Eesti Looduse fotov�istlus
2012/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lindude rnne EL 2012/10
Ritta, ritta, kurekesed!

Ei ma taha, aga aastas korra ikka lhen nrvi, laulab Jaan Ttte, pahandades rndlindudega, kes igal sgisel parvedesse kogunevad ning soojade pevade lppu kuulutavad. Trelda pole mtet: kui linnud vhegi saaksid, siis nad ei lheks, sest rnne on ohtlikem aeg nende elus.

Kik linnud liiguvad oma elu jooksul hest kohast teise. Noored lahkuvad snnipaigast paremat elu otsima. Invasiivsed liigid vallutavad uusi maid ja meresid. Need liikumised on aga vaid hes suunas, tagasi ei prduta vhemalt korrapraselt mitte.
Teliseks rndeks peetakse sellist minekut, kust on plaanis ka naasta: korraprast, aastaajast olenevat liikumist kahe elupaiga vahel. Maailma 10 000 linnuliigist rndab ligi viiendik, umbes 1800.

Rnde pikkus erineb liigiti tunduvalt. Mned linnud rndavad vaid pisut, justkui moeprast, leppides lihtsalt veidi pehmema kliimaga. Niteks metsvindid lendavad meilt talvituma Taani; kui viitsivad, siis ka Prantsusmaale.
Sna-snalt vtab lunamaale minekut aga niteks randtiir, kes pesitseb Arktikas ja talvitub Luna-Aafrikas vi koguni Antarktikas. Pesitsuspaikade ja talvekorteri vaheline teepikkus on seega le 17 000 kilomeetri, ja kuna linnud ei rnda otse, siis vib rnnutee olla isegi 30 000 kilomeetrit. Ning kevadel tuleb tagasi ka tulla!
Nii pikaks rnnuks on tiirudel vhemalt kaks phjust. Esiteks nevad nad siis vimalikult palju pevavalgust, elades polaarpeva piirkonnas kord hel, kord teisel pool maakera. Teiseks on Atlandi ookeani lunaosa, eelkige Weddelli meri, vga rikas randtiirude phitoidu, hiilgevhkide poolest.

Ka lunamaast vib lindudel olla erisugune arusaam. Toonekured lendavad tepoolest meie mistes soojale maale: nemad talvituvad troopilises Aafrikas. Aga mned laululuiged, kes pesitsevad tundrates ja taigades, lendavad soojamaa puhkusele hoopis Eesti lahtedele. Nende jaoks on juba meie talv piisavalt soe ja suvine vrreldes Siberi karmi pakasega. Enamik neist leiab siiski, et on ka paremaid paiku, ning lendab siit veel veidi luna poole edasi.
Kui phjapoolkera linnud rndavad pesitsusajaks phja poole, parasvtmesse vi arktilistele aladele, siis lunapoolkera omad mistagi hoopis lunasse. Lindude rndeteid on lunapoolkeral aga palju vhem kui phjapoolkeral, sest kaugel lunas on maismaad ja pesitsemiseks sobivaid paiku vhe.

hed linnud rndavad peval, teised sel. Peval saab paremini jlgida maamrke ja Pikese asendit, sel aga on lihtsam vltida kiskjaid ning lekuumenemist. sel rnnates jvad pevad vabaks toiduotsinguteks. Mned linnuliigid, niteks vtsaba-vigled (Limosa lapponica) neist oli juttu ka augustinumbri linnukirjutises , ei peatu lennu jooksul kordagi ning lbivad jrjest lennates tohutuid vahemaid.
Ei ole pris selge, kuidas taluvad linnud rnde ajal magamatust. Kui imetajate puhul on tehtud kindlaks, et pikk unepuudus mjub nende tervisele rmiselt kehvasti, siis rndavad linnud tunduvad vhese unega vga kenasti toime tulevat. Uuemate uurimuste jrgi on vimalik, et peale lennuajal tehtud nn. mikrouinakute lindude jaoks ehk ohutumad kui autojuhtide jaoks on linnud vimelised magama vaid he ajupoolkeraga: teine ajupool ja ks silm jb samal ajal rkvele ning peab valvet rvloomade le.
Tavaliselt rnnatakse 150600 meetri krgusel, aga linde on nhtud ka kaheksa kilomeetri krgusel Himaalajat letamas. Liigiti varieerub vga suures ulatuses ka rnde kiirus. Hallpea-albatrossid (Diomedea chrysostoma) vivad pevas lbida ligi 900 kilomeetrit, aga ldiselt on lindude rndekiirus 100200 kilomeetrit pevas. Viksed sinitihased juavad rndel pevaga edasi liikuda vaid paarkmmend kilomeetrit. Tsi, enamik neist ongi hoopis paigalinnud, lahkuvad vaid need, kes olid jnud teistele alla sgiseses konkurentsis toidukohtade le.

