Eesti Looduse fotov�istlus
2012/9



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Seened EL 2012/9
50 seenenäitust Eesti loodusmuuseumis

Pika ajalooga seenenäitusi pole maailmas palju, kuigi tänapäeval korraldatakse neid üha enamates kohtades. Eesti loodusmuuseumi pakutu kõrval on üks järjekindlamaid näiteks USA-s Washingtoni ringkonnas 1964. aastal loodud Pugeti väina seeneühingu (Puget Sound Mycological Society) korraldatav sügisseente väljapanek: seal on jõutud 48. näituseni. Euroopast võib mainida Lõuna-Tirooli, kus on Bresadola seeneühingu eestvõttel peetud 47 seenenäitust.

Eesti esimesed seeni tutvustavad väljapanekud olid Tartus 1936. ja 1938. aastal põllumeeste seltsi näitustel. Neid ekspositsioone korraldasid Tõnis Leisner, Elmar Lepik ja Tartu tolleaegne seenevana Nikolai Witkovski, kes üksiti jagasid rahvale selgitusi.
Esimene seenenäitus Eesti loodusmuuseumis avati 8. septembril 1946. Tol ajal kandis asutus nime Eesti NSV riiklik loodusteaduste muuseum. Ürituse idee pärines muuseumi botaanikaosakonna juhatajalt Gustav Vilbastelt.
Vaid pool aastat töötanud muuseumisse tõi see näitus üllatavalt palju huvilisi: 15 päeva jooksul 3216 inimest. Seepeale otsustati näitust aasta pärast korrata, ikka muuseumi ruumides. Siis aga leiti, et muuseum on liiga kitsas, ja kaks järgmist näitust tehti väljaspool oma maja: 1948. aastal Tallinna raekojas ja 1949. aastal Sakala tänaval asunud töörahva kultuurihoones. Seal oli näitus üleval 20 päeva ja seda käis vaatamas 9422 inimest.
Kuigi huviliste hulk suurenes, tehti siiski pikem paus: kardeti, et üht näitust ei sobi sageli korrata. Nõnda korraldati viies seenenäitus alles 1956. aastal. Sellest ajast peale on inimesed saanud loodusmuuseumis oma seeneteadmisi täiendada peaaegu igal sügisel, välja arvatud mõned eriti seenevaesed aastad.

Eesti loodusmuuseumis ei ole kunagi palgal olnud mükoloogi. Põhilise korraldus- ja seente määramise töö teevad muuseumi botaanikud. Väga sageli on neile tõhusaks abiks olnud suurte teadmistega amatöörmükoloogid.
Aastail 1946–1949 aitasid muuseumi botaanikuid arstiharidusega mehed Tõnis Leisner ja Jaak Ruubel. Tõnis Leisner jätkas muuseumis seenekonsultandina 1970. aastani. Ta oli väga varieeruva pilvikute perekonna hea tundja; teatavasti on pilvikuid raske määrata. 1973. aastal Leisneri sulest ilmunud raamat „Eesti pilvikud”, kus on käsitletud 40 liiki, on tänini jäänud ainukeseks eraldi trükiteoseks meie pilvikute kohta.
1962–1977 oli seente määramisel abiks kaubandustöötaja Heinrich Kelder, kelle täielik pühendumine aitas kindlaks teha nii mõnegi seeneriigi pähkli. 1980. ja 1990. aastatel oli muuseumi seenekonsultant Georg Štšukin, kunstnik, kes oli osalenud Tallinnfilmi nukufilmi „Operaator Kõps seeneriigis” tegemisel. Ajapikku kujunes temast heinikute ja vöödikute silmapaistev tundja.
1969. aastast alates oli muuseumi ülihinnatud abiline kunstiakadeemia sisearhitektuuri dotsent, võimekas amatöörmükoloog ning fotograaf Vello Liiv. Ta on Euroopa punalehikute monograafia kaasautor, paljude ajakirjade, reklaamtrükiste ja raamatute seenepiltide autor, üks raamatu „400 Eesti seent” autoreid. Vello määras meie seeni, aitas ette valmistada seenenäituste katalooge, kujundas näituselaudu, plakateid ja teisi trükiseid. Oma abist ei keeldu ta praegugi, kuigi elab nüüd Saaremaal.
Esimesel 24 näitusel oli muuseumi töötajatest alati tegev Elisabeth Karin Peikel – muuseumi raudvara, kes jagas alati väga innukalt seenetarkusi. 1960. aastast peale, seega nüüdseks juba 42 näitusel, on kaasa aidanud Õie Jaagomäe. Mõnel aastal määrast ta seeni ja jagas õpetusi ka Tallinna botaanikaaia seenenäitustel.
Nüüd teeme seda näitust põhiliselt kolmekesi: allakirjutanu koos muuseumi botaanikute Loore Ehrlichi ja Jana-Maria Habichtiga.

