Eesti Looduse fotov�istlus
2012/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Mammutid EL 2012/8
Eesti vis olla Euroopa mammutite viimane hilisjaja pelgupaik

Oleme harjunud kuulma uudiseid mammutikorjuste ja -luude leidmise kohta kaugel Siberis vi tema sugulasliikide vljakaevamistest Ameerika mandril. Meil Maarjamaal ei ole midagi sellist vastu panna, kuid samas ei saa siinseid ksikuid mammuti luu- ega hambaleidusid pris thiasjaks pidada.

Kllap mni lugeja llatub, kuuldes Eestist leitud mammutijnustest: seni on neid teada umbes kolmkmmend, enamjaolt purihambad ja vhatkid, lejnud skeletiosi on vga vhe.
Kahjuks on paljudest neist jrel vaid lesthendused ning leid ise on kadunud. Vimalik, et kaotsi linud luutkid on siiski muuseumide kastides, kappides vi riiulitel olemas, kuid puuduvad phjalikumad andmed. Paraku ei saa tpsutava teabeta kindlaks teha, kas leid on prit Eestist vi hoopis Siberist.
Ligi poolte Eestist prit mammutiluude ja -hammaste kohta on leidmise ksikasjad siiski kirja pandud. Nnda vib neid usaldusvrselt uurimists kasutada ja vtta arvesse kindlate tenditena (vt. leiukohti # 1).
Kuidas ja millistes oludes mammutite ja teiste tolle aja suurimetajate luujnused Eesti alale ja ldse Lnemere piirkonda maha jid, saab seletada jajal aset leidnud sndmuste abil.

Tihtilugu satutakse rglooma jnustele kaevetde kigus. Enamik faunaajaloolasi on mingil ajal tundnud huvi mammutite vastu vi tahtnud neid uurida. Iseranis palju on mammutiteemaga tegelenud Vene kolleegid, sellega on nad silma paistnud ka rahvusvahelistel erialakonverentsidel. Nende eelis on asjaolu, et Phja-Euraasia on mammutite leiukohtade poolest vga rikas (vt. ka # 2).
Ent ka Poola, Tehhi, Saksamaa jm. paleoliitilistest asulakohtadest ning koobastest on vlja kaevatud hulgaliselt mammutiluid (inimeste toidujnuseid). Terveid isendeid neist piirkondadest siiski leitud ei ole. Luna-Poolast on kll pevavalgele tulnud ks maailmas ainulaadne karvane ninasarvik: silinud oli korjus koos naha ja lihaskoega.
Lnemere mbruses on mammutite ja teiste tolle aja suurimetajate jnuseid enamasti vlja tulnud liiva vi kruusa kaevamisel ehk mandriliustikust vlja sulanud setetest, samuti muude kaevetde kigus.
Nnda ka Eestis, niteks Vrumaal Sulbis leiti kaevu kaevates karvase ninasarviku selgroolli. he mammutivha tki leidis 1935. aastal arheoloog Richard Indreko keskmise kiviaja asulakoha kaevamiste kigus Kunda Lammasmelt. Vib oletada, et selle fossiili korjas omal ajal les kiviaja inimene kas mererannalt vi muistse Kunda jrve rest. Vha omaprane vlimus ja materjal oli piisav phjus, et see oma asulasse kaasa vtta.
Sama moodi korjati niteks metsast ja viidi asulasse ptrade heitsarvi vi tugevaid kivimeid, et neist triistu valmistada. hele Vrumaa Tahkume leiule sattus samuti arheoloog 1935. aastal ekspeditsiooni kigus, kuigi varem oli sealt juba leitud kahe liigi mammuti ja rgpiisoni jnuseid.
Mned leiud on les korjatud lihtsalt maapinnalt, tihti veekogu kaldalt: vesi oli need sinna uhtnud. ks selline on niteks Vrtsjrvest leitud rgpiisoni sarvjtke. Mitu leidu on ilmsiks tulnud aga jrskudest jekallastest erosiooni kigus. Arvatavasti on mni neist leiukohta sattunud teisest asukohast: liikuv j on need mber setitanud.
Kllap on kaevetde kigus nii mnigi luutkk ka silmamata jnud (nagu juhtus Tahkumel), seeprast vib loota, et hel heal peval llatab meid taas mni mammuti luutkk vi hammas.

