Eesti Looduse fotov�istlus
2012/9



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Alaska EL 2012/9
Merisaarmad pidid maksma r�nka hinda II

J�tkame juuni-juulinumbris ilmunud artiklit sellest, kuidas eesti juurtega maadeuurija Otto von Kotzebue on kirjeldanud 18.�19. sajandil Alaskat haaranud karusnahapalavikku ning aleuutide ja tlingiti indiaanlaste olukorda.

Ekspeditsioon pidi tooma teateid karusloomade kohta. Leitnant Otto von Kotzebue �mbermaailmareis prikil Rjurik (1815�1818) oli eraekspeditsioon, mille kulud kandis teaduste soosijana tuntuks saanud krahv Nikolai Rumjantsev. Tema kulul ehitati Turus kuusepuust kahemastiline purjelaev ja tema maksis ka varustuse eest (sh. teadusinstrumendid) ning meeskonnale palgad. V�imalik, et �ritust toetas ka Vene-Ameerika kompanii (VAK), nii nagu see oli Adam Johann von Krusensterni esimese Vene �mbermaailmareisi puhul (1803�1806).
VAK oli pooleldi riiklik, pooleldi eraettev�te, monopoolsete �igustega �ri�hing, mille tulu tuli Alaska karusnahakaubandusest. Selle osanike hulgas oli Alaskas rikastunud suurkaupmehi, j�ukaid aristokraate, k�rgeid riigiametnikke; omanikeringi kuulusid ka tsaari perekond ja l�hikondlased. Kompanii allus otse kaubandusministeeriumile ning Rumjantsevil kui endisel v�lis- ja kaubandusministril ja pealegi aktsion�ril oli k�llalt suur m�ju direktorite n�ukogule.
L�ks aga nii, et Balti merelt lahkuti tsaari loal merev�e lipu all. Kotzebue�le oli selline asjade kulg v�ga meeltm��da, sest VAK-i keisrikulliga lipp oleks andnud selgelt m�rku, et tegu on Vene kaubalaevaga. Kotzebue sihid olid aga m�nev�rra teistsugused.
Ent kaupmeeste surve ei kadunud kuhugi. Komand�r pidi teel olles saatma Peterburi ettekandeid Rumjantsevile, kes edastas teabe VAK-i direktoritele. Reisikirjast v�ib lugeda, et Kotzebue�l tuli t�lgi abil Ameerika asukatelt v�lja uurida k�ik, mis v�imalik: v�ga oluline oli ameeriklaste kaubavahetus t�ukt�idega; kus ja milliseid karusloomi ette tuli jne. Korduvalt on ta reisikirjas maininud tulirelvi ja nende m�ju metslastele, samuti tubakat, klaashelmeid, metallpadasid, teekanne jms., millega meelitati ligi p�liselanikke. �htlasi ei j�ta Kotzebue v�lja �tlemata oma arvamust merisaarmaste lausk�ttimisest ning aleuutide haletsusv��rsest olukorrast VAK-i asundustes.

Esimene kohtumine. Rjurik v�ttis 1816. aasta juulis Kamt�atkal peale kompanii kuus madrust ja aleuudist t�lgi. Pardale t�steti suur nahkadest merekajak, mida l�ks kindlasti vaja madalas vees s�itmiseks. 27. juulil oldi juba Saint Lawrence�i saare all v�ikeses lahes, kust l�hima kaldani oli kaks miili.
Kaldal v�is n�ha elamuid ja inimesi. Kotzebue lasi kaks paati valmis seada, et minna maale ning tutvuda kohalike elanikega, kelle juures ei olnud k�inud veel �kski Euroopa meres�itja. �ksiti oli soov lasta loodusteadlastel (�ks neist oli Tartust p�rit Johann Friedrich Eschscholtz) uurida seda tundmatut saart. Enesekaitseks v�eti �hes musketid ja m��gad.
Luupidele s�itis vastu baidara � suur kajak k�mmekonna saarlasega. Inimesed ei kartnud l�henejaid, h�ikusid valjult, tegid veidraid liigutusi, lehvitasid piikide otsas karusnahku ja kutsusid neid �estidega enda juurde. Kotzebue j�i valvsaks, sest kohalike paatides olid kaitseriistad: odad, vibud ja nooled. Tervitused vahetatud, k�sisid nad sedamaid tubakat. Kui v��rad astusid elamute poole, haaras kohalikke elanikke kabuhirm, naised p�genesid m�gedesse. M�ned uljamad mehed j�id paigale, ent olid valmis v�himagi kahtlase liigutuse peale pakku jooksma.