Mida tähelepanuväärset on seenenäitustel juhtunud? Esimestel seenenäitustel pandi korraga välja nii metsast toodud värsked seened kui ka Nikolai Witkowski valmistatud seenemulaažid. Seeni, mida toona sai imetleda, oli alla saja liigi.
Õige pea loobuti mulaažidest, sest loodushuvilised tahavad näha ehtsaid seeni. Kuna näitust ei tehtud kunagi vaid paariks päevaks, aga värskeid seeni tuleb tihti uuendada, siis sai kombeks sage seenelkäimine, mõnel näitusel lausa iga päev.
Juba kolmandaks näituseks suurenes liikide arv üle saja. Kolmekümnendast näitusest (1988) saadik on väljapanek hõlmanud üle 200 liigi. Eksponeeritud liikide arv on olnud üsna suur seetõttu, et kümne või enama näitusepäeva jooksul üle päeva uusi seeni tuues lisandub ka liike. Näituse lõpus valitsevad sageli hilisemad liigid (heinikud) ja alguses varasemad (puravikud, pilvikud). Mõjutab ka see, et meie seenemaad on mitmel pool Tallinna ümbruses ning seeneliigid erinevad paikkonniti. Korraga ju igale poole ei jõua.
Enim oli eri seeni väljapanekus 2001. aastal, kui võrdlemisi pikal näitusel (18 päeva) jõudis neid meie majja 279. Põhiliselt on need alati olnud nn. kübarseened, puiduseeni näitame vähe. Tavaline liikide arv ühel päeval on olnud umbes 130–140, näituse alguses veidi vähem ja lõpus rohkem.
Näituste avapäeva rekord – 150 liiki – kuulub iseenesest seenevaesele 1989. aastale, kui Tallinnas peetud mükoloogide rahvusvahelise kongressi tõttu käisime enne näitust seenel kolmel korral ning ka Tartu mükoloogid tõid näitusele enda kogutud ja määratud seeni. Kuna avapäeval käisid näitusel kongressil osalejad, siis kasutasime ära neidki: meie jaoks üle jõu käinud seentele lisasime tühjad lipikud, kuhu mükoloogid panid kirja nii mõnegi määrangu.
1993. aastal ületati absoluutne ühe päeva rekord – 199 liiki – näituse eelviimasel päeval, kui muuseumi väisas Saaremaale seenelaagrisse teel olnud Eesti-Soome mükoloogide rühm. Eriti huvitav oli pärast seda pilvikute laud, kuhu ilmusid ka sellised liigid, mille olemasolu Eestis varem ei teatud.
Päris mitme põneva seeneliigi eest oleme tänulikud muuseumis käijatele, kes lihtsalt inimlikust uudishimust on toonud kaasa põnevaid seeni. Muidugi juhtub vahel nende hulka ka kaitsealuseid liike. Nii on näitusele jõudnud maksak, lehterüdik, peniseened, saatana-kivipuravik, paaril korral ka korallnarmik. Hiljuti saime nõnda Kiisalt mürk-šampinjoni, keda senini ei ole Tallinna ümbrusest kuigi sageli leitud. Näituse hiidmunad on peaaegu kõik tulnud kingitustena headelt inimestelt.
Juba esimeste näitustega saime selgeks, et seente väljapaneku parim allapanu on sammal. See on hea nii eksponaatide hoiu seisukohast kui ka esteetilises mõttes, kuna peidab ära seentest lahkuvad ussikesed.
Teine näpunäide seenenäituste tegijatele ja seenelistele: seente äratoomiseks metsast tasub pakkematerjalina kasutada sõnajalgade, eriti kilpjala lehti. Kilpjalg hoiab seeni üksteise otsa vajumast, samas aga ei määri neid metsakõdu ega mullaga, nagu seda teeb sammal.