Leidude hulgas on kige enam hambaid. Enamik Lnemere mbrusest leitud suurimetajate jnustest on ksikleiud, tihti ainult fragmendid. he isendi mitut skeletielementi vi mitut isendit koos leida on harv juhus. Thelepanu vrib asjaolu, et suur osa leide on kompaktsed ja vastupidavad hamba- vi skeletitkid. Ent midagi llatavat siinjuures ei ole: pealetungiv liustik oli tohutu purustava survega ja loomsete jnuste silimise olud seeprast kehvad.
Hambad ja nende fragmendid hlmavad umbes 73% kogu Lnemere mbruse mammutileidudest. Kige paremini nivad olevat vastu pidanud purihambad, ilmselt nende lamelja ehituse tttu: emailiga kaetud dentiiniplaadikesed vahelduvad hambatsemendiga. Mitmes kohas vib purihambaid leida rohkem kui vhkasid, sest vhad koosnevad ksnes dentiinist.
Dentiin sisaldab tavaliselt rohkelt kollageeni, mida kasutatakse niteks radioaktiivse ssiniku (14C) poolestusajal phineval vanusemrangul. Happelistes ja hapnikurikastes setetes kipub kaltsium luude ja hammaste mineraalainesest vlja lahustuma. Samas, kui koos on vga palju luid, vib eraldunud kaltsium liita liiva kvaks massiks mber luude ja seega peatada kaltsiumi eraldumise, niteks on sellised Taali ja eriti Tahkume leid.
Pinnases peidus olles silib luujnustel alguprane anatoomiline vlimus, kuid prast vljakaevamist ja kuivamist hakkavad silmed lagunema. Paljud leiud ongi selletttu hvinud. Sestap tdeldakse muuseumides vanu luid tihti orgaanilise silitusainega, mis teeb need aga radiossinikumeetodil dateerimiseks klbmatuks: silitusaine sisaldab mammutiluust kas vanemat vi nooremat ssinikku. Seda asjaolu arvestades on parim silitusviis aeglane kuivatamine, eriti nn. klmkuivatus: vesi aurustub tahkest olekust (vrdvrne klmunud pesu kuivamisega talvel). See on samavrne igikeltsas silimisega.

Jnused on prit kolmest ajavahemikust. ldjoontes saab Lnemere mbruse jaja suurimetajate jnused jagada vanuse poolest kolmeks: viimase, Valdai jaja alguse ehk umbes 120 000 100 000 aasta tagusest ajast prit loomajnused, jaja vaheaegadest (interstadiaalidest) ning jaja lpust ehk Skandinaavia liustiku taandumisest kuni jaja lpuni (18 000 10 000 14C aastat tagasi) prit leiud.
Valdai jaja algusesse vib kindlalt arvata vaid vga vhesed mammutileiud. Ilmselt on need prit jajaeelsetest mattunud orgudest, niteks Kagu-Eestis ja Phja-Ltis sgavale Devoni liivakivisse likunud orgudest. Sulbist nelja meetri sgavuselt punasest liivast leitud karvase ninasarviku selgroolli paiknes kahe vahelduva, liiva ja savi lademe all: luuleid vib olla prit just sellest ajajrgust.
Ent Valdai jaeg ei olnud htlaselt klm: sellesse ji ka mnevrra soojemaid perioode ehk jvaheaegasid ehk interstadiaale. Tol ajal said klmalembesed loomaliigid laiendada oma levilat phja poole. Leidude jrgi tegi seda ka mammut, seevastu karvase ninasarviku ja rgpiisoni leide on teada ainult Lnemere luna- ja kaguosast.
Valdai jtumise maksimumajal, 18 000 20 000 aastat tagasi, laius liustik kogu Skandinaavia kohal: see kattis Baltimaid, osa Venemaast, Poolast, Saksamaast, Suurbritanniast jm. Selle liustiku pealetung ja hilisem taandumine hvitas arvatavasti suure osa jvaheaja faunajnuseid. Tsiselt vetavaid tendeid selle kohta, et jlaam nende loomade luid endaga kaasas kandis, ei ole: enamjaolt liustik purustas need.
Mammuti luud ja hambad said silida ainult eriti ekstreemsetes sobivates oludes: kohtades, kus leidus alles jnud jvaheaja setteid (orgudes jm. maastikuvormide setetes). Niteks Tahkume mammuti ja rgpiisoni jnused tulid vlja orgu mattunud setetest. Enamik tolleaegseid leide nii Skandinaaviast kui ka siitpoolt Lnemerd ongi vlja tulnud jaja vaheaja jgede orgudest. Neis kohtades ei psenud j toona oma hvitustga mjule ning peale hammaste said silida ka luud.
Et Eesti ja Lti krgemate alade orgudest leitud mammutijnused kuuluvad jvaheaegadesse, kinnitavad ka mitme mammutihamba radiossiniku dateeringud: nende vanus jb ajavahemikku ligikaudu 35 000 25 000 aastat. le 45 000 50 000 aasta taguseid jvaheaegasid ei ole knealuse meetodiga vimalik mrata.

