Eesti Looduse fotov�istlus
2012/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Maastikud EL 2012/9
Valglinnastumise mju maastikele ja selle hindamine

Tnapeval mjutab maastikku enim inimtegevus. Viimastel aastakmnetel on maastik muutunud tunduvalt kiiremini ja ulatuslikumalt kui varem. Uued elemendid ja struktuurid paigutuvad traditsioonilisse maastikku, mis seelbi killustub ja vib kaotada oma ilme [1].

Eesti maastike ajalist teisenemist uurides on leitud, et inimtegevus on muutnud maastiku viimase saja aasta jooksul fragmentaarsemaks ehk teisisnu: pllulappide, metsade jm. maakasutuse ksuste pindala vhenenud [3]. Samas on mrgatav suund, et Eestis muudab inimene maastikku krgustikel htlasemaks ning tasandike ja madalike aladel killustatumaks [4].
Linnastumine ja taristu areng loob uued maastikud, millele on iseloomulik talituslik htsus, niteks ulatuslikud elamupiirkonnad. Linnastumine avaldab suurt mju nii linnalhistele kui ka kaugematele maapiirkondadele [2]. Linnade laienedes, s.o. suburbaniseerumise ehk valglinnastumise kigus, on viimase kmne aasta jooksul Eestis toimunud kiired muutused maastiku mustris linnade mbruses. Tallinna ja Tartu lhikonna maastikud on mrgatavalt teisenenud ainult paari-kolme aastaga (# 1).
Uushoonestusega alade lisandumine, mida tuleb ksitleda prdumatu maastikumuutusena, iseloomustab siiski peamiselt Harjumaad ja enim Tallinna mbrust, vhemal mral ka Tartu ja Prnu lhikonda. lejnud maakondades on uushoonestatud alad tekkinud aeglaselt ja ilmselt see ei kiirenegi, sest rahvaarv vheneb. CORINE maakatte andmetel on peamise ehitusbuumi jooksul hoonestatud alade hulk suurenenud vaid pool promilli. Muidugi ei kajasta CORINE andmekogu hajaasustuses rajatud ksikhooneid.

Mida meldakse maastiku mustri ehk struktuuri all? Iga maastik on heterogeenne ja koosneb eraldistest (ingl. patch). Eraldiseks peetakse territoriaalseid ksusi, mis on kaetud ainult hte tpi maakasutuse vi -kattega, niteks pld vi rohumaa.
Eraldiste suurus, kuju ja ruumiline paiknemine on peamised maastiku omadused. Maastike ruumiline struktuur ehk muster peegeldab mitmesuguseid looduskeskkonna tingimusi: kvaternaari setteid, mulda, topograafiat, taimkatet, kohalikku kliimat. htlasi mjutab maastiku struktuuri tnapeval kige enam inimene.
Maastiku ruumilisel struktuuril on kaks phikomponenti: kompositsioon ja konfiguratsioon. Kompositsioon nitab maastiku mitmekesisust: eraldiste htlust ja rohkust. See ei mda ega vljenda eraldiste geomeetriat ega geograafilist asukohta. Maastiku konfiguratsioon iseloomustab eraldiste kuju ning nende ruumilist paiknemist.

Milliste meetodite jrgi hinnatakse maastiku struktuuri? Maastike muutusi uuritakse mitme meetodiga, enim levinud on maastikumeetrika ehk maastikuindeksite tarvitus.
Maastikuindekseid hakati vlja ttama juba 1980. aastatel. Ndseks on maastikukoloogias sadu seda laadi indekseid ja hulk programme nende arvutamiseks. Esmaseks ja kige levinumaks vib pidada Fragstatsi (www.umass.edu/landeco/research/fragstats/fragstats.html).

Peamine valdkond, kus rakendatakse maastikuindekseid, on ruumiliste muutuste uuringud; knealuste indeksite phjal saab leida maastiku struktuuri seoseid liigilise mitmekesisusega, aga ka valglate aineringega, epidemioloogiaga, maastiku esteetikaga jms.
Maastikuindeksid jagunevad kaheks phitbiks olenevalt sellest, kas nende abil saab hinnata maastiku kompositsiooni vi konfiguratsiooni. Maastiku kompositsiooni mdavad mitmekesisuse indeksid ning pindala indeksid. Need nitavad eraldise tpide suhteid maastikus. Maastiku konfiguratsiooni iseloomustavad serva, kuju, koonduvuse ja kontrastsuse indeksid.