Tundus, et selle rahva peamine elatusallikas oli vaalade, h�ljeste ja morskade jahtimine, sest kaldal hakkasid silma vaid vaalaribidest ja morsanahkadest ulualused. Keltsa raiutud s�gavasse auku olid tallele pandud talvevarud: vaala�li ja -rasv, kuivatatud h�lgeliha ning morsakihvad. Kotzebue kahetses, et ei m�istnud selle rahva keelt: nendelt oleks v�inud palju huvitavat teada saada. T�lk kinnitas, et saareasukad olid keele ja k�ige muu poolest v�ga sarnased Alaska poolsaare rahvaga, kelle juures ta ise oli m�nda aega elanud. Vibusid ja nooli, mille voolimisel oli oskuslikult kasutatud metalli, said nad t�ukt�idelt, �htlasi j�udsid t�ukt�ide kaudu siia Euroopast p�rit keedun�ud.
See oli Kotzebue�le ja ta reisikaaslastele esimene kohtumine Ameerika elanikega, t�psemalt Siberi jupikitega (Siberian Yupiget). Meremehed vahetasid n��pide ja muu t�hja-t�hja eest hulga loomasooltest kamleikasid, mis olid uduse r�ske ilmaga h�datarvilikud [3, 4].

Alaska rannikul. 30. juulil oli ilm p�ikeseline, selgelt paistis Kingi saar, Walesi Printsi neem ja Aasia rannik. Kotzebue�l oli r��m selles piirkonnas, Gvozdevi (t�nap�eval Diomidi) saarter�hmas, leida uus saar: ta nimetas selle Adam Johann von Krusensterni leitnandi j�rgi Ratmanoviks (n��disajal kannab nime Suur Diomede).
Walesi Printsi neemelt sirutus l��nde madal maa, kus oli n�ha arvukalt jurtasid, vaalaluudest kalakuivatus�rsi ja nende �mber tegutsenud inimesi. Kui j�rgmisel p�eval mindi madala liivase rannikuga tutvuma, tervitasid neid k�las vaid koerad, kes sarnanesid v�ga Kamt�atkal n�htud veokoertega. K�idi isegi �jurtade�, �igemini maakodade katustel, mis paistsid eemalt kui k�nkad. Ent n�htavale ei ilmunud �htegi inimest. Tutvumisretkel selgus, et tegu on �he kitsa v�ina suudmes asuva saarega (�i�marjovi saar Sar�t�evi v�inas).
Seej�rel purjetati itta lahte, kuid hulk leetseljakuid ja tugev voolus takistasid s�itu. Kuna Beringi v�inas sai purjetada v�ga l�hikest aega, siis oli aeg kallis ning Kotzebue otsustas seda maad t�psemalt uurida j�rgmisel aastal.
Saare p�hjatipu tagant ilmus lagedale kaks baidara�t k�mne inimesega. Metsikud karjed ja suur hulk relvi viisid Kotzebue m�ttele, et neil on halvad kavatsused. Vaevalt oli ta j�udnud p�ssi haarata, kui �ameeriklased� kahmasid luubi pardast kinni ja sihtisid salka vibudega. Komand�ri laskeriist ajas nad naerma ja vaid madruste teravad saablid sundisid baidara�del tulijad taganema.
Augusti esimesel p�eval liiguti piki itta kaarduvat kallast ning j�uti suure lahe suudmesse. K�rge k�nka otsast avanes rannal vaade avarale rohelisele tasandikule, kus oli n�ha ka soid ja v�ikesi j�rvi; tasandikku ilmestas k��nuline j�gi. P�hjas m�eharjadel helkis lumi. Laevameeskond kohtas siin taas p�liselanikke. Relvad olid nad j�tnud vees�idukitesse, aga varrukate sees olid varjul noad. M�lemad pooled silmitsesid �ksteist ainiti ja j�lgisid iga liigutust. Kotzebue laskis heade kavatsuste m�rgiks jagada tubakat, kaks vanemat said noad ja k��rid.
Elanikud j�rgnesid Rjurikule, osutasid piikide otsa torgatud karusloomanahkadele ja siis lahesuule, justkui andes m�ista, et neid loomi elab sealpool rohkesti. Pussnugade, peeglite ja tubaka vastu vahetasid nad vaid k�sit��d, �mustade� rebaste eest n�udsid pikki nuge [3, 4]. Need �indiaanlased� olid tegelikult Kirde- ja P�hja-Alaska ranniku ning saarte asukad injupiakid, kes k�nelevad inuiti keele murret (Inupiak, ka Inupiat, Inupiatun).