Viimased elavad mammutid. Paljude geoloogiliste uuringute jrgi hakkas jaja liustik aegamda taanduma ja kliima paranema umbes 18 000 aastat tagasi. Kuni selle ajani olid suurimetajad elanud jahedas kliimas ning avatud maastikul. Kiire muutus harjumusprases keskkonnas tekitas mammuti ja ka teiste toonaste loomade jaoks stressi. Tpsemalt eldes muutis suvise-talvise rnde phjapoolsete arktiliste tundrate ning lunapoolsete nn. lss-steppide vahel vimatuks metsavtme kujunemine. Euraasia keskosas thendas see mammutile ebasoodsat keskkonda, mille tttu ta sealt kadus.
Phjapoolne mammutipopulatsioon vis kaasa liikuda phja suunas taanduva jservaga. Dateeringud on nidanud, et mammutid rndasid niteks Luna-Rootsi aladele vahetult j taandumise jrel. Samas ei ole tendeid, et nad oleksid sealt phja poole levinud; tenoliselt see isoleeritud populatsioon hbus koos jliustikuga.
Hilisjaja loomajnuste silimine erineb jvaheajast prit leidudest selle poolest, et peale hammaste on alles rohkem skeletiosi (j lhkuv toime puudus). Niteks leiti 19. sajandi lpus Puurmani misa maadelt Saare ja Utsali vahelt heinamaa kuivenduskraavi kaevates imelikult suured luutkid ja kaks suurt hammast. Ilmnes, et tegu on mammuti jnustega.
Sellest leiust on silinud vaid kaks purihammast, mida hoitakse Tallinnas loodusmuuseumis (# 3). Vhem atraktiivsed luutkid on kadunud aegade hlma. Knealune leiukompleks viitab ilmselgelt ajale, kui jaja liustik oli meie aladelt kadunud ning selle purustav toime ei mjutanud luude silimist.
Ndseks on radiossinikudateeringu abil kindlaks tehtud, et Puurmani lhedalt leitud purihambad kuuluvad Noorema Drase aega, mil jaja lpu ldise soojenemise taustal kliima lhikeseks ajaks jahenes. Puurmani leidudega sarnased, kll pisut vanema vanusemranguga mammutileiud on vlja tulnud ka Phja-Ltis. Mnevrra nooremaks on dateeritud Venemaa loodeosast Terepovetsist Rbinski veehoidla juurest leitud mammutiluud (vt. # 2).
Nende kolme leiukompleksi phjal vib arvata, et tegu oli viimase elus olnud mammutipopulatsiooniga Euroopas, sest nooremaid leidusid ei ole seni teada. Arvestades aga Euroopa lejnud mammutijnuste vanusemranguid, ei saa kindlalt vita, et populatsioon oleks siin oma viimastel aastatuhandetel olnud jrjepidev. Pigem peletas ldine soojenemine mammuti meie aladelt juba varem minema.
Ent Noorema Drase jahedamal perioodil oli osa mammuteid sunnitud Euraasia karmimatelt phjaaladelt liikuma lne-edela poole kuni Eesti ja Lti aladeni vlja. Sestap vib elda, et see Euroopa osa oli ks mammutite viimaseid pelgupaiku.
Mammutid kadusid Euraasia mandriosast enam-vhem samal ajal, kui lppes jaeg. Ent kaugel Wrangeli saarel pidasid need loomad kbustunud vormina vastu veel aastatuhandeid. Seega ajal, kui kaugel Siberi saarel liikusid ringi veel viimased mammutid, kisid Eesti alal (umbes 4500 a. tagasi) juba algelise pllunduse katsetused, rkimata krgtsivilisatsioonist Vahemere res.


1. Lepiksaar, Johannes 1992. Remarks on the Weichselian megafauna (Mammuthus, Coelodonta and Bison) on the intraglacial area around the Baltic basin. Annales Zoologici Fennici 28: 229240.
2. Lugas, Lembi; Ukkonen, Pirkko; Jungner, Hgne 2002. Dating the extinction of European mammoths: new evidence from Estonia. Quaternary Science Reviews 21, 1213: 13471354.
3. Stuart, Anthony et al. 2004. Pleistocene to Holocene extinction dynamics in giant deer and woolly mammoth. Nature 431: 684689.
4. Ukkonen, Pirkko et al. 2011. Woolly mammoth (Mammuthus primigenius Blum.) and its environment in northern Europe during the last glaciations. Quaternary Science Reviews 30: 693712.

Lembi Lungas (1967) on paleozooloog, ttab Tallinna likooli ajalooinstituudis vanemteadurina.



Lembi Lugas
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012