Eesti Looduse fotov�istlus
2012/9



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Maastikud EL 2012/9
Valglinnastumise mõju maastikele ja selle hindamine

Tänapäeval mõjutab maastikku enim inimtegevus. Viimastel aastakümnetel on maastik muutunud tunduvalt kiiremini ja ulatuslikumalt kui varem. Uued elemendid ja struktuurid paigutuvad traditsioonilisse maastikku, mis seeläbi killustub ja võib kaotada oma ilme [1].

Eesti maastike ajalist teisenemist uurides on leitud, et inimtegevus on muutnud maastiku viimase saja aasta jooksul fragmentaarsemaks ehk teisisõnu: põllulappide, metsade jm. maakasutuse üksuste pindala vähenenud [3]. Samas on märgatav suund, et Eestis muudab inimene maastikku kõrgustikel ühtlasemaks ning tasandike ja madalike aladel killustatumaks [4].
Linnastumine ja taristu areng loob uued maastikud, millele on iseloomulik talituslik ühtsus, näiteks ulatuslikud elamupiirkonnad. Linnastumine avaldab suurt mõju nii linnalähistele kui ka kaugematele maapiirkondadele [2]. Linnade laienedes, s.o. suburbaniseerumise ehk valglinnastumise käigus, on viimase kümne aasta jooksul Eestis toimunud kiired muutused maastiku mustris linnade ümbruses. Tallinna ja Tartu lähikonna maastikud on märgatavalt teisenenud ainult paari-kolme aastaga (# 1).
Uushoonestusega alade lisandumine, mida tuleb käsitleda pöördumatu maastikumuutusena, iseloomustab siiski peamiselt Harjumaad ja enim Tallinna ümbrust, vähemal määral ka Tartu ja Pärnu lähikonda. Ülejäänud maakondades on uushoonestatud alad tekkinud aeglaselt ja ilmselt see ei kiirenegi, sest rahvaarv väheneb. CORINE maakatte andmetel on peamise ehitusbuumi jooksul hoonestatud alade hulk suurenenud vaid pool promilli. Muidugi ei kajasta CORINE andmekogu hajaasustuses rajatud üksikhooneid.

Mida mõeldakse maastiku mustri ehk struktuuri all? Iga maastik on heterogeenne ja koosneb eraldistest (ingl. patch). Eraldiseks peetakse territoriaalseid üksusi, mis on kaetud ainult ühte tüüpi maakasutuse või -kattega, näiteks põld või rohumaa.
Eraldiste suurus, kuju ja ruumiline paiknemine on peamised maastiku omadused. Maastike ruumiline struktuur ehk muster peegeldab mitmesuguseid looduskeskkonna tingimusi: kvaternaari setteid, mulda, topograafiat, taimkatet, kohalikku kliimat. Ühtlasi mõjutab maastiku struktuuri tänapäeval kõige enam inimene.
Maastiku ruumilisel struktuuril on kaks põhikomponenti: kompositsioon ja konfiguratsioon. Kompositsioon näitab maastiku mitmekesisust: eraldiste ühtlust ja rohkust. See ei mõõda ega väljenda eraldiste geomeetriat ega geograafilist asukohta. Maastiku konfiguratsioon iseloomustab eraldiste kuju ning nende ruumilist paiknemist.

Milliste meetodite järgi hinnatakse maastiku struktuuri? Maastike muutusi uuritakse mitme meetodiga, enim levinud on maastikumeetrika ehk maastikuindeksite tarvitus.
Maastikuindekseid hakati välja töötama juba 1980. aastatel. Nüüdseks on maastikuökoloogias sadu seda laadi indekseid ja hulk programme nende arvutamiseks. Esmaseks ja kõige levinumaks võib pidada Fragstats’i (www.umass.edu/landeco/research/fragstats/fragstats.html).

Peamine valdkond, kus rakendatakse maastikuindekseid, on ruumiliste muutuste uuringud; kõnealuste indeksite põhjal saab leida maastiku struktuuri seoseid liigilise mitmekesisusega, aga ka valglate aineringega, epidemioloogiaga, maastiku esteetikaga jms.
Maastikuindeksid jagunevad kaheks põhitüübiks olenevalt sellest, kas nende abil saab hinnata maastiku kompositsiooni või konfiguratsiooni. Maastiku kompositsiooni mõõdavad mitmekesisuse indeksid ning pindala indeksid. Need näitavad eraldise tüüpide suhteid maastikus. Maastiku konfiguratsiooni iseloomustavad serva, kuju, koonduvuse ja kontrastsuse indeksid.

