulbristatud varianti kanti üle nakatumata inimestele. See põhjustas tavaliselt kerge haigestumise ning seejärel kestva immuunsuse.

Esimesed tähelepanekud variolatsiooni kasutamisest pärinevad 10. sajandist. Eriti levinud oli see metoodika 14.–17. sajandil. Euroopasse tõi variolatsiooni Türgi Inglise suursaadiku abikaasa Mary Wortley Montagu 18. sajandi alguses. Inglismaal võeti see jõudsalt kasutusele ning hakkas sealt kiirelt edasi levima.

Eestis tegi esimese protseduuri doktor August Wilhelm Schulinus 1756. aastal Tartus. Viis aastat hiljem hakkas rõugevastast kaitsepookimist rakendama Tallinna arst Peter Friedrich Körber. Hoolimata küllaltki headest tulemustest, mis variolatsiooniga saavutati, kaasnes sellega nii mõnigi kord rõugeepideemia, seetõttu loobuti variolatsioonist enamikus riikides 1780. aastate lõpuks. Ning nagu eespool mainitud, ei kulunud enam kaua aega esimese tõelise vaktsineerimiseni.

Kuigi variolatsioon ja vaktsineerimine näivad sarnased, on neil tegelikkuses oluline vahe. Variolatsioonil kanti tervele inimesele üle puhast haigustekitajat ning põhjustati sellega eeldatavalt kergekujuline nakkus. Läbipõetult tagas see tõesti immuunsuse rõugete vastu, kuid kahjuks kaasnes ka surmajuhtumeid, kus haiguse kulg muutus kergeloomulisest raskeloomuliseks. Vaktsineerimisel kasutatakse enne töödeldud haigustekitajat, mis ei ole võimeline haigust tekitama, kuid tagab siiski immuunsuse tekke.


Vaktsineerimisel tutvustatakse organismile võõraid antigeene, mis pärinevad haigustekitajatelt ning õpetatakse organismi niiviisi nende vastu võitlema. Samas ei haigestuta selle protsessi käigus tegelikult. Kui immuunsüsteem on korra juba haigustekitajaga kokku puutunud ning teda tundma õppinud, siis ei unune see kogemus niipea. Nimelt muutub mingi osa B- ja T-lümfotsüütidest mälurakkudeks, mis on võimelised uue nakkuse korral kiiresti sellele reageerima ning haigustekitaja hävitama (vt. Tanel Tensoni artiklit).

Paljud mikroobid kasutavad mitmesuguseid muid vahendeid, et immuunsüsteem neid ära ei tunneks. Üks variant on bakteriraku pinna katmine molekulidega, mis ei suuda immuunvastust esile kutsuda. Teisel juhul surub mikroob alla tsütokiinide tootmist, mis omakorda põhjustab T-rakulise immuunvastuse kadumise.


Vaktsiinid ja nende valmistusviisid on erisugused. Sellest olenevalt erinevad nii immuniseerimiseks vajalikud doosid, vaktsineerimise käigus ilmnevad kõrvalnähud kui ka protseduuri tõhusus.

Vaktsiinide endi kõrval kasutatakse preparaatides mitmesuguseid adjuvante. Need ühendid tugevdavad vaktsiini immunogeenset mõju ning seetõttu kiirendavad ja võimendavad immuunsuse teket organismis. Peale ühe haiguse vastaste vaktsiinide on tarvitusele võetud ka vaktsiinisegud (multivaktsiinid, vt. tabel 1): nende abil saavutatakse organismi immuniseerimine mitme haiguse vastu korraga.

Kõiki vaktsiine ei saa siiski omavahel huupi segada, sest teatud juhtudel võib vaktsiinide koostoime organismi immuniseerimise asemel põhjustada hoopis immuniseerimisvõime kadu. Praegusel ajal kasutatakse ohtralt mitut multivaktsiini, enim levinud neist on teetanuse-difteeria-läkaköha ning mumpsi-punetiste-leetrite vastu (tabel 1).

Alljärgnevalt on täpsemalt kirjeldatud eri laadi vaktsiinitüüpe ning adjuvante.


Kahjutustatud ehk atenueeritud elusvaktsiinid ning surmatud vaktsiinid on siiamaani enim levinud vaktsiinitüübid. Nii kahjutustatud elusvaktsiinid kui ka surmatud vaktsiinid võib omakorda jaotada kaheks alamrühmaks: kahjutustatud/surmatud viirusvaktsiinid ning kahjutustatud/surmatud bakteriaalsed vaktsiinid.

