Sääskede tigeduses ei saa mingit muutust täheldada. Oleks loodusseaduste vastane eeldada, et paari aastaga võiks sääskede käitumises midagi oluliselt muutuda. Evolutsioon nii kiiresti ei toimu. Seetõttu tuleb sääskede tigeduse taga otsida muid põhjusi.
Esimene põhjus on ilm. Möödunud sügis oli piisavalt vihmane, et hoida vett täis mitmesugused lombid ja lohukesed, kuhu metsasääsed, meie arvukaimad vereimejad, said sügisel muneda. Lumerohke talv tähendas häid talvitumistingimusi ja lisas lompidesse ja lohukestesse omakorda kevadist sulavett, nii et sääskede vastsed said soodsalt areneda.
Kevadine soojus küll veidi hilines, kuid maikuu teisel poolel lendasid arvukad sääsevalmikud juba ringi. Niisama ohtralt nagu viimasel kolmel kevadel. Ent kui meie ümber piniseb ja püüab verd imeda korraga kümneid sääski, siis nad tunduvad tavapärasest tigedamad.
Teine põhjus on tingitud inimesest endast. Talve jooksul unustab inimese immuunsüsteem sääskede süljevalgud ära. Seetõttu võivad esimesed sääsepisted jätta järele tavapärasemast valusamad kublad. Tavaliselt paari nädala möödudes aga organism kohaneb ja sääsepiste möödub eriliste tagajärgedeta. Inimesed, kes pidevalt elavad sääserohketes piirkondades, harjuvad sääsepistetega nii ära, et ei pane neid lõpuks tähelegi.
Sääseliike, kes võivad inimeselt verd imeda, on meil umbes kolmkümmend ja neid võib kohata kevadest sügiseni. Kõige sääserohkem aeg on Eestis kevade keskpaigast umbes jaanipäevani. Pärast seda sääskede arvukus väheneb, kuid päris lahti saame neist alles siis, kui ööpäevane temperatuur langeb alla 8–9 ºC.
Verd imevad vaid emased sääsed, kes vajavad veretoitu sugurakkude arenguks ja munemiseks. Ühe emase sääsevalmiku eluiga piirdub tavaliselt paari nädalaga, sest neid saab looduses palju hukka nii vaenlaste kui ka ilmastiku tõttu. Näiteks tugev paduvihm ja rahe vähendavad sääskede arvukust oluliselt. Looduslikest vaenlastest söövad neid meelsasti ämblikud ja kiilid.
Sääsed on kehvad lendajad. Tuulise ilmaga eelistavad nad varjuda rohus või lehtede vahel. Kui inimene jalutab normaalse kiirusega, siis ei jõua sääsed talle järele lennata. Seega võib ka sääserohkel ajal rahulikult loodusse jalutama minna.