Ebamrasuste allikad. Mis tahes ruumianalsi tulemused olenevad andmetest, mida analsiks kasutatakse. Mrav on see, milliseid maakasutuse klasse me rakendame ja kui detailse ruumilise lahutusega me neid vaatleme.
Esimesel juhul on tarvis mtestada, mida thendab hte tpi maakasutus/kate. Thtis on ka klasside enam-vhem hesugune ulatus ja olulisus: kasutades segilbi eri hierarhiatasemega klasse, ei saa me ka ise aru, mida nende phjal arvutatud mitmekesisuse nitajad tegelikult thendavad.
Ruumilise lahutuse detailsus on otseselt seotud eraldiste vikseima suuruse ja kuju ldistamise mraga ning mjutab indeksite vrtusi samuti oluliselt.
Kui me vtame maastikku kajastava pildina tarvitusele mne kaardi, olenevad edasised hinnangud kaardistaja otsustest: rakendatav reaalsusmudel mrab ra klasside hulga ja detailsuse. Meil on kll vabadus klasse hendada ja seelbi liigsest detailsusest vabaneda, aga me ei saa eeldada suuremat tpsust kui kaardistus.
Kaugseirekujutiste (satelliidipiltide vi aerofotode) kasutamine maastiku portreena on vaid niliselt objektiivsem: eri ajal tehtud piltide tonaalsus vib erineda atmosfri- vi veeolude tttu, kujutistel leidub sageli olematuid detaile, niteks varjud vi peegeldumisomadusi muutvad rohumaa lamandumised. Tegelikult need ei kajasta meid huvitavat maastiku mitmekesisust, samas vivad eri maastikuksused nida kujutisel vga sarnastena.
Arvutusi vivad mjutada ka andmestikuga tehtavad teisendused: maa-alade tsoneerimine, ribade vi sride vljalikamine jne.
Oluline on endale aru anda, milline on maastiku esindajana kasutatud andmestikus maastiku enda mitmekesisus ja milline kujutisest tulenev lisanduv mju. Kindlasti tuleb silmas pidada, et kohtade vi hetkede maastike vrdlemisel kasutataks samade omadustega algandmeid, sest vaid siis vime loota, et ilmnevad muutused on tepoolest muutused maastikus.

Maastiku struktuuri seosed rahvastikutihedusega. Infrastruktuuri objektid killustavad maastikku kige enam. Teed ja hoonestatud alad tkeldavad plde ja metsaalasid olulisel mral.
Samas vib pllumajanduslike alade kohta elda, et Nukogude Liidu ajal alanud pllumaade massiivistumine ja homogeensemaks muutumine on jtkunud ka Euroopa Liidu pllumajanduspoliitika tttu.
Vib eeldada, et mida suurem on rahvastikutihedus, seda killustatum on maastik. Kige parem indikaator on keskmine eraldise suurus, mis suureneva killustatuse puhul vheneb: eraldised maastikus muutuvad viksemaks. Suurema rahvastikutiheduse puhul eraldiste suurus maastikus vheneb eksponentsiaalselt (# 2). Suuresti on see tingitud hoonete lisandumisest maastikku, aga ka pldude ja metsade tkeldumisest taristu tttu.