Kotzebue lahes. 11. augustil purjetas prikk piki lahe l�unapoolset kallast. Edelas paistis vaid meri ja kaptenile tundus, et sealpool v�is saada alguse oletatav v�in (Loodev�il). J�rgmise p�eva varahommikul selgus, et lahe s�gavus v�henes ja otsinguid oli vaja j�tkata teises suunas. Maale mindi �he v�ikese j�e l�hedal. Kotzebue matkas koos �i�marjovi ja kolme madrusega l�unasse. Teel sattusid nad kokku vana mehe ja noorukiga. Kotzebue k�skis madrustel paigale j��da ja asetas l�henedes p�ssi maha, mispeale p�lisasukad panid vibud ja odad k�est. J�rgnes kombekohane tervitus: kaisutati ja h��ruti ninasid vastamisi.
Pere ulualuseks oli tugedel seisev suur paat, mille �le olid heidetud morsanahad. Nurgas istus kahe v�ikese lapsega naine. Juustes kandis ta klaasp�rleid ning k�e �mber raud- ja vaskv�rusid. Telgi juures oli kaks paati: �ks v�ike, jahi tarbeks, teine suurem, et vedada kraami. �htlasi oli seal virn nahku, millest ka k�lalistele �ks nugisenahk kingituseks anti. K�simuse peale, kust nad olid saanud Euroopa esemeid, osutasid v��rustajad lahesuule. K�lalised, kes olid sealt tulnud, t�id karusnahkade ja valmisriiete eest p�rleid, tubakat ja puitu vibude ja noolte jaoks (Walesi Printsi neem oli �ks Alaska ja Siberi ranniku elanike aastalaada paiku). Kotzebue on nentinud: �Pole kahtlust, et t�ukt�id saavad siit nahku, millega nad venelastega kauplevad.� Kui ta aga pidas p�ssiga jahti nepile, selgus, et see pere n�gi tulirelva ning selle purustavat j�udu esimest korda elus.
Kotzebue oli veendunud, et tema avastatud laht � peab aja jooksul pakkuma eeliseid karusnahaloomadega kauplejatele, sest neid loomi on siin �lik�lluses. Minu arvates v�iks meie valitsus rajada Beringi v�inast p�hja maismaa rannikule mitu asulat inglaste Hudsoni lahe kompanii eeskujul, kes laiendas oma kaubandust sellest lahest kaugele l��nde� [3, 4].