Kuigi viirused ja bakterid erinevad üksteisest suuresti, kahjutustatakse neid üldjuhul siiski ühtemoodi. Üks võimalus on kasutada vaktsineerimisel sarnast, kuid inimesele kahjutut viirust (juba eelkirjeldatud rõuged versus lehmarõuged). Enim levinud moodus on olnud siiski tõvestaja kasvatamine sellistes tingimustes, mis erinevad tunduvalt nakatatava organismi omadest ning pärsivad seetõttu tõvestaja kasvu.

Tehnoloogia arenedes on hakatud kasutama pisut otstarbekamat lähenemist: tõvestaja kahjutustamise sihtmärgiks on võetud virulentsuse ehk nakkuse tekkeks vajalikud mikroobsed geenid. Nimelt oli varasemate atenueeritud vaktsiinide korral oht, et vaktsiinis kasutatav avirulentne mikroob võib uute mutatsioonide kogunemise tõttu omandada taas kord nakkusvõime ning põhjustada haiguspuhanguid.

Atenueeritud vaktsiiniga kaasnevate ohtude näiteks on tüüfuse vaktsiin, kus Salmonella typhimurium’i kahjutustamiseks eemaldati bakteriaalne O-antigeen, rakupinna lipopolüsahhariidi kõige välimine osa. Nii loomkatsetes kui ka inimeste kliinilistes uuringutes andis säärane kahjutustatud tüvi väga häid tulemusi ning peagi litsentsiti tüüfuse vaktsiin mitmel pool maailmas. Alles peaaegu paarkümmend aastat hiljem selgus, et O-antigeeni eemaldamine polnud piisav S. typhimurium’i kahjutustamisel. Selles tüves sisaldus teine, esialgu avastamata jäänud mutatsioon, mis tagas tegeliku avirulentsuse.

Hoolimata hoiatavast näitest on võimalik välja töötada täiesti ohutuid kahjutustatud vaktsiine, kuid see eeldab virulentsust tagavate geenide põhjalikku uurimist. Sihtmärgiks olevat geeni ei tohi mitte lihtsalt muteerida, vaid selle peab mikroobi genoomist täies ulatuses eemaldama. Samuti tuleb kontrollmehhanisme kasutades tagada, et mikroobil poleks võimalik analoogset funktsionaalset DNA segmenti saada teistelt looduses elavatelt bakteritelt. Samalaadset virulentsuseks vajalike geenide inaktiveerimist või eemaldamist kasutatakse ka eri viiruste puhul, saades peremeesorganismis edukalt paljuneva ning täieliku immuunvastuse indutseeriva, ent samal ajal haigust mittepõhjustava viiruse.

Enamasti piisab kahjutustatud elusvaktsiini ühest doosist, et saada kestev kaitse nakkuse vastu. See imiteerib looduslikku nakkust ja organismis tekib tugev immuunvastus. Võrreldes surmatud vaktsiinidega kutsuvad kahjutustatud elusvaktsiinid palju paremini esile tsütotoksilise T-rakulise immuunvastuse ning on seega eriti kasulikud kaitses viirusnakkuste vastu.

Kahjutustatud vaktsiinidest ongi siiamaani kõige paremaid tulemusi andnud kahjutustatud viirusvaktsiinid. Nimelt sünteesitakse kahjutustatud vaktsiinide korral antigeene rakus selliselt, et humoraalsed antikehad ei saa neid üldjuhul kätte. Küll aga aktiveeritakse tugev T-rakuline immuunvastus, kasutades abistaja T-rakke (Th).

Nagu juba mainitud, on kahjutustatud vaktsiinide kõige suurem probleem tasakaalu leidmine ohutuse ja tõhususe vahel: mis kasu on ohutust vaktsiinist, millel pole immuniseerivat toimet?


Surmatud ehk inaktiveeritud bakteriaalsed vaktsiinid olid eriti teretulnud 1890. aastatel, kui ei teatud muid võimalusi vältida ohtlikke haigusi. Kõige tuntum ja edukam on neist tüüfuse vaktsiin. Sellele järgnesid peagi vaktsiinid teiste bakteriaalsete kõhutõbede, läkaköha ning muude haiguste vastu, kahjuks küll palju väiksema edukusega.

