Erast Parmasto

23. oktoober 1928 – 24. aprill 2012

Vahetult enne uute pungade puhkemist jätsime hüvasti akadeemik Erast Parmastoga – armastatud õpetaja ja kolleegi, rahvusvaheliselt tunnustatud seeneteadlase, Eesti looduse tundja ja selle kaitse eest seisjaga.
Elutee sai alguse ja olulised mõjutused Nõmmelt, nagu Erast seda ise oma mälestustes on rõhutanud. Ta õppis Kivimäe algkoolis ja Nõmme gümnaasiumis (tollane Tallinna X keskkool), mille lõpetas hõbemedaliga 1947. aastal.
Õpingud TRÜ matemaatika-loodusteaduskonnas päädisid 1952. aastal cum laude diplomiga bioloogia-botaanika erialal. Eesti torikseente uurimine NSVL teaduste akadeemia botaanika instituudis töötava maailmanimega mükoloogi, professor Apollinari Bondarzewi juhendusel viis bioloogiakandidaadi väitekirja kaitsmiseni 1955. aastal.
Kiires tempos lisandunud artiklid ja monograafiad paljude puitulagundavate kandseenerühmade süstemaatikast, ökoloogiast ja levikust said kokkuvõetuna aluseks doktoriväitekirjale 1969. aastal. Edaspidi laienes teadustöö nii uuritavate seenerühmade kui ka piirkondade poolest, lisandusid kirjutised seente morfoloogilise varieeruvuse seaduspärasustest ja liigi olemusest.
Rikkalikku teaduspärandisse kuuluvad koorikuliste kandseente 615 perekonna ja üle 8000 liigi nimetuste annoteeritud andmebaas ja nende seente arengulooseoselised, põhjapanevad süstemaatilised käsitlused aastatest 1968 ja 1995.

Terve elu jooksul oli Erast Parmasto põhitöökoht ükssama asutus Tartus, mis 60 aasta jooksul küll mitmel korral nime vahetas. Alustades 1952. aastal aspirantuuri Eesti TA bioloogia instituudis, lõpetas ta oma teadlasetee Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadurina. Juba ülikooliõpingute ajal oli ta ametis vanemaednikuna, seejärel vanemlaborandina.
Enamjagu aastaid möödus aga vanem- ja peateaduri ametis ning sektori või laboratooriumi juhatajana TA zooloogia ja botaanika instituudi nime kandvas asutuses, mille direktoriks ta oli aastatel 1985–1990. 1972. aastal valiti ta akadeemikuks; teadustöö kõrval tegutses ta keemia-, geoloogia- ja bioloogiaosakonna akadeemiksekretärina 1973–1981.
Möödunud sajandi teise poole Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi korralduse tõttu ei olnud Erast teadustöö kõrval oma erialal õppetööd juhtiv korraline professor, nagu on tavaks tänapäeval ja oli mujal maailmas ka tollal. Ometigi on tema osa sel ajal Tartus õpetust saanud bioloogide, iseäranis mükoloogide ja botaanikute teadmiste ja väärtushinnangute kujunemisel raske üle hinnata. Aastatel 1951–1987 pidas ta kohakaaslasena, 1987–1995 aga osalise tööajaga professorina Tartu ülikooli botaanika kateedris loenguid mükoloogia, teaduse metodoloogia, kladistika, kladistilise biogeograafia ja biosüstemaatika aluste kohta, ent nende sisu ulatus ladina keelest arvutiõpetuse alusteni. Eluaegse professori nimetus anti talle aastal 1980.
Ühtekokku on Erasti juhendusel kaitstud 16 väitekirja. Õppetööle ja juhendamisele lisandus mahukas kirjavahetus nõu vajavate mükoloogidega väljaspool Eestit ja viimasel ajal siinmail ka nii mõnegi oma teed otsiva gümnasistiga.
Meie, tema juhendatavad, kogesime samade põhimõtete rakendumist, mille järgimist ta ise ülemustelt ootas. See ei tähendanud mitte igapäevast juhendamist-õpetamist, vaid võimaluste pakkumist, et ise mõelda, otsustada ja tegutseda, ning vajaduse korral alati arvamust küsida.
Praegused elurikkuse infot koondavad andmebaasid, mille arendamisel Erast aktiivselt osales, näitavad, et Parmasto nimi seisab 600 seeneliigi või kõrgema taksoni nimetuse järel. Neist 270 puhul on ta olnud liigi, perekonna või sugukonna esmakirjeldaja. Erast Parmasto sulest on ilmunud üle 170 teadustöö, peale selle arvukalt tõlkeid, teese ja retsensioone.
Teadlasmissioon laienes siiski teadusajakirjades avaldamisest märksa kaugemale. Kaasasündinud huvi ja vaimustusega ümbritseva elu vastu tunnetas ta tugevaimat seost just oma kodu ja koha loodusega. Küllap oli see kõik ajendiks, et taas käima lükata ajakiri Eesti Loodus ja ka pärast oma toimetajaperioodi 1957–1960 jätkata aktiivset populaarteaduslikku teavitustööd.
Oma elu lõpuni innustas ta teisi märkama ning mõistma ka esmapilgul nähtamatut ja arusaamatut, nii mitmel pool perioodikas kui ka raamatus „Ühe seenevana seenelood”. Kirjasõnas esines ta ka paljudel teadust ja ühiskonda puudutavatel teemadel, alati talle omase vaheda keelekasutusega. Korrektse emakeele väärtustamist tõendab ka tema väga mahukas toimetamistöö.
Mis parata, teed siit läände olid Erasti rännumeheks olemise ajal suuresti suletud. Seda enam kasutas ta võimalusi, et sõita ida poole, olles nende Eesti loodusteadlaste seas, kes kujundasid siinse kaugpiirkondade uurimise traditsiooni. Selle tulemuseks olid arvukad teadusartiklid, seente puhul aga ka kümned tuhanded eksemplarid, mis Tartus hoolsalt talletatuna pakuvad uurimisainest maailma mükoloogidele nii praegu kui ka tulevikus. Erast ise on kirja pannud, et osales 63-l Eestist kaugemale viinud seenestiku uurimise ja kogumise ekspeditsioonil.
On raske ette kujutada, kas ja milline oleks Eesti seeneteadus nüüdisajal, kui Erasti valikud kuue aastakümne eest osutunuks teistsugusteks. Kindlasti oleks siis mõni teine teadusvaldkond nüüd märksa rikkam. Kujunes aga nii, et tänulikud oleme meie siin ja praegu.

Õpilaste ja kolleegide nimel Kadri Põldmaa