Ohtlike jäätmete mõiste on teatud mõttes tinglik, sest juba keskajast on teada tarkus, et “kõik ained on mürgid”, mõju erinevused tulenevad vaid kogustest. Teadupärast võib ka tavalise keedusoolaga inimese tappa, ometi hoiame seda ikka köögis käeulatuses. Siiski võib teatud jäätmeid pidada teistest märkimisväärselt ohtlikumaks.

Ohtlikud on jäätmed, mis võivad põhjustada kahju keskkonnale ja tervisele. Tekkelt ja koostiselt võivad sellised jäätmed olla väga mitmekesised. Mõiste “ohtlikud jäätmed” võib tunduda veidi hirmutavana ning näiteks soome keeles kasutatakse hoopis mõistet “probleemjäätmed”, mis annab nende olemust isegi paremini edasi. Kuuluvad ju ohtlike jäätmete hulka paljud meie igapäevases majapidamises kasutatavad esemed ja tooted, nagu värvid, lakid, lahustid, õlid ja kütused, vanad ravimid, patareid, akud, autovedelikud jne. Puutume nendega pidevalt kokku ega pea seda ohtlikuks – ja ega see ohtlik olegi, kui neid aineid või tooteid kasutada mõistuspäraselt. Kui need on aga kasutuselt kõrvaldatud või ära visatud, vajavad nad erikäitlust, et mitte tekitada kahju.

Muidugi kuuluvad ohtlike jäätmete hulka ka põllumajandusmürkide ja kemikaalide jäätmed, elavhõbeda jt. raskmetallide jäätmed ja muud, mis võivad keskkonnale tuua väga suurt või isegi pöördumatut kahju. Niisiis on ohtlike jäätmete mõiste väga lai, alates vanadest pestitsiididest kuni vana eterniidini (kuivõrd see sisaldab asbesti).

Mahukate jäätmete nimistutes on loetletud tava- (mitteohtlikud) ja ohtlikud jäätmed, olenevalt nende koostisest ja tekkest. Eesti vastavad nimistud lähtuvad Euroliidu õigusaktidest. Kui tuleb otsustada, kas tundmatu aine või mõni segu on tavaline või ohtlik jääde, siis on määramiseks olemas täpsed reeglid.

Iga elaniku kohta tekib ohtlikke jäätmeid umbes 2–3% olmejäätmete massist, seega 6–9 kg inimese kohta aastas. Kohalikud omavalitsused peavad seisma hea selle eest, et ohtlikud olmejäätmed kogutaks kokku ja antaks üle litsentsitud käitlejatele. Ettevõtted peavad oma tegevusjäätmed ise pädevate käitlejateni toimetama.

Eestis on ohtlike jäätmete käitlemise süsteemi kavandatud ja arendatud alates 1990. aastate algusest. Mõnedki plaanid on teoks saanud: suurematest rajatistest on välja töötatud ohtlike jäätmete käitluskeskus Vaivaras ja kogumiskeskus Tallinnas Suur-Sõjamäel. Nüüdisaegsed kogumiskeskused on kavandatud ka Pärnusse ja Tartusse. Viimased toimivad käitlusettevõtete alusel tegelikult juba praegugi, kuid tehniliselt on arenguruumi veel küllaga.

Sobiva käitlusviisi võib leida igale jäätmeliigile, ainult vahel on see väga kallis ja mõnelgi juhul ei saa seda teha Eestis, vaid tuleb kasutada piiritaguseid teenuseid. Enamikku õlitoodete jääke, ka kõige viskoossemaid, pastalaadseid kuni tahke pigini välja on võimalik põletada. Põletades saab lahti ka osast pestitsiididest, lahustitest, värvidest jms., kuid selleks on vaja väga kõrget temperatuuri, samuti tuleb tekkivad suitsugaasid puhastada ja nende teket tähelepanelikult seirata. Seetõttu on Eestis ainult mõned rajatised, kus on lubatud põletada teatud ohtlikke jäätmeid. Raskmetalle sisaldavaid jäätmeid on võimalik tahkestada ja ladestada sellisena eriprügilatesse. Paljudest seadmetest saab moodsa tehnikaga ohtlikud jäätmed “välja pigistada”. Nii on päevavalguslampide torudest võimalik eralda gaasiline elavhõbe, külmikutest osooni kahjustavad gaasid, elektroonikaseadmetest raskmetalle sisaldavad osad jne. Asbesti ja muid mitteleostuvaid ohtlikke jäätmeid on lubatud ladestada ka tavaprügilatesse. Vanad akud töötatakse ümber uuteks – seni Euroopas, aga peatselt hakkab esmase töötlemisega tegelema Sillamäe tehas, tootes uute akude tarbeks vajalikku puhast pliid.