Valglinnastumise mustrid. Valglinnastumine ehk suburbaniseerumine on linnade laienemine: elamualade valgumine linnakeskustest re- vi eeslinnadesse, linnalhedastesse maapiirkondadesse, kus maa on odavam. ks valglinnastumise phjus on olnud kiire elatustasemetus.
Valglinnastumisega kaasnevad muutused maakasutuses ja sltumine transpordist. Autostumine on hest kljest linnade laienemise eeltingimus, teisest kljest aga tulemus, sest uutesse elamurajoonidesse asunud pered ei saa hakkama linnakeskusteta: seal on tkohad, koolid, kauplused ja meelelahutusasutused. Valglinnastumisega kaasneb hulk negatiivseid mjusid nii loodus- kui ka elukeskkonnale, sh. liiklusummikud, mra ja husaaste.
Eestis on suburbaniseerumist mjutanud kaks tegurit: maareform ja planeerimisphimtete muutus [5]. Kinnisvaraarendajad said osta ainult suhteliselt vikseid maatkke, mis tulid jrk-jrgult turule maade tagastamise kigus. See li eeldused killustunud elamuarenduse tekkeks. Paljuski vib elda, et Eestis on suburbaniseerumine olnud juhuslik ega ole jrginud planeeringuid.
Suburbaniseerumise mju maastikumustrile on peamiselt uuritud linn-maa-gradientanalsiga, millega on ptud kindlaks teha, kas linnamaastikel on ainulaadne muster. Gradientanalsiks arvutatakse kogu uuritava ala jaoks maastikuindeksid liikuva aknaga, mille suurust saab ise vajadust mda mrata. Leitud maastikuindeksite vrtusi vaadeldakse soovitud gradiendil. Linnaalad on selgelt fragmentaarsemad, neil on rohkem eraldisi ja seetttu ka servi. Samas tingivad teed arvestatava fragmentaarsuse ka vljaspool linnalisi asulaid (# 3).

Teede mju maastikumustrile. Viimase aastakmne jooksul on Eestis ehitatud hulgaliselt uusi elamurajoone ja rajatud uusi tstusalasid. On loogiline eeldada, et need tekivad linnade ja teede lhimbrusesse. Enamasti on tegemist hepereelamutega ning tihti vib mrgata n.-. augulist mustrit linnade mbruses, kus osa alasid on jnud hoonestuseta, kuigi nad on linnale ja infrastruktuurile lhemal. Gradientanals piki suuremaid maanteid nitab, et Tallinnast ja Tartust eemaldudes uute hoonete arv vheneb.
Samas on veel olulisem tegur kaugus teedest (# 4). Teest eemaldudes on maastikumustri keerukus viksem kui tee vahetus lheduses (100 m kaugusel). htlasi on nha, et aastail 19982005 on keerukus suurenenud peamiselt maantee lhedal, kuid servatiheduse vrtus on suurenenud ka 2000 meetri kaugusel maanteest.
Eestis on uus asustuse muster ldjoontes jrginud praegust asulate vrku [5]. Seega on hoonestatud alad linnade mbruses laienenud ennekike senise infrastruktuuri mjul.
htaegu vib mrgata ka juhuslikkust, mis on osaliselt tingitud kinnisvaraarenduse ebahtlasest iseloomust ja planeerimisphimtete mittejrgimisest. Kahjuks peab nentima, et maastiku struktuuri muutusi ja eriti killustatust tuleb pidada prdumatuks.

Tname ETF uurimistoetuse nr. 8040 eest: Urbaniseerumise mju maastikumustrile ning asustusstruktuuri muutused Eestis.

1. Antrop, Marc 2000. Changing patterns in the urbanized countryside of Western Europe. Landscape Ecology 15: 257270.
2. Antrop, Marc 2004. Landscape change and the urbanization process in Europe. Landscape and Urban Planning 67 (14): 926.
3. Aunap, Raivo et al. 2006. Spatial correlograms and landscape metrics as indicators of land use changes. Martn-Duque, J. F. et al. (eds.). Geo-Environment and Landscape Evolution WIT Press, Southampton: 305-315.
4. Mander, lo et al. 2010. Coherence and fragmentation of landscape patterns as characterized by correlograms: A case study of Estonia, Landscape and Urban Planning 94 (1): 3137.
5. Tammaru, Tiit et al. 2009. Temporal and Spatial Dynamics of the New Residential Areas around Tallinn. European Planning Studies 17 (3): 423439.

Tnu Oja (1955) on Tartu likooli geoinformaatika ja kartogaafia professor.
Evelyn Uuemaa (1980) on Tartu likooli geoinformaatika teadur.



Evelyn Uuemaa, Tnu Oja
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012