Eesti Looduse fotov�istlus
2012/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
hiskond EL 2012/05
Linnuballett

Videokeskkonnas Youtube ja mujalgi leidub ohtralt filmiklippe kuldnokkade ja teiste linnuliikide hmmastavatest parvelendudest, mida viks nimetada lausa linnuballetiks (otsi nt. mrksnaga starling flock). Korraga osaleb neis teinekord sadu tuhandeid linde. Hiidparv lendleb suurtel kiirustel ja uskumatu elegantsiga pealtnha sihitult otsekui vallatu liblikas, ainus eesmrk nib olevat luua taevas ha uusi imekauneid kujundeid. Miks linnud nii teevad? Ega ometi selleks, et lbustada pealtvaatajaid?
Ksimus tuli jutuks linnuhuviliste arvutilistis, kus ornitoloog ja etoloog Raivo Mnd saladuskatet veidi kergitas:
Sedavrd keerulisteks ja koordineerituna nivateks manvriteks pole looduslikel liikidel vaja suurt litarka juhti, keda kik respekteeriksid. Piisab, kui iga rhmaliige jrgib paari lihtsat kitumisreeglit.
Leedsi likooli mees Jens Krause [1] pani hiljuti suure grupi inimestest katsealuseid suure ruumi keskele ja andis neile kolm lihtsat korraldust: a) jalutada aeglaselt ringi, b) mitte kaugeneda ksteisest kaugemale kui kteulatus, c) mitte rkida ksteisega. Rhm tervikuna psis ruumi keskel, kuigi selle liikmed jalutasid ringi.
Teises katses aga oli katsealuste teadmata nende sekka sokutatud mned agendid, kes niliselt kitusid tpselt samuti nagu lejnud, kuid kellele katsetaja oli andnud korralduse pda hoiduda teatud ruumipunkti suunas. Peagi suundus kogu rhm sellesse punkti, kuigi nad ei teadnud, miks nad nii teevad ja et keegi neid juhib.
Siingi polnud tingimata vaja suurt juhti, kellesse kik usuksid, piisas mnest ksikust thelepandamatust niiditmbajast. lejnud rhmaliikmetel polnud agentide olemasolust aimugi, nad pidid liikumisel lihtsalt ksteise lhedusse hoiduma, ksteist jljendama. Olen korranud sama katset Tartus oma lipilastega. Kigi rhmadega millegiprast asi vlja ei tulnud, aga mnega tuli vga hsti.

Konformism, ksteise jljendamine, on vga levinud paljudel loomadel, eriti aga inimesel (melgem niteks moetstusele). Kuldnoka- ja teistegi parvede liikumist uurib maailmas mitu tugevat teadlasgruppi kll katsete, kll matemaatiliste mudelite, kll robotite abil. Kuuldavasti pakuvad need millegiprast suurt huvi sjalistele ja luureorganisatsioonidele. Phjust pole raske arvata, melgem kas vi valimiseelsetele mngudele meilgi siin Eestis.
Ksimusele Kuidas nad selle saavutavad? leidub niisiis lihtne vastus, aga Miks? jb hku rippuma. Niidiotsa annab ktte Margus Ellermaa kiri sealtsamast linnuhuviliste listist:
Olen alati pidanud selliseid surusselikult liikuvaid linnuparvesid reaktsiooniks rvlinnu lhedusele, Phja-Euroopas peamiselt rabapistriku. Naerukajakakoloonias tuleb sellist tantsu ette pris tihti. Lrm, mis muul ajal on lakkamatu, vaikib balleti ajaks tielikult. Tsi, ka veebiavarustest leiab hlpsasti filmiklippe, kus sooloartistina osaleb etenduses rvlind, sstes ikka ja jlle raketina tantsijate pilve.
Eedi Lelov aga vidab vastu: Olen Kodesmaa Suurjrvel ninud sagedasti kuldnokkade htutantsu enne roostikku bima laskumist. Linde on olnud tuhandeid. Rvlinde pole kll lheduses mrganud tsi, hel korral vrbkakk vilistas jrve res metsas.
Kllap on igus mlemal. Elusssteemide modelleerija Ilan Eshel on pakkunud, et rvlinnu lheduse korral trjub kuldnokaparv keerukate lennumanvritega kige viletsamad lendajad parve servadesse, samal ajal kui osavamad sulelised psevad parve keskossa ohu eest peitu [2]. Nrgematel ei j muud le kui proovida teiste kannul psida, sest parvest irduvat isemtlejat rndaks rvel esimesena.
Etoloog Amotz Zahavi on mtisklenud, et isegi kui rvlinde lheduses pole, vib linnuballetist osalejatele siiski kasu tusta: tegu on justkui spordivistluste vi treeninglendudega, kus igaks saab oma parvekaaslastega mtu vtta, et siis telise hdaohu vi muu vajaduse korral teaks paremini, mida tal on oodata ja ehk hoopis otsustada mne teise, jukohasema seltskonna kasuks [3].

1. Faria, J. J.; Dyer, J. R. G.; Tosh, C. R.; Krause, J. 2010. Leadership and social information use in human crowds. Animal Behaviour 79: 895901.
2. Eshel, Ilan 1978. On a Prey-Predator Nonzero-Sum Game and the Evolution of Gregarious Behavior of Evasive Prey. The American Naturalist 112 (987): 787795.
3. Zahavi, Amotz 1997. The Handicap Principle. Oxford University Press.



Juhan Javoi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012