Unalaskast Californiasse. 1816. aasta 7. septembril sisenes prikk Illuliki sadamasse Unalaskal. Asunduse �lem Krjukov laskis meremeestele sauna k�tta. Pidus��giks tapeti koguni veis, aedadest toodi kartulit ja r�ikaid. Aleuutidel oli parasjagu k�sil vaalajaht ja kala soolamine talveks. N��d tuli neil veel k�lalistele toitu hankida. K�tid suundusid jahile, lasksid merelinde ja k�isid kaljudelt linnumune korjamas.
15. septembri koidikul l�bis Rjurik Unimaki merekitsuse ning sisenes Vaiksesse ookeani. Tugev p�rituul t�ukas laeva kiiresti California poole ning oktoobri alguses heideti ankur San Franciscos. California oli tollal Hispaania koloonia. Frantsiskaani misjon�rid toimetasid aega viitmata laevale v�rskeid puu- ja aiavilju ning liha. Kotzebue oli h�mmeldunud, kui kuberner don Vincente de Sola andis talle 17. oktoobril teada, et Californias oli vangis venelasi. Konflikt oli tekkinud seepeale, kui �ks VAK-i laev oli Hispaania seaduste vastaselt �ritanud San Franciscos kaubelda (Kotzebue ei ole t�psustanud, millega) ja tragunid olid osa meeskonda kinni v�tnud. Kuberner palus Kotzebue�l kinnipeetud Rjurikul minema toimetada, aga v�ikesel laeval oli kohta vaid kolmele. N�ukogudeaegsest Kotzebue reisikirja kordustr�kist [4] on tsensor maha kriipsutanud osa kapteni lauset, mis ingliskeelses t�lkes [3] on alles: � .. seep�rast ma valisin kolm venelast, kes olid kannatanud teise s��tegude p�rast ja olid kaua olnud Ameerika kompanii teenistuses�.
See �teine�, kelle nime kapten on etten�gelikult enda teada j�tnud, oli Rossi koloonia �lem Ivan Kuskov, kellest ta on mujal juttu teinud. Rjuriku k�lask�igu ajal j�tkas Kuskov jultunult merisaarmaste salak�ttimist hispaanlaste silme all. See pani rjuriklased piinlikku olukorda, kuid ekspeditsiooni juht targu vaikis sellest. Loodusteadlane Adelbert von Chamisso on avameelselt kirjutanud, milline oli aleuutide elu VAK-i �kaitse all�: �Venelased mitte ainult ei tarvita neid p�hjarahvaid �ra enda kasuks, vaid laenavad neid veel v�lja teistele poole kasumi eest. Olen kohanud kodiaklasi isegi nii kaugel kui Sandwichi saartel [Hawaii]�. Liigutav oli �he vangi, Ivan Stroganovi lugu; temast pidi saama laeval kajutiteener. Mees lootis peagi kodu n�ha, aga veel enne �ras�itu pidi ta minema jahile. P�ssirohusalv plahvatas ja ta suri pardal hirmsatesse haavadesse [1, 3, 4].
Kotzebue ei ole j�tnud mainimata, et �California rannikul tuleb ette suurel hulgal merisaarmaid; kuna varem ei olnud neid siin �ldse n�ha, tuleb oletada, et nad saabusid siia Aleuudi saartelt ja Ameerika p�hjaosast, p�genedes sealsete j�litajate eest� [3, 4]. Merisaarmaste looduslik levila ulatus siiski Ohhoota ja Beringi merest California poolsaareni. Enne 18.�19. sajandi jahipalavikku elas California rannikumeres 16 000 merisaarmast. Jahialad olid San Bruno, San Jose ja San Mateo j�e suudmed, San Francisco laht ja Faralloonide saarestik. Kui saarmad hakkasid Bodega lahest kaduma, saatis Kuskov p��gisalgad San Francisco lahte, kuhu �ksiti ilmusid saaki p��dma ameeriklased ja inglased. N�nda olid 1830. aastateks ka sellest asurkonnast j��nud j�rele riismed. M�nedel isenditel �nnestus ohjeldamatust p��gist siiski eluga p��seda: 1911. aastal avastati Big Suri lahes v�ike, poolesajapealine kari. Neist sai alguse uus populatsioon, mis levis aegamisi selle liigi endisele asualale. Ent Bodega lahes pole saarmaid siiani.