Surmatud vaktsiinidega kaasnes hulgaliselt probleeme, eeskätt nende ohutuse ning tõhususe tagamine. Paljud väljatöötatud vaktsiinid osutusid ebaefektiivseks (koolera- ning meningokokivastased vaktsiinid), nende tekitatud kaitse ei kestnud kaua ja vaktsiinis leiduvad endotoksiinid tekitasid mitmesuguseid haiguslikke kõrvalnähte. Surmatud bakteriaalsetest vaktsiinidest kasutatakse tänapäeval mõnevõrra laialdasemalt vaid tüüfuse ja läkaköha vaktsiini, kuigi mõlema haiguse jaoks on olemas parendatud vaktsiinid.

Tänu aktiivsele uurimistööle on lootust, et tulevikus hakatakse kasutama surmatud ja kahjutustatud polioviiruse vastaseid vaktsiine segamini (polioviirus põhjustab lastehalvatust). Laste vaktsineerimisel saaks kõigepealt kasutada surmatud vaktsiini, mis ei ole nii tõhus, kuid see-eest väga ohutu, ning seejärel efektiivsemat kahjutustatud vaktsiini, mis on ohtlikum. Niimoodi tekkiv esialgne immuunsus kaitseb kahjutustatud vaktsiini kasutusega kaasnevate kõrvalnähtude eest. Pärast seda tekib kahjutustatud vaktsiinist tulenev kestvam immuunsus.

Võrreldes kahjutustatud vaktsiinidega, tuleb surmatud vaktsiinide puhul enamasti kasutada adjuvante ja/või kordusdoose, et organismis tekiks piisavalt tugev ja pikaajaline immuunvastus. Peale selle on surmatud vaktsiinid aktiivsemad rakuväliste antigeenide suhtes, kuid üsna väheaktiivsed rakuliste või rakusiseste antigeenide suhtes. See on ka põhjus, miks nad aktiveerivad organismis põhiliselt B-rakulise immuunvastuse (antikehade tootmise).


Puhastatud mikroobsetest komponentidest valmistatud vaktsiinid töötati välja juba1920. aastatel teetanuse ja difteeria vastu. Mõlemal juhul oli varem näidatud, et haiguse põhjustab bakteris leiduv valguline toksiin. Seetõttu kasutati vaktsiinis keemiliselt muudetud toksiini, mis oli kaotanud oma toksilised omadused. Saadi suurepärased tõhusad ja ohutud vaktsiinid, mis on kasutusel siiani.

Puhastatud ühekomponendiliste vaktsiinide omadused on head mitmel põhjusel. Nende immuunstimulatsioon toimib eelkõige kaitset pakkuvatele molekulidele. Ühtlasi puuduvad vaktsiinis soovimatuid haiguslikke kõrvalnähte põhjustavad komponendid.

Siiski pole alati võimalik puhastatud komponentidest vaktsiine valmistada, kuna on raske tuvastada haiguse tekkeks vajalikku molekuli. Samuti on paljudel mikroobidel kujunenud välja kaitsemehhanismid, millega immuunsüsteemist mööda hiilitakse: haigust tekitav komponent on väga suure antigeense varieeruvusega või on ta immunogeenne vähesel määral.

Üks selline näide on bakterite kapsli pinnal paiknevad polüsahhariidid. Nii Meningococcus’te kui ka Pneumococcus’te infektsioonide puhul on tõestatud, et kapslis leiduvate polüsahhariididevastane antiseerum suudab edukalt haigustekitajatega võidelda ning et see toime on väga eriomane.

Polüsahhariide on kerge suurtes kogustes puhastada ning nad on ka organismile ohutud. Mis puutub nende tõhususse immuunsüsteemi ergutajana, siis esimesed uuringud olid lootustandvad, kuigi ilmnes ka raskus: polüsahhariidsed vaktsiinid on termiliselt ebastabiilsed, kippudes lagunema. Iseenesest ei ole termiline ebastabiilsus väga suur probleem, kui järgida hoolega vaktsiinide säilitustingimusi või kasutada lüofiliseeritud (proov on külmutatud ning seejärel külmutatud kujul vaakumis kuivatatud) vaktsiine.

