Märkasin seda seent oma aias Läänemaal Salajõe külas juba möödunud sügisel. Ühestki seeneraamatust ma temasugust aga ei ole leidnud.
Leitud seened on täiesti mustad, umbes pöidlakujulised ja -jämedused tihedalt üksteise kõrval kobaras kasvavad võrdlemisi kõvad junnid. Neil ei ole tüüpilist kübarat ega jalga, vaid nad on ühtlase jämedusega ja allapoole saleneva kujuga. Seest on seen täiesti helevalge ja sitke kiulise viljalihaga.
Seenekogum kasvas vana maharaiutud õunapuu kõduneva kännu kõrval. Tänavu kevadel, kui lumi oli kännu ümbert ära sulanud, olid seened ikka veel üsna hästi säilinud. Siiski, puutudes vajus viljakeha sõrmede vahel kokku, aga sugugi mitte lödiks, nagu võiks seene puhul eeldada.
Mare Urbas Läänemaalt

Kommenteerib Tartu ülikooli emeriitprofessor seeneteadlane Kuulo Kalamees

Läänemaalt Salajõe külast pärit seen on kobarsüsik (Xylaria polymorpha), keda varem on nimetatud ka kobarjaks tõlvsüsikuks. Ta kuulub kottseente (Ascomycota) hõimkonda. Fotol nähtavad mustad pirnjad kobaratena kasvavad „junnid” kujutavad endast seene stroomasid. Need on kuni 10 cm pikkused korkjad moodustised, mis koosnevad tihedalt läbi põimunud seeneniitidest. Strooma mustas pindmises koorekihis paiknevad tihkelt üksteise kõrval pisikesed kerajad viljakehad sulgeoslatena. Nendes tekivad eoskotid kotteostega, mis pääsevad välja strooma pinnale avanevate augukeste kaudu. Stroomad on seest valged, nende pikilõikel on isegi palja silmaga nähtavad musta välispinna all paiknevad pisikesed, umbes millimeetri suurused sulgeoslad.
Kobarsüsik on Eestis üsna harv, teda on leitud lehtpuude kõdukändudelt ja -lamapuidult lehtmetsades, parkides ja aedades. Neid seeni võib kohata varakevadest hilissügiseni, kuid nad võivad olla nähtavad ka aasta ringi. Kokku on teada kaksteist leiukohta, neist neli Tartu linna eri piirkondades. Põhiliselt on seda liiki seeni leitud aga Ida-Eestist, kuid mõni leiukoht on teada ka Saare- ja Hiiumaal.
Seni leitud kobarsüsikud on kasvanud peamiselt arukaskede, vahtrate, jalakate ja harilike leppade puidul, viimane leid Salajõelt viitab ka tema seost õunapuuga. Kobarsüsik asustab tavaliselt väga kõdunenud lehtpuukände ja puidujäänuseid või kinnitub kännujuurtele, seepärast võib teda tihti ekslikult pidada maapinnal kasvavaks. Esimene kirja pandud kobarsüsiku leid pärineb Nikolai Witkowskilt, kes märkas seent Tartus 1936. aastal. Viimased leiud 2011. aasta aprillist on samuti Tartust ja nüüd siis ka 2011. aasta oktoobrist Salajõelt. Suurem osa leide pärineb aga möödunud sajandi teisest poolest. Sellel sajandil on tulnud vaid üksikuid teateid, needki enamasti vanade Tartu leiupaikade kohta. Sestap võib öelda, et kobarsüsiku levik on tänapäeval ilmselgelt vähenenud.