P�rast talvekuid Marshallidel suunduti taas p�hja. Aprillis 1817 m�ratses Beringi meres peaaegu orkaanini paisunud torm. V�ike purjekas oli seet�ttu t�sises uppumisohus. K�vasti kannatada saanud laev j�udis siiski kuu l�pul VAK-i asundusse Unalaskasse. Kohe alustati ka purjeka remonti ning juunis oli Rjurik taas s�idukorras. Selleks ajaks oli �le mere kohale j�udnud ka kaks t�lki, kes oskasid Alaska poolsaarest p�hjas elavate rahvaste keeli. 29. juunil oli laev j�lle purjede all ning v�tnud kursi mandri looderannikule, et j�tkata eelmisel suvel pooleli j��nud t�id. J�rgmisel p�eval tehti peatus Saint George�i saarel (kuulub Pribilofi saarte alla). Terve see saar oli �ks suur meril�vide lesila, paarituma tulnud loomad tegid hirmsat l�rmi. Kotzebue k�lastas VAK-i agenti, kes oli abielus aleuuditariga ja elas maakojas. Eluaseme �mber paiknesid vaiaidad, kus hoiti kotikute ja meril�vide nahku.
10. juulil oli saalingutelt n�ha Saint Lawrence�i saare kaguosa k�rgendikke. Kapten soovis kohtuda sealsete elanikega ning laev j�i k�last paari miili kaugusel merele ankrusse. Pikksilmaga kallast uurides hakkas Kotzebue�le silma, et inimesed, m�rganud v��rast laeva, jooksid elamute juurest m�gede poole, teised haarasid k�tte odad. Maabumiskohal seisiski neil vastas paark�mmend tursket meest.
Inimesed r��kisid ka siin, et vahetavad t�ukt�idega kaupu ja saavad karusnahkade eest vastu rauda, tubakat ning klaashelmeid. �Ameerikamaa asukaid nimetavad nad oma vendadeks, sest nad k�ivad kogu aeg omavahel l�bi ja keelgi on neil �ks, nii et ei j�� kahtlust, et siinsed elanikud on sealt p�rit.�
Enne 18. sajandi kokkupuuteid Siberi trapperite ja kaupmeestega olid aleuutide (unanganite) koduk�lad Alaska poolsaare l�hedal tillukestel Shumagini saartel, Aleuudi ahelikus Unimakil, Unalaskal, Atkal ja teistel saartel kuni Attuni v�lja. VAK asustas aga peresid �mber Venemaa Komandorisaartele ja Kaug-Itta, samuti Beringi mere Saint Pauli ja Saint George�i saarele. P�rast Alaska valduste m��ki 1867 Ameerika �hendriikidele l�ikas riigipiir l�bi Beringi v�ina sajanditevanused liikumisteed ja keegi ei p��senud enam koju.
Kui Rjurik 18. augustil p�rast eba�nnestunud p�hjatungimist Unalaskalt lahkus, viis Kotzebue kaasa neli aleuuti, sest tekil oli vaja t��k�si. Peterburis tuli nad loovutada Rumjantsevile ja tagastada kompaniile; sealhulgas oli �ks helge peaga noormees, kellega Johann Friedrich Eschscholtz oli laeval koostanud aleuudi s�nastikku [1, 3, 4].