Hoopis suurem viga peitub asjaolus, et enamik polüsahhariide on äärmiselt vähe immunogeensed, mistõttu organism pole suuteline nende vastu tõhusalt võitlema. Lahendus saabus siis, kui polüsahhariide muudeti nõnda, et immuunsüsteem kasutab nende puhul ka T-rakkude abi, liites (konjugeerides) nad valgulise antigeeniga. Sel moel valmistatud H. influenza b-tüübi vastased liitvaktsiinid osutusid väga edukaks: immuniseerimisefekt oli märgatav juba esimestel elunädalatel, vaktsiinid tekitasid T-rakkudest sõltuva immuunvastuse ning nad ei hoidnud ära mitte ainult H. influenza b-tüübi põhjustatud ohtlike nakkuste tekke (meningiit, epiglotiit jt.), vaid ka bakterite kogunemise hingamisteedesse.

Julgustatuna esimesest kogemusest, valmistati kiiresti ka liitvaktsiinid pneumokokkide ning meningokokkide kapsliliste polüsahhariidide vastu, kasutades antigeenidena mitut enim levinud polüsahhariidi tüüpi.

Tavaliselt tekitavad kõik puhastatud komponentidest valmistatud vaktsiinid organismis ainult B-rakulise immuunvastuse, mis teatud juhtudel võib jääda liiga nõrgaks või lühiajaliseks. Siinjuures on väga hea näide konjugeeritud vaktsiinid: üsna lihtsalt suudeti organism “ära petta”’ ning kaasata immuunvastusesse ka T-rakud.


Rekombinantsed vaktsiinid. Suur probleem uute vaktsiinide väljatöötamisel on mikroobid, mis ei kasva laborioludes või teevad seda suurte raskustega. Sel juhul pole võimalik neid saada küllaldastes kogustes, et kasutada vaktsiinides. Tuntuimad näited on paljud viirused (näiteks hepatiidi B ja C viirused), bakterid (pidalitõve tekitaja Mycobacterium leprae ning mitmesuguste hingamisteede nakkuste tekitaja Chlamydia pneumoniae) ja parasiidid, millest kõige tuntum on malaariat põhjustav Plasmodium.

Läbimurre selliste mikroobide vastaste vaktsiinide valmistamisel tuli tehnoloogiaga, kus haigust tekitavate mikroobide geenid kantakse üle ja ekspresseeritakse tehistingimustes kergesti kasvatavates organismides (soolekepike Escherichia coli, bakter Bacillus subtilis, pagaripärm Saccharomyces cerevisiae). Esimene selline vaktsiin oli B-hepatiidi vaktsiin, kus kasutati pagaripärmis ekspresseeritud ning seejärel puhastatud viiruse kattevalku. Puhastatud kattevalk võttis tegelike viirusosakestega sarnase kuju ja oli võimeline tekitama antikehi, mis suutsid reageerida viirusosakestega ning kaitsta organismi nakkuse eest.

Vaktsiinide antigeenide tootmisel teatud kindlates peremeesorganismides on palju eeliseid, võrreldes tõvestaja enda kasvatamisega kunstlikes oludes. Üks tähtsamaid eeliseid on võimalus reguleerida rekombinantse valgu tootmist ning sellega tagada valgu hilisema puhastamise lihtsus, samuti muude patogeeni komponentide puudumine puhastatud preparaadis.

Teisest küljest aga ei pruugi rekombinantsed valgud sugugi võtta looduslähedast konformatsiooni ning siis ei teki organismi kaitsvaid antikehi. Ka sellised juhud, kus rekombinantne valk peab antigeensuse, natiivse ruumilise konformatsiooni (õige voltumise) või stabiilsuse tekkeks olema posttranslatsiooniliselt modifitseeritud (glükosüülitud), fosforüülitud, atsetüülitud vms.), piiravad tunduvalt ekspressiooniks kasutatava peremeesorganismi valikut.

Näiteks ei ole enamik bakteriaalseid valke glükosüülitud, mistõttu on neid võimalik ekspresseerida teistes bakterites ning sealt vaktsiinides kasutamiseks puhastada. Samas on viiruslikud valgud enamasti glükosüülitud ühtmoodi nagu nakatatava inimese raku valgud ning bakterites ekspresseerimise korral ei toimu glükosüülimist. Sellistel juhtudel kasutatakse rekombinantse valgu ekspressiooniks näiteks pärmi- või putukarakke, et vältida glükosüülimise puudumist ning tagada ekspresseeritud ja puhastatud valgu immunogeensus.

Samamoodi kui surmatud vaktsiinid ja puhastatud komponentidest valmistatud vaktsiinid kutsuvad ka rekombinantsed vaktsiinid organismis esile põhiliselt B-rakulise immuunvastuse.