Ebamäärasuste allikad. Mis tahes ruumianalüüsi tulemused olenevad andmetest, mida analüüsiks kasutatakse. Määrav on see, milliseid maakasutuse klasse me rakendame ja kui detailse ruumilise lahutusega me neid vaatleme.
Esimesel juhul on tarvis mõtestada, mida tähendab ühte tüüpi maakasutus/kate. Tähtis on ka klasside enam-vähem ühesugune ulatus ja olulisus: kasutades segiläbi eri hierarhiatasemega klasse, ei saa me ka ise aru, mida nende põhjal arvutatud mitmekesisuse näitajad tegelikult tähendavad.
Ruumilise lahutuse detailsus on otseselt seotud eraldiste väikseima suuruse ja kuju üldistamise määraga ning mõjutab indeksite väärtusi samuti oluliselt.
Kui me võtame maastikku kajastava pildina tarvitusele mõne kaardi, olenevad edasised hinnangud kaardistaja otsustest: rakendatav reaalsusmudel määrab ära klasside hulga ja detailsuse. Meil on küll vabadus klasse ühendada ja seeläbi liigsest detailsusest vabaneda, aga me ei saa eeldada suuremat täpsust kui kaardistus.
Kaugseirekujutiste (satelliidipiltide või aerofotode) kasutamine maastiku „portreena” on vaid näiliselt objektiivsem: eri ajal tehtud piltide tonaalsus võib erineda atmosfääri- või veeolude tõttu, kujutistel leidub sageli olematuid detaile, näiteks varjud või peegeldumisomadusi muutvad rohumaa lamandumised. Tegelikult need ei kajasta meid huvitavat maastiku mitmekesisust, samas võivad eri maastikuüksused näida kujutisel väga sarnastena.
Arvutusi võivad mõjutada ka andmestikuga tehtavad teisendused: maa-alade tsoneerimine, ribade või sõõride väljalõikamine jne.
Oluline on endale aru anda, milline on maastiku „esindajana” kasutatud andmestikus maastiku enda mitmekesisus ja milline kujutisest tulenev lisanduv mõju. Kindlasti tuleb silmas pidada, et kohtade või hetkede maastike võrdlemisel kasutataks samade omadustega algandmeid, sest vaid siis võime loota, et ilmnevad muutused on tõepoolest muutused maastikus.

Maastiku struktuuri seosed rahvastikutihedusega. Infrastruktuuri objektid killustavad maastikku kõige enam. Teed ja hoonestatud alad tükeldavad põlde ja metsaalasid olulisel määral.
Samas võib põllumajanduslike alade kohta öelda, et Nõukogude Liidu ajal alanud põllumaade massiivistumine ja homogeensemaks muutumine on jätkunud ka Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika tõttu.
Võib eeldada, et mida suurem on rahvastikutihedus, seda killustatum on maastik. Kõige parem indikaator on keskmine eraldise suurus, mis suureneva killustatuse puhul väheneb: eraldised maastikus muutuvad väiksemaks. Suurema rahvastikutiheduse puhul eraldiste suurus maastikus väheneb eksponentsiaalselt (# 2). Suuresti on see tingitud hoonete lisandumisest maastikku, aga ka põldude ja metsade tükeldumisest taristu tõttu.