�ksnes pildil? Teisel avastusreisil (1823�1826) Vene-Ameerikasse saabus meres�itja Kotzebue kolooniate peaasundusse Uus-Arhangelskisse (t�nap�eval kannab nime Sitka) 9. augustil 1824. Instruktsiooni j�rgi tuli tal v�lja vahetada �kapten Lazarevi komando all seisev fregatt �Kreisser�, mille valitsus oli saatnud kaubanduse kaitseks�. �Meid v�eti suure r��muga vastu ning me asusime j�rgmisel p�eval m�ningas kauguses kindlusest fregatiga s��rasele positsioonile, mis k�ige rohkem vastas meie siinviibimise eesm�rgile� [2].
Teise reisi kirjeldus [2] n�itab, et Kotzebue teadmised Alaskast on laienenud. Muu hulgas annab ta �levaate VAK-i ajaloost. Hirmu p�lanud �ksik�ritajad, kes olid sellele kaubandusele aluse pannud, �ratasid Kotzebue�s imetlust. Ent kaupmeeste seltside m��tmatu saamahimu ja aleuutide v��rkohtlemise m�istis ta hukka. �Oma tulirelvade t�ttu p�liselanikest �le olles ahmisid nad �ha rohkem, kohtlesid pelglikke aleuute k�ige julmemal kombel ning oleksid nad vististi k�ll viimseni maha nottinud, kui keiser Paul poleks vahele seganud.� Sitka p�lised asukad tlingiti indiaanlased, �nurjatu inimrass� ja �ebardite rahvas,� aga olid tema �ran�gemise j�rgi karmi kohtlemise �ra teeninud. Kotzebue heidab neile ette iseseisvat kauplemist Ameerika laevadega ja tulirelvade tarvitamist, mis p�hjustas verevalamist h�imude vahel [2]. Ta ei teadnud, et kompanii asunduste �lemad sundisid aleuute ja kodiaklasi s�itma merisaarmaid n�udma tlingitite vetele. Ent tulevahetused tekkisid just seep�rast. Venelaste kasuahnuse ja r��vp��gi t�ttu kannatasid m�lemad rahvad [5].
Armutult j�litatud merisaarmaste p�rast muretseb aga leitnant oma reisikirjelduses �sna palju: �Vaesed saarmad pidid r�nka hinda maksma selle eest, et loodus oli neile nii ilusa karviku andnud. Neid j�litati nii, kuis v�hegi j�uti, ning tapeti iga aasta suurel arvul, nii et nad ka siin haruldaseks muutusid. Kamt�atkalt ja Aleuudi saartelt olid nad juba m�ne aasta jooksul peaaegu t�ielikult kadunud. Kompanii [VAK] otsustas sellep�rast oma asundusi kaugemale l�unasse nihutada ning nii tekkiski 1804. aastal asundus Sitka saarel.�
�Tema [merisaarma] nahast saab maailma k�ige ilusamat karusnahka, mida hindavad k�rgelt nii eurooplased kui ka hiinlased. Selle karusnaha hind t�useb iga aastaga, sedam��da, kuidas v�heneb looma arvukus, kes k�ll varsti maailmast kaob ning �ksnes vaid piltidel meie zooloogilisi teoseid ehtima j��b.�
�Merisaarmast [---] v�ib mitte just harva kohata mitme miili kaugusel rannast selili veepinnal rahulikult magamas, sellal kui nende pojad, keda neil kunagi pole rohkem kui kaks, nende rinnal lebavad ja imevad. Pojad ei suuda enne ujuda, kui nad m�ne kuu vanuseks saavad. Sellep�rast kannab ema neid enda seljas, millest nad kinni hoiavad, kui toidu otsimine sunnib ema merd m��da ringi ujuma. Kui n�lg rahuldatud, p��rdub ta nendega samal kombel oma kaljukoopasse. Kui jahimees teda s��rasel hetkel m�rkab, saab temast kindel saak, sest ta ei lahku oma poegadest [---]� [2].


1.Chamisso, Adelbert von 1995. Peter Schlemihls wunderbare Geschichte. Reise um die Welt. Gondrom: 231�260, 358�372.
2. Kotzebue, Otto von 1978. Reis �mber maailma aastatel 1823�1826. Tallinn: 160�185.
3. Kotzebue, Otto von 1821. A Voyage of Discovery into the South Sea and Beering Straits, for the Purpose of Exploring a North-East Passage, Undertaken in the Years 1815�1818, at the Expence of His Highness the Chancellor of the Empire, Count Romanzoff, in the Ship Rurick, Under the Command of the Lieutenant of the Russian Imperial Navy, Otto von Kotzebue. London. Vol. I: 184�278; Vol II: 9�10.
4. Коцебу, Оттo Е. 1948. Путешествия вокруг света. Издание второе. Москва: 6�208.
5. Ross, Ken 2006. Pioneering Conservation in Alaska. University Press of Colorado: 1�306.


Tiiu Speek (1958) on vabakutseline inglise keele �petaja, t�lkija ja literaat. Tundnud huvi inimese ja looduse suhete ning brittide ja eestimaalaste osa vastu Kanada polaaralade, Alaska ja Antarktika varases uurimises.



Tiiu Speek
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012