DNA-vaktsiinid põhinevad iseenesest lausa geniaalselt lihtsal ideel, kuid takistused ilmnevad selle rakendamisel. Nimelt kasutatakse metoodikat, kus organismi viiakse plasmiidsel kujul “paljas” DNA, mis sisaldab vähemalt kolme tähtsat komponenti: bakteriaalset replikatsiooni alguspunkti, tugeva eukarüootse promootori kontrolli all olevat antigeeni (või mitut antigeeni) ning selektsioonimarkerit.

Esimene ja viimane on vajalik plasmiidi tootmiseks bakterites suurtes kogustes ning et plasmiid poleks võimeline replitseeruma inimese enda rakkudes. Teise abil saab vaktsineeritav organism ise toota ja modifitseerida antigeeni ning indutseerida selle vastu immuunvastuse.

Plasmiidi viimiseks rakkudesse kasutatakse põhiliselt lahustunud plasmiidi süstimist lihaskudedesse või geenipüssi, kus mikroskoopilistele kullaosakestele seotud DNA tulistatakse naharakkudesse. Pärast seda, kui plasmiid on jõudnud raku tuuma, toimub plasmiidil paikneva antigeeni(de) transkriptsioon, tekkinud mRNA-d transporditakse tsütoplasmasse ning transleeritakse.

Sellele järgneb sünteesitud valgu protsessimine proteasoomis ning siis seotakse tekkinud lühikesed peptiidid I klassi suure koesobivuskompleksi valkudele (MHC-I kompleks). MHC-I–antigeen kompleks viiakse tsütoplasma membraani, kus suure koesobivuskompleksi valkude külge seotud peptiide esitletakse CD8+ T-lümfotsüütidele (joonis 2).

CD8+ T-lümfotsüütide seondumine tagab antud peptiidispetsiifiliste tsütotoksiliste T-rakkude väljavaliku ja stimulatsiooni ning järgmisel kokkupuutel samasuguste valkudega rakupinnal vallandatakse surmav tsütotoksiliste T-rakkude rünnak peptiide esitlevate rakkude vastu.

Peale T-rakulise immuunvastuse saab DNA-vaktsiinidega esile kutsuda ka B-rakulise immuunvastuse. Selleks peab protsessitud antigeen (valk) pääsema rakust välja vereringesse, kus ta puutub kokku B-rakkudega ning seeläbi vallandab B-rakkude selektsiooni ja aktivatsiooni (joonis 2).

Ülalkirjeldatud mehhanismi korral eeldatakse, et antigeeni ekspressiooni ja protsessimisega tegelevad needsamad rakud, kuhu plasmiid süstiti ehk üldjuhul lihasrakud, kuid tegelikkuses on kõik märksa keerulisem. Mängu tulevad veel antigeene esitlevad rakud (APC, antigen presenting cells). Need kuuluvad makrofaagide ja dendriitrakkude (hõlmavad enamiku antigeene esitlevatest rakkudest) hulka ning nende põhiülesanne on tagada organismi tõhusam T- ja B-rakuline immuunvastus, kasutades abistaja T-rakkude abi (joonis 2).

Kuidas saavad plasmiidid antigeene esitlevatesse rakkudesse? On kaks võimalust: kas rakud on plasmiidiga transfektitud (transfektsioon – “palja” viiruselise nukleiinhappe viimine rakkudesse, üldjuhul kasutatakse selleks in vitro tingimustes elektrilööki või geenipüssi) või on nad fagotsütoosiga alla neelanud mõne teise raku, mis sisaldas plasmiidi ning käitub seetõttu nagu antigeenide tootmisvabrik. Antigeene esitlevaid rakke transfektitakse otse plasmiidiga küllaltki sageli geenipüssi kasutades. Nõnda jõuavad plasmiidiga kaetud kullaosakesed otse Langerhansi rakkudeni (kuuluvad dendriitrakkude hulka).

DNA-vaktsiinide suurim pluss on see, et neis kombineeruvad surmatud ja kahjutustatud vaktsiinide parimad omadused. Nimelt pole DNA-vaktsiinid võimelised ise nakkust tekitama, kuid samas toodetakse nende geenidelt organismis antigeene, mis on vajalikud tsütotoksiliste T-rakkude tugevaks stimulatsiooniks ning optimaalse immuunvastuse jaoks. Just see fakt, et DNA-vaktsiinide puhul toimub antigeenide süntees ja protsessimine rakus sees (vastupidi teistele vaktsiinidele, kus antigeenid enamasti raku sisse ei pääse), muudab nad immuunsüsteemi stimuleerimise seisukohalt unikaalseks.