Rnne on vga ohtlik: lindude suremus on suurim just sel ajal aastast. Saatuslikuks vib saada ettearvamatu ilm, niteks tormid, mis teelt eksitavad, aga ka rvloomad, kes vivad olla kohastunud jahti pidama just rndlindudele. Niteks vahemere pistrikud (Falco eleonorae) ajastavad oma pesitsuse tpselt pisemate lindude rndeajale ning kostitavad poegi rohke saagiga, mis ise koju ktte tuleb. Ka Eesti linnuvaatlejad on theldanud, et Venemaa poolt le Eesti rndavad vrvulised langevad sageli ohvriks rvlindudele, nagu raudkullid ja lopistrikud, aga ka kajakad on ppinud kerget saaki pdma.
Enamik rndlinnuliike rndab parvedes, hte rndeparve vib koguneda ka mitut liiki sulelisi. Parves lendamise eeliseks on lihtsamini leitav toit, parem kaitse kiskjate eest ning energia kokkuhoid lennul. Samas aga ktkeb parv ohtu nakatuda liigikaaslastelt prit haigustekitajatega, suurendab vimalust ratada rvloomade thelepanu ning vimendab omavahelist konkurentsi.

Miks siis ldse minna? Nagu looduses ikka: selleks, et suurendada oma edukust nii pesitsusajal kui ka vljaspool seda. Isegi kui hulk linde rndel hukkub, tasub see ohtlik teekond ikkagi ette vtta juhul, kui paigal psides on tenosus aastaring le elada ja jrglasi anda veelgi viksem.
Mistagi kerkib rnde puhul les vana hea muna ja kana ksimus. Kus elutsesid tnapeva rndurite paiksed eellased, kas lunamaal, praegustes talvituspaikades, vi phjamaa pesitsuspaikades, mida meie oleme harjunud pidama rndlindude priskoduks. Kummale poole tehti esimene rnne, kas lunasse talvituma vi hoopis phja pesitsema?
Teadlased pole selles siiani selgust saanud, vimalik, et hese jrelduseni ei jutagi. he oletuse jrgi kujunes rnne vlja siis, kui tihe konkurents sundis linde levima soojalt maalt klmema kliimaga alale. Phjamaa suvi pakkus kll uusi ja paremaid pesitsusvimalusi, kuid karmid talveolud peletasid linnud algsele kodumaale tagasi. Teise oletuse kohaselt on rndlindude algkodu pesitsusaladel, kuid kliima jahenemise tttu pidid nad hakkama kima lunas maapaos.
Neid hpoteese on vga keeruline testada. Esiteks on leitud, et rndamiskomme vib evolutsioonis pris hlpsasti ja korduvalt tekkida ning kaduda. Nii on sna tenoline, et eri liikide puhul kehtivad eri hpoteesid. Vimalik koguni, et rndeid harrastas juba tnapeva lindude hiseellane ning kik paigalolijad on selle kombe kunagi kes kuidas minetanud.

Talvituma rnnatakse eelkige toidu prast. Oleme ju ka ise mrganud, et kui parte jrjepidevalt toita, siis nad ei lahku. Sgisel ei tohiks linde sta: see annab neile vale signaali talviste toiduolude kohta ja ahvatleb ohtlikust rndest loobuma. Inimese hea tahe ksikes talvepakasega vib neile siis saatuslikuks saada. Pealegi ei sobi sai partidele toiduks, nende organism pole kohastunud seda seedima. Veelindude talvise toitmise eest hoiatab igal sgisel ka Eesti loomakaitse selts.

Miks tulla tagasi? Esiteks vib ksimus olla konkurentsis: pesitsusajal ei pruugi soojal maal kigile hid pesapaiku jaguda ning targem on taanduda veidi hredamalt asustatud aladele. Teiseks elutseb soojadel ja tihedamini asustatud aladel rohkem rvloomi, parasiite ja muid haigustekitajaid, kes kujutavad eriti suurt ohtu just noorplvele.
Kige olulisem phjus on aga peva pikkus. Kes ise ekvaatori lhedal reisimas kinud, teab omast kest: olgugi seal soe nagu meie suvel, pole pevad sugugi pikad ja pimedaks lheb harjumatult varakult. Pimedas aga enam pesa ei ehita ega toitu ei otsi, kui sa just kull pole. Phjamaise suve pikad pevad vimaldavad poegi paremini toita ja seega suuremaid kurni muneda.