Läbi aegade on seenenäitustel välja pandud ka muud:
· 1947–1963 sai vaadata seenehoidiseid ning lugeda seenetoitude ja -hoidiste retsepte. 1966. aastal kirjutas Õie Jaagomäe koos Salme Massoga menuka brošüüri „Seened toidulaual”, mida edaspidi sai seenenäituste ajal muuseumist osta.
· 1964. aastal käsitleti teemasid „Seened kultuuris” (pärmseened, mullaseened) ja „Parasiitseened”. Materjali andis taimekasvatuse ja maaviljeluse instituut. Peale looduslike metsaseente eksponeeriti mükoloog Väino Lastingult saadud kultuuršampinjoni mütseeli ja viljakehi.
· 1976. aasta seenenäitusel oli väljapanek aasta eest lahkunud kauaaegse konsultandi Tõnis Leisneri töödest ja tegemistest. 1980. aastal korraldatud 25. seenenäitus hõlmas ühtlasi mälestusnäituse muuseumi konsultantide Tõnis Leisneri ja Heinrich Keldri kohta.
· 1988. aastal, 30. seenenäituse puhul, lisandus väike tagasivaatenäitus „Seenenäitused loodusmuuseumis”.
· 1989. aastal, kui näitusel käis rahvusvaheline mükoloogide seltskond, oli lühikest aega üleval ka Uno Kalmeti koostatud ürgmetsanäitus puitu lagundavatest seentest.
· 1994. aastal kuulus esimest korda Eestis väljapanekusse seentega värvimist tutvustav materjal. Üks lauarida näitlikustas seenevärve: 14 asjaomase seene juures rippusid lõngade värvinäidised. Seentega värvimist selgitati veel paljudel näitustel, imetleda sai värvinäidiseid ja seenevärvilisi kudumeid. 1999. aastast lisandus seenepaberi teema.
· 1995. aastal, kui seenehooaeg algas juba juulis ning august ja septembri esimene pool olid väga kuivad, olime õnnelikud, et saime näidata Soomest toodud stendinäitust „Seenemaailmas”. Kuna meie värskete seentega hellitatud rahvas lootis siiski näha päris seeni, pidime septembri lõpus veidi ka neid väljapanekusse tooma.
· 1998. aastal tutvustati lähemalt seente eksponeerimisel alusmaterjalina kasutatud samblaid: saali ühes otsas olid väljas näidised Eesti 42 samblaliigist (väljapaneku koostas Leiti Kannukene).
· 2000. aasta näituse lisateema oli seenekasvatus; teave ja näitematerjal austerserviku kasvatamisest põhukottidel pärines perekond Pärna Nõugaste talust.
· 2001. aastal sai seenenäituse kõrvalsaalis vaadata Helle Väärsi imetlusväärset näitust „Seened ja looming”, töödes oli kasutatud seenevärve ja -paberit.
· 2003. aastal lisandus vitriin mikroskoopilisi seeni tutvustava materjaliga. Pärast näituse lõppu pandi muuseumi kodulehele pildimaterjalil põhinev „Väike virtuaalne seenenäitus”. Esialgu ajutisena mõeldud näitus täienes hiljem ja jäi üles aastateks.
· 2004–2010 oli seenenäituse saalis arvuti, kust huviline võis vaadata esitlusi teemadel „Kuidas me seenenäitust teeme”, „Seened pole ainult söömiseks” ja „Seenenäitused Eesti loodusmuuseumis”. Esitlusi sai jälgida nii eesti, inglise kui ka vene keeles.
· 2005. aastal olid näituse ajal muuseumis esimest korda väljapanek Vello Liivi suurepärastest seenefotodest: „Sada seent seinal”. Kuna Vello Liivi pilte on meil varuks üle saja, oleme neist komplekteerinud teisigi väljapanekuid, näiteks „Kevadseened” 2011. aastal (ehtsaid kevadseeni ei näidatud).