Adjuvandid. Juba varastest uuringutest oli teada, et lahustunult organismi viidud valgud olid vähem immunogeensed kui organismi partiklilisel kujul viidud valgud. Seetõttu absorbeeriti difteeria ja teetanuse lahustuvad toksiinid kas kaltsiumfosfaadi kristallidele (kasutati põhiliselt Prantsusmaal) või maarjasgeelile (tehtud alumiiniumhüdroksiidist või alumiiniumfosfaadist). Need käitusid adjuvantidena ehk ainetena, mis parandavad immuunvastust vaktsiinis leiduvate antigeenide vastu.

Maarjasgeel on siiamaani ainus adjuvant, mis on inimeste puhul üldkasutusse võetud, kuigi tehakse uuringuid leidmaks tõhusamaid ja samas ohutumaid adjuvante. Tähelepanu pööratakse ka mitmele lipiidisegule ja bakteriaalsetele komponentidele, nagu LPS (lipopolüsahhariidid), bakteri rakuseinast pärit muramüüldipeptiid ning surmatud mükobakteriaalsed rakud. Nad võivad põhjustada vastureaktsioone ning vaktsiinidele kehtivate väga rangete ohutusnõuete tõttu pole neid siiani rakendatud. Litsentsi on saanud siiski A-hepatiidi viiruse vastane vaktsiin, kus adjuvandina kasutatakse liposoome, mis sisaldavad gripiviirusest pärit valke hemaglutiniin ja neuraminidaas.


Vaktsineerimine ja vaktsiinidega seotud teemad on viimase sajandi jooksul toonud juba seitse Nobeli auhinda ning on lootust, et neid tuleb veelgi. Samuti on suudetud globaalse vaktsineerimisega hävitada maailmast rõuged ning vähendada paljude haiguste levikut.

Kuid mida toob tulevikus? Esiteks: surmatud bakteriaalseid vaktsiine kasutatakse üha vähem ja vähem, kuna põhitähelepanu läheb kahjutustatud vaktsiinide ning puhastatud komponentidest liitvaktsiinide väljatöötamisele ja seniste parendamisele. Nüüdisaegseid puhastatud komponentidest valmistatud vaktsiine võibki juba peaaegu pidada rekombinantsete vaktsiinide kõrvalharuks, sest rajanevad nad ju samadel ideedel ja tehnoloogiatel.

Kuigi paljude äärmiselt raskete haiguste vastu on tänapäeval vaktsiinid olemas, oodatakse uusi vaktsiine veel üle 20 väga levinud ning raske kuluga haiguse vastu. Erilist tähelepanu pööratakse tuberkuloosile, malaariale, C-hepatiidile ning AIDS-ile. Ühtlasi loodetakse DNA-vaktsiinidest abi saada mitme kasvaja puhul, sest vähemalt teoreetiliselt on DNA-vaktsiinide abil võimalik õpetada organismi kasvajarakke ära tundma ning hävitama.

Kärpimaks liigset optimismi, tuleb märkida, et hoolimata paljude nakkushaiguste leviku piiramisest või nende väljatõrjumisest inimpopulatsioonist ei tähenda see veel inimkonna võitu haiguste üle. Nagu kogu elusloodus, nii arenevad ja muutuvad ka haigustekitajad, proovides leida üha uusi võimalusi, kuidas säilida ja levida. Kui kaob üks, tekib asemele teine; nagu on öelnud üks kuulus lastejutu pika habemega tegelane: looduses peab valitsema tasakaal.


1. André, Francis E. 2001. The future of vaccines, immunisation concepts and practice. –Vaccine 19: 2206–2209.

2. André, Francis E. 2003. Vaccinology: past achievements, present roadblocks and future promises. – Vaccine 21: 593–595.

3. Del Giudice, Giuseppe 2003. Vaccination strategies. – Vaccine 21: S2/83–S2/88.

4. Gregersen, Jens-Peter 2001. DNA vaccines. – Naturwissenschaften 88: 504–513.

5. Hilleman, Maurice R. 2000. Vaccines in historic evolution and perspective: a narrative of vaccine discoveries. – Vaccine 18: 1436–1447.

6. Mäkela, P. Helena 2000. Vaccines, coming of age after 200 years. – FEMS Microbiology Reviews 24: 9–20.


Lauri Peil (1977) on Tartu ülikooli molekulaarbioloogia doktorant.



Lauri Peil
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012