Signaal hakata rndeks valmistuma on pevade lhenemine. Minekuaja lhenedes muutuvad linnud rahutuks. Loomade kitumise uurijad kirjeldavad seda saksakeelse terminiga Zugunruhe (rnderahutus). Nii palju on ju teha: koguda rasvavarusid, vahetada selga uued tugevad suled (osa liike lkkab energiakuluka sulgimise siiski edasi, kasvatades uue sulestiku alles talvituspaika judes). Tuleb otsida les kaaslased, kellega koos on ohutum, jukohasem ning lihtsam lennata.
Kui kik ettevalmistused on tehtud, tuleb veel oodata soodsaid tuuleolusid, et alustada. Kes asub teele korralikult valmistumata, sellel on vga vhe lootust kevadel tagasi prduda.

Rndel tuleb minimeerida kolme asja: ajakulu, energiakulu ja kisklusriski. Sageli peetakse kige thtsamaks esimest: et reisigraafikus psida, tasub mnikord riskida suurema energiakulu ja kisklusohuga.
Miks on just rnde kiirus nii oluline? Viks ju arvata, et linnukesel aega jagub. Tegelikult on igeks ajaks pesitsusaladele judmine kriitilise thtsusega: hiljaks jnutele ei pruugi jaguda kvaliteetseid pesitsuskohti ega paarilisi. Pesitsusedukus on aga evolutsioonilisest seisukohast vaadates ldse kige thtsam asi linnu elus: tnapevani on judnud ainult nende lindude geenid, kes on toonud pesitsusedukusele ohvriks kik muu.
Kes viidavad rndel liialt aega rvloomade ja toidu prast, jvad konkurentsis alla neile, kes riskivad ttata, isegi kui osa riskijaid hukkub. Hea nide on srased liigid nagu must-krbsenpp, kelle isased naasevad pesitsuspaikadesse enne emaseid. Emaste krbsenppude sdame vidavad vaid need isased, kes on suutnud hivata korraliku pesitsusterritooriumi, ja selleks annab suure eelise just varane saabumine. Kuna emased ei pea pesapaiga prast vitlema, saavad nemad rnnakut rahulikumalt ja riskivabamalt vtta.
Miks ei asu tttajad lihtsalt varem teele? Talvitusrnnet ei saa alustada enne, kui pojad on suureks kasvatatud ja piisav ktus, s.t. rasv varutud, osa liike peab enne rnnet ka sulgima. Pesitsusrnde puhul on liiga varajase tuleku risk sna otseses mttes ilmne: ilm on veel liiga klm ning tormajad vivad teel hukka saada.

Enamik rndlinde peab teel tegema peatusi, et oma energiavarusid tiendada. Linnud on vga hoolikad reisi planeerijad ja korraldajad: juba enne starti on neil tpne kava, kus peatuda ja kui kaua. Kindlad peatuspaigad on kujunenud evolutsiooni kigus igal aastal peatutakse enam-vhem samades paikades.
Kosutuspeatuste kohad elupaigaks enamasti ei sobi. Niteks rabahaned, kes pesitsevad taigarabades, teevad sageli Eestis poepeatuse teel talvitusaladele Lne- ja Kesk-Euroopas. Plaanitud peatusi vib ka vahele jtta, kui eelmises kohas oli saak nii hea, et nlg enne jrgmist veel npistama ei hakka. Nii hoitakse kokku aega ning vhendatakse ohtu sattuda rvlooma ksi.

Ka inimene ohustab rndavaid linde. Et rnded letavad riigipiire, on rndlindude kaitseks slmitud hulk rahvusvahelisi lepinguid. Mnes riigis on inimtegevus siiski ohtlikum kui teises. Siberi rahvaste pha lind valgekurg (Grus leucogeranus; sookure, mitte valge-toonekure lhedane sugulane) on ks liike, kes on sattunud tsisesse ohtu kttimise tttu rndeteedel Arktikast Indiasse. Teadmata midagi poliitikast, liiguvad valgekured muu hulgas le Afganistani, Pakistani ja teiste riikide, kellega on keerukas rahvusvahelisi looduskaitselepinguid slmida, ammugi jlgida, kuivrd neist kinni peetakse.
Valgekurgede rndest oli hiljuti meedias juttu: Venemaa president Vladimir Putin nitas juhtkureks riietatuna deltaplaanil noortele kurgedele ige rnnusuuna ktte. Kuigi pealtnha puhas populism, vib srasest ldsuse thelepanust valgekurgedele ja teistelegi hvimisohus liikidele tublisti kasu olla. Vangistuses kasvanud noorte lindude rnnet on tepoolest vga vaja juhtida, kuna pole vanalinde, kes neile igeid radu petaksid.

Aastamiljonite vltel on vlja kujunenud kindlad rndeteed. Alustatakse kll n.-. laialt rindelt, igaks oma kodust, kuid reisi edenedes koonduvad paljud liigid ha rohkem kokku samadele radadele. Et reisi lpupoole taas suve- vi talvekorterite suunas laiali hargneda.
helt poolt on rndeteed kujunenud lihtsasti jlgitavate maamrkide jrgi: lennatakse mda mestikuahelaid, rannikut vi jgesid, kasutades ra ka sealseid huvoolusid. Teisalt valib iga liik tee oma vimete kohaselt: veelinnud vldivad suuri maismaalaamu, maismaalinnud aga ei taha letada suuri veekogusid.
Kotkad ja teised pistrikulised, kes liuglevad oma laiadel tiibadel maismaa kohalt tusvatel huvooludel, pavad rndel ulatuslike veekogude letamist eriti hoolega vltida, sest seal oleks neil huspsimisega suuri raskusi. Niteks Vahemeri on sellistele lindudele raske takistus. Nii koonduvadki paljude lindude rndeteed vinade kohale. Rnde ajal vib Gibraltari vi Bosporuse vina letamas nha sadu tuhandeid rndlinde, arvukamate hulka kuuluvad pistrikulistest harksabad ja herilaseviud, samuti toonekured ja sookured.

Kas linnud ei eksi teelt? Enamasti mitte. Lindudel on imehea suunataju. Isegi puurilinnud teevad oma lhikesed lennuotsad rndeajal just rndesuunas. Et seda suunda hoida, teevad koostd vaata et kik meeled.

Ennekike suureprane ngemine. Oma kehasuuruse kohta on lindude silmad vga suured, pealegi paikneb seal tavatult tihedalt valgusretseptoreid, vastavalt on vga vimas ka aju ngemiskeskus. Peale inimsilma tajutavate vrvide nevad linnud ka valguse ultravioletset spektriosa. Tuuletallajal pole vaja pingutada, et nha paarikmnemeetrise puu ladvast maapinnal ukerdavat paarimillimeetrist putukat. Samamoodi vimaldavad head silmad nha maamrke isegi kilomeetrite krgusel lennates. Kompassina kasutatakse ka Pikest ja thti.

ks eriline meel, mis rnnet juhib, on Maa magnetvlja taju. Selle poolest on eriti hsti tuntud tuvid, kes kirjakandjatena vtavad sadade vi isegi tuhande kilomeetri kauguselt suuna eksimatult oma kodupuuri poole. Mil moel linnud tpselt magnetvlja tajuvad, pole siiani vlja selgitatud. Arvatakse, et mnel liigil on magnetvlja retseptorid nokas ja silmas, teistel aga sisekrvas. Lindudel endil pole neist keerukaist mehhanismidest mistagi aimugi peaasi, et toimib.

Appi vetakse ka lhnataju. Maa atmosfri eri osades leidub eri koguses ja koosseisus nn. jlgelemente, linnud suudavad neid rnu lhnaerisusi haista. Kuldnokkadega tehtud katsed on nidanud, et kui lhnu vahendav nrv lbi ligata, siis eksivad linnud pikematel lendudel ega suuda koju tagasi prduda. Lindude suunataju on seega kombinatsioon kaasasndinud instinktidest ja eri meelte edastatud tpsest teabest.

Oluline roll on siiski ka pitul, seda eriti siis, kui tormituuled linnu igelt teelt krvale puhuvad. Vanemad, kogenud linnud suudavad tugeva tuule mju paremini korvata, korrigeerides oma lennusuunda magnetvlja ning varem meelde jetud teethiste jrgi. Noortel aga pole kogemusi, seetttu eksivadki eelkige esmakordsed rndajad. Tugevate tuulte eksitatuna vib Eestissegi kanduda haruldasi klalisi, nagu puna-veetallaja (Phalaropus fulicarius), lverdi (Calidris acuminata), kaeluskotkas (Gyps fulvus) vi tundra-neppvigle (Limnodromus scolopaceus).

Teadlastel on keeruline rndeid uurida, sest need on retult pikad, linnud ise aga vga vikesed. Rngastamine on lindude jlgimise meetodina olnud kasutusel pikka aega, kuid tenosus, et rngastatud lind tuhandete kilomeetrite kaugusel taas kinni ptakse vi teda silmatakse, on tegelikult vga vike ning teaduslikud jreldused visad kujunema.
Tnapeval saab suurematele lindudele paigaldada kaameraid, GPS-seadmeid ja raadiosaatjaid ning nende teekonna tpselt kaardile kanda. Kindlaks saab teha ka lindude kudedes leiduvaid aineid, nn. molekulaarseid markereid ja isotoope, ja seelbi selgitada, mida ja ksiti kus lind on snud.

Nagu nha, pole rnne puhkusereis, vhemasti mitte meie mistes. Rnk teekond tuleb ette vtta vaid seeprast, et pesitsusalal talvel nlgida vi talvitusala kredas olelusvitluses pesitseda oleks veel raskem. Rnnuks tuleb hoolikalt valmistuda, teel appi vtta nii esivanemate kui ka enda vaevaga kogutud tarkus. Ohud varitsevad igal sammul: kaaslastelt vib saada nakkusi, peatuspaikades ei pruugi jaguda toitu, rndeparvi varitsevad rvloomad, tuuleiilid vivad teelt eksitada. Luna poole suunduvat linnusalka pilguga saates tuleks seega pigistada pidlad pihku ja soovida neile sdamest head teed.

1. Chapman, Ben et al. 2011. The ecology and evolution of partial migration. Oikos 12: 17641775.
2. Fuchs, Thomas et al. 2009. Daytime micro-naps in a nocturnal migrant: an EEG analysis. Biology Letters 5: 7780.
3. Egevang, Carsten et al. 2010. Tracking of Arctic terns Sterna paradisaea reveals longest animal migration. PNAS 107: 20782081.
4. Hedenstrom, Anders 2008. Adaptations to migration in birds: behavioural strategies, morphology and scaling effects. Philosophical Transactions of the Royal Society B. Biological Sciences 363: 287299.
5. Liechti, Felix 2006. Birds: blowin by the wind? Journal of Ornithology 147: 202211.
6. Svensson, Lars 2012. Euroopa ja Vahemere maade lindude vlimraja. Varrak.
7. Zink, Robert 2011. The evolution of avian migration. Biological Journal of the Linnean Society. 104: 237250.
8. Thorup, Kasper et al. 2011. Juvenile Songbirds Compensate for Displacement to Oceanic Islands during Autumn Migration. PLoS ONE 6: 6.
9. Wallraff, Hans-Georg et al. 1995. Homing experiments with starlings deprived of the sense of smell. Condor 97: 2026.
10. Webster, Michael et al. 2002. Links between worlds: unraveling migratory connectivity. Trends in Ecology & Evolution 17: 7683.
11. Winklhofer, Michael 2012. An Avian Magnetometer. Science 336: 991992.

------------------------------------
LISAKAST

Mullu talvel panin thele kummalist loodusnhtust. Tartu kesklinnas Kaarsilla all on Emajes Kivisilla jnused, mistttu vesi on seal madal ega jtu naljalt isegi kreda pakasega. Selle lahvanduse servale armastavad koguneda talvituma jnud sinikael-pardid. Osa neist rahmeldab miskiprast alatasa vees, lahvanduse voolupealsel kljel, justkui pdes nokaga j alt vlja voolavat vett. Miks nad seda teevad? Vaevalt jevesi eriti toidupoolist kannab, teisalt vtab selline rabelemine klma ilmaga ju kvasti energiat.

SIIM RANDVEER

Kommenteerib bioloog Juhan Javoi:
Jlgisin ka ise neid ahnelt jvett rpavaid parte ning tundub testi, et puhtenergeetiliselt oli nende tegevus kahjumlik: energiat kulus rohkem, kui vees leiduvast suupistest jaguda vis. Ei maksa aga unustada, et linnapartidel on tihti khud saia tis sdetud, seega energiapuudus otseselt nende tegevust ei piira. Nii said nad endale lubada vitamiinirohkete vi millegi muu kasuliku poolest rikaste palakeste vljaselumist jevoolust.
Nukogudeaegsest populaarteaduslikust kirjandusest meenub vide, et lumesulavesi (sja sulanud vesi) on oma osalt veel kristalse struktuuri tttu mrksa tervislikum kui tavaline. Selle testuseks olevat kanadele pakutud mlemat krvuti, mispeale kanad ttanud ahnelt jooma just sulavett. Kahjuks on allika nimetus ununenud. Ehk leidub siin terake ttt: niteks laste armastus jpurikate vastu on ju ldteada. Eestis on sulavee tervistavaid omadusi juliselt kuulutanud ja selle kohta raamatuidki kirjutanud hdrogeoloog Erna Sepp (vt. nt. www.linnaleht.ee/?page=99&id=1148).

-------------------------------------



Tuul Sepp
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012