Huvilised seenenäitustel. Kunagi arvati, et seenetundmises teevad venelased kindlasti eestlastele silmad ette. Küllap see nii oligi. Praegu võib selles kahelda. Isegi Saaremaal, kus kohalikud on olnud seente suhtes eriti umbusklikud, tundub seenetundmine paranevat. Võimalik, et tänu sealsetele seenenäitustele, mida bioloog Sirje Azarov on korraldanud Kuressaare lossis.
Ometi ei saa öelda, et seeni tuntakse Eestis hästi. Siiamaani saab näitusesaalis kuulda „rahvatarkusi”, et kupatamisega saab kõiki seeni mürkainetest vabastada, et mürgised on vaid rõngaga seened, seeneussid ja teod tegutsevad vaid söödavatel seentel jne. Ei maksa siis imestada, kui aeg-ajalt kuuleme seenemürgistustest.
Tähelepanuväärne osa Eesti loodusmuuseumi seenenäitustel käijatest on koolilapsed. Üha teadlikumate põlvkondade kasvatamine on üks muuseumi põhisihte. Kui varem oli näitus ühine nii täiskasvanutele kui ka lastele, siis alates 2003. aastast oleme püüdnud teha lastele oma väljapaneku, kus on vähem liike ja pedagoogil kergem ekskursioone juhendada. Muidugi ei taha me lapsi täiskasvanutest eraldi hoida – vaadata võib kõike nii laps kui ka täiskasvanu – , kuid kindlasti on nii mõlemal mugavam.
Eesti loodusmuuseumi seenenäituste statistika järgi olid need näitused erakordselt populaarsed 1980. aastate lõpuni. Huviliste hulk olenes toona põhiliselt seenerikkusest või -vaegusest metsas: kui midagi korvi ei saa, ega siis pea ka seeni tundma. Kõige enam oli vaatajaid 1975. aastal, kui 12 päeva jooksul käis näitusel 13 800 inimest. Nädalavahetustel ulatus piletijärjekord siis üle muuseumi õue Laiale tänavale ja aeg-ajalt tuli piletimüük katkestada, sest rahvas ei mahtunud enam saali.
Omariikluse ajal on huvi seente vastu mõneti vähenenud, selle üks ajendeid on kindlasti toiduainete hea kättesaadavus. Kunagi oli toidulaua mitmekesistamine tõsine probleem ja seened suurepärane vaheldus, ent nüüd pole see enam nii tähtis: kauplusest võib leida peaaegu kõike.
Õnneks leidub siiski veel küllalt inimesi, kes hindavad oma korjatud ja valmistatud seeni. Üha enam inimesi avastab sügisese metsa võlud, mille juurde kahtlemata kuuluvad seened.

Tänavusel seenenäituste juubeliaastal on programm mõnevõrra pidulikum. Keskkonnainvesteeringute keskuse toetusel tahame oma värskelt remonditud peahoones Tallinnas Laial tänaval pakkuda peale seente viljakehade väljapaneku muudki põnevat.
Eelkõige laste jaoks seame saalis ühe puu tagurpidi püsti. Kui puujuured on laes ja näha muidu sambla alla peitunud seeneniidistik, on lihtsam selgitada seente varjatud elu. Eelkõige püüame pilku heita mükoriisale ehk seenjuurele.
Näituse ajal saab muuseumi õuel osaleda seentega värvimise töötubades, majas sees kutsume kuulama põnevaid loenguid ja veetma mõnusaid perehommikuid. Sel aastal ootame huvilisi seenenäitusele 14.–23. septembril.

Uve Ramst (1953) on botaanik, Eesti loodusmuuseumi arendusdirektor ja varasem botaanikaosakonna juhataja.



Uve Ramst
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012