Endiselt kogutakse igal aastal kümneid tonne vanu pestitsiide, ligi pool tuhat tonni on neid juba nõuetekohaselt hoiul Vaivaras. Üle saja tonni pestitsiide on viidud põletamiseks Soome maailmatasemel käitlusettevõttesse EKOKEM. Pestitsiidide põletamist välismaal spetsiaalsetes jäätmepõletusseadmetes on kavas jätkata.

Ohtlike jäätmete poolest on Eesti ühes mõttes maailmas täiesti erandlik: kusagil mujal pole põlevkivi töötlemisega seotud jäätmete osakaal nii suur kui siin. Kõige probleemsemad on põlevkivi põletamisel tekkiv tuhk ja põlevkiviõli tootmisel tekkiv poolkoks, mis mõlemad liigitatakse ohtlikeks jäätmeteks: tuhk suure leeliselisuse tõttu ning värske poolkoks leeliselisuse, fenoolide ja sulfiidide sisalduse tõttu. Seega on Kirde-Eesti põlevkivituha ja -koksimäed tegelikult tohutud ohtlike jäätmete prügilad. Alates 2009. aastast tohib tuhka ja poolkoksi ladestada ainult Euroopa Liidu rangete nõuete kohaselt. Kuigi see on ettevõttele väga kulukas, on see pikas perspektiivis siiski hädatarvilik: ei ole kahtlust, et Kirde-Eestit on aastakümneid mõõdutundetult saastatud ja millalgi tuleb sellele piir panna. Loomulikult ei saa tuha ja poolkoksi tohutute koguste tõttu neid käidelda koos teiste ohtlike jäätmetega, vaid ainult ettevõtete vahetus läheduses. [tabel]

Ohtlike jäätmete teke (miljonit tonni) 1995–2000 [1].
1995 1996 1997 1998 1999 2000
Põlevkivituhk, poolkoks jm. põlevkivi töötlemise jäätmed 7,26 6,93 7,22 7,17 6,11 5,59
Teised ohtlikud jäätmed 0,22 0,34 0,46 0,19 0,16 0,27
Kokku 7,48 7,27 7,68 7,36 6,27 5,86

Ohtlikke jäätmeid on kulukas käidelda. Parima tehnoloogia abil ja ühtlasi keskkonnanõudeid arvestades on ohtlikke jäätmeid väga kallis käidelda, mistõttu majanduslikult vähem arenenud riikidel on seda sageli raske korraldada. Asjal on ka teine tahk: kui ühed teevad selleks kulutusi ja teised mitte, siis saavutavad väiksemate kulutuste tegijad konkurentsiedu keskkonna arvel. Seepärast jälgitakse arenenud maade kaubavahetuses hoolega, et keskkonnanõuded oleksid ühtmoodi täidetud vältimaks keskkonna “dumpingut”.

Suurimat abi ohtlikust kraamist lahtisaamisel on Eestile osutanud naabermaad. Kõige enam on sellekohaseid käitlussüsteeme aidanud arendada Taani asjatundjad ja rahaline tugi. Vaivara ohtlike jäätmete käitluskeskuse ehitamiseks saadi suurt toetust EL PHARE programmist, väiksemaid projekte on rahastatud mujaltki. Ka Eesti riigi eelarvest on eraldatud märkimisväärseid summasid selleks, et ohtlike jäätmete käitlemine vastaks praegusaja nõuetele. Siiski on väga kulukad projektid alles kavas. Juba lähiajal korrastatakse üks Narva elektrijaamade tuhamägedest: hiiglaslik leelisejärv kõrvaldatakse, tuhamägi muudetakse kuplikujuliseks ja luuakse tingimused selle haljastamiseks. Kuid see on alles algus, sest ka suuremad tuhamäed tuleb tulevikus korda ja ohutuks teha, samuti koksimäed, kus peab enne kõrvaldama põlevkiviõli tootmisel tekkivad pigijäätmejärved.

Nõuetele vastavate kogumiskeskuste rajamine Tartusse ja Pärnusse kujuneb ilmselt samuti väga kulukaks. Üks mahukas ülesanne on veel: laiendada ohtlike olmejäätmete kogumisvõrgustikku. Eesmärk on teha selline kogumisvõrgustik elanikele lihtsalt kättesaadavaks, nagu see on juba praegu paljudes omavalitsustes, eriti suuremates linnades. Palju tähelepanu nõuab teavitustöö ohtlike jäätmete kohta, samuti järelevalve.

Euroopa Liidu rahaline toetus ohtlike jäätmete projektidele on aidanud meil ellu rakendada mitu olulist projekti. Ka edaspidi peame paratamatult Euroliidult abi küsima. Ees ootavad suured tööd, enamik neist “mineviku projektid”, s.t. vanade prügilate korrastamine. Vast alles kümnendi pärast võime tagasi vaadata ja tõdeda, et tõsisemad probleemid selles valdkonnas on lahendatud.

[1] Keskkonnaministeerium 2002. Üleriigiline jäätmekava. http://www.envir.ee/oigusaktid/keskkonnaoigus/jaatmed.html

Peeter Eek (1963) on keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja.