Videokeskkonnas Youtube ja mujalgi leidub ohtralt filmiklippe kuldnokkade ja teiste linnuliikide hämmastavatest parvelendudest, mida võiks nimetada lausa linnuballetiks (otsi nt. märksõnaga starling flock). Korraga osaleb neis teinekord sadu tuhandeid linde. Hiidparv lendleb suurtel kiirustel ja uskumatu elegantsiga pealtnäha sihitult otsekui vallatu liblikas, ainus eesmärk näib olevat luua taevas üha uusi imekauneid kujundeid. Miks linnud nii teevad? Ega ometi selleks, et lõbustada pealtvaatajaid?
Küsimus tuli jutuks linnuhuviliste arvutilistis, kus ornitoloog ja etoloog Raivo Mänd saladuskatet veidi kergitas:
„Sedavõrd keerulisteks ja koordineerituna näivateks manöövriteks pole looduslikel liikidel vaja suurt ülitarka juhti, keda kõik respekteeriksid. Piisab, kui iga rühmaliige järgib paari lihtsat käitumisreeglit.
Leedsi ülikooli mees Jens Krause [1] pani hiljuti suure grupi inimestest katsealuseid suure ruumi keskele ja andis neile kolm lihtsat korraldust: a) jalutada aeglaselt ringi, b) mitte kaugeneda üksteisest kaugemale kui käteulatus, c) mitte rääkida üksteisega. Rühm tervikuna püsis ruumi keskel, kuigi selle liikmed jalutasid ringi.
Teises katses aga oli katsealuste teadmata nende sekka sokutatud mõned „agendid”, kes näiliselt käitusid täpselt samuti nagu ülejäänud, kuid kellele katsetaja oli andnud korralduse püüda hoiduda teatud ruumipunkti suunas. Peagi suundus kogu rühm sellesse punkti, kuigi nad ei teadnud, miks nad nii teevad ja et keegi neid juhib.
Siingi polnud tingimata vaja „suurt juhti”, kellesse kõik usuksid, piisas mõnest üksikust tähelepandamatust niiditõmbajast. Ülejäänud rühmaliikmetel polnud agentide olemasolust aimugi, nad pidid liikumisel lihtsalt üksteise lähedusse hoiduma, üksteist jäljendama. Olen korranud sama katset Tartus oma üliõpilastega. Kõigi rühmadega millegipärast asi välja ei tulnud, aga mõnega tuli väga hästi.

Konformism, üksteise jäljendamine, on väga levinud paljudel loomadel, eriti aga inimesel (mõelgem näiteks moetööstusele). Kuldnoka- ja teistegi parvede liikumist uurib maailmas mitu tugevat teadlasgruppi küll katsete, küll matemaatiliste mudelite, küll robotite abil. Kuuldavasti pakuvad need „millegipärast” suurt huvi sõjalistele ja luureorganisatsioonidele. Põhjust pole raske arvata, mõelgem kas või valimiseelsetele mängudele meilgi siin Eestis.”
Küsimusele „Kuidas nad selle saavutavad?” leidub niisiis lihtne vastus, aga „Miks?” jääb õhku rippuma. Niidiotsa annab kätte Margus Ellermaa kiri sealtsamast linnuhuviliste listist:
„Olen alati pidanud selliseid surusääselikult liikuvaid linnuparvesid reaktsiooniks röövlinnu lähedusele, Põhja-Euroopas peamiselt rabapistriku. Naerukajakakoloonias tuleb sellist tantsu ette päris tihti. Lärm, mis muul ajal on lakkamatu, vaikib „balleti” ajaks täielikult”. Tõsi, ka veebiavarustest leiab hõlpsasti filmiklippe, kus „sooloartistina” osaleb etenduses röövlind, sööstes ikka ja jälle raketina tantsijate pilve.
Eedi Lelov aga väidab vastu: „Olen Kodesmaa Suurjärvel näinud sagedasti kuldnokkade „õhtutantsu” enne roostikku ööbima laskumist. Linde on olnud tuhandeid. Röövlinde pole küll läheduses märganud – tõsi, ühel korral värbkakk vilistas järve ääres metsas.”
Küllap on õigus mõlemal. Elussüsteemide modelleerija Ilan Eshel on pakkunud, et röövlinnu läheduse korral tõrjub kuldnokaparv keerukate lennumanöövritega kõige viletsamad lendajad parve servadesse, samal ajal kui osavamad sulelised pääsevad parve keskossa ohu eest peitu [2]. Nõrgematel ei jää muud üle kui proovida teiste kannul püsida, sest parvest irduvat isemõtlejat ründaks röövel esimesena.
Etoloog Amotz Zahavi on mõtisklenud, et isegi kui röövlinde läheduses pole, võib linnuballetist osalejatele siiski kasu tõusta: tegu on justkui spordivõistluste või treeninglendudega, kus igaüks saab oma parvekaaslastega mõõtu võtta, et siis tõelise hädaohu või muu vajaduse korral teaks paremini, mida tal on oodata – ja ehk hoopis otsustada mõne teise, jõukohasema seltskonna kasuks [3].

1. Faria, J. J.; Dyer, J. R. G.; Tosh, C. R.; Krause, J. 2010. Leadership and social information use in human crowds. – Animal Behaviour 79: 895–901.
2. Eshel, Ilan 1978. On a Prey-Predator Nonzero-Sum Game and the Evolution of Gregarious Behavior of Evasive Prey. – The American Naturalist 112 (987): 787–795.
3. Zahavi, Amotz 1997. The Handicap Principle. Oxford University Press.