Valglinnastumise mustrid. Valglinnastumine ehk suburbaniseerumine on linnade laienemine: elamualade valgumine linnakeskustest ääre- või eeslinnadesse, linnalähedastesse maapiirkondadesse, kus maa on odavam. Üks valglinnastumise põhjus on olnud kiire elatustasemetõus.
Valglinnastumisega kaasnevad muutused maakasutuses ja sõltumine transpordist. Autostumine on ühest küljest linnade laienemise eeltingimus, teisest küljest aga tulemus, sest uutesse elamurajoonidesse asunud pered ei saa hakkama linnakeskusteta: seal on töökohad, koolid, kauplused ja meelelahutusasutused. Valglinnastumisega kaasneb hulk negatiivseid mõjusid nii loodus- kui ka elukeskkonnale, sh. liiklusummikud, müra ja õhusaaste.
Eestis on suburbaniseerumist mõjutanud kaks tegurit: maareform ja planeerimispõhimõtete muutus [5]. Kinnisvaraarendajad said osta ainult suhteliselt väikseid maatükke, mis tulid järk-järgult turule maade tagastamise käigus. See lõi eeldused killustunud elamuarenduse tekkeks. Paljuski võib öelda, et Eestis on suburbaniseerumine olnud juhuslik ega ole järginud planeeringuid.
Suburbaniseerumise mõju maastikumustrile on peamiselt uuritud linn-maa-gradientanalüüsiga, millega on püütud kindlaks teha, kas linnamaastikel on ainulaadne muster. Gradientanalüüsiks arvutatakse kogu uuritava ala jaoks maastikuindeksid liikuva aknaga, mille suurust saab ise vajadust mööda määrata. Leitud maastikuindeksite väärtusi vaadeldakse soovitud gradiendil. Linnaalad on selgelt fragmentaarsemad, neil on rohkem eraldisi ja seetõttu ka servi. Samas tingivad teed arvestatava fragmentaarsuse ka väljaspool linnalisi asulaid (# 3).

Teede mõju maastikumustrile. Viimase aastakümne jooksul on Eestis ehitatud hulgaliselt uusi elamurajoone ja rajatud uusi tööstusalasid. On loogiline eeldada, et need tekivad linnade ja teede lähiümbrusesse. Enamasti on tegemist ühepereelamutega ning tihti võib märgata n.-ö. augulist mustrit linnade ümbruses, kus osa alasid on jäänud hoonestuseta, kuigi nad on linnale ja infrastruktuurile lähemal. Gradientanalüüs piki suuremaid maanteid näitab, et Tallinnast ja Tartust eemaldudes uute hoonete arv väheneb.
Samas on veel olulisem tegur kaugus teedest (# 4). Teest eemaldudes on maastikumustri keerukus väiksem kui tee vahetus läheduses (100 m kaugusel). Ühtlasi on näha, et aastail 1998–2005 on keerukus suurenenud peamiselt maantee lähedal, kuid servatiheduse väärtus on suurenenud ka 2000 meetri kaugusel maanteest.
Eestis on uus asustuse muster üldjoontes järginud praegust asulate võrku [5]. Seega on hoonestatud alad linnade ümbruses laienenud ennekõike senise infrastruktuuri mõjul.
Ühtaegu võib märgata ka juhuslikkust, mis on osaliselt tingitud kinnisvaraarenduse ebaühtlasest iseloomust ja planeerimispõhimõtete mittejärgimisest. Kahjuks peab nentima, et maastiku struktuuri muutusi ja eriti killustatust tuleb pidada pöördumatuks.

Täname ETF uurimistoetuse nr. 8040 eest: „Urbaniseerumise mõju maastikumustrile ning asustusstruktuuri muutused Eestis”.

1. Antrop, Marc 2000. Changing patterns in the urbanized countryside of Western Europe. – Landscape Ecology 15: 257–270.
2. Antrop, Marc 2004. Landscape change and the urbanization process in Europe. – Landscape and Urban Planning 67 (1–4): 9–26.
3. Aunap, Raivo et al. 2006. Spatial correlograms and landscape metrics as indicators of land use changes. – Martín-Duque, J. F. et al. (eds.). Geo-Environment and Landscape Evolution WIT Press, Southampton: 305-315.
4. Mander, Ülo et al. 2010. Coherence and fragmentation of landscape patterns as characterized by correlograms: A case study of Estonia, Landscape and Urban Planning 94 (1): 31–37.
5. Tammaru, Tiit et al. 2009. Temporal and Spatial Dynamics of the New Residential Areas around Tallinn. – European Planning Studies 17 (3): 423–439.

Tõnu Oja (1955) on Tartu ülikooli geoinformaatika ja kartogaafia professor.
Evelyn Uuemaa (1980) on Tartu ülikooli geoinformaatika teadur.



Evelyn Uuemaa, Tõnu Oja
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012