Eesti Looduse fotov�istlus
2012/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lindude rnne EL 2012/10
Rndlinnud rahvaprimuses

Mitmel pool maailmas on rndlindude taevaseks orientiiriks peetud Linnuteed. Eelistavad ju paljud linnuliigid rnnata siti. Sgiskuu del on kuulda tiivavihinat, nappe hlitsusi, ja juba need kustuvad; pimeduses oleks rndajatel nagu rutt ja sihidki selgemad.

Teisalt on Linnutee ka hingede tee, hendus selle ja teise ilma vahel. ks meie kigi aegade viljakam usundiuurija Oskar Loorits on 1938. aastal ldistanud: Kujutelmad inimhinge siirdumisest suremisel linnusse ja linnust kui vahendajast elavate ja surnute vahel on aidand meie esivanematel lahendada ka rndlindude-mistatust ja nimelt selles suunas, et eriti just rndlinde on hakatud arvama sidepidajaiks elavate ja surnute maailma vahel [2: 187].

Taeva all kolmnurkrivis kulgevad sookured on nii sgiseti kui ka kevaditi teiste rndlindude seas kige enam thelepanu ratanud. Phjusi nib olevat mitu.
Esiteks oli pllupidajatel tavaks mrata rukkiklvi aega likuskuul kogunemispaikadest toituma lendavate nn. klvikurgede jrgi. Kured olid thtsad thised ka mitmel muul moel. Prast kurernde algust ji veel umbes kuu jagu aega, et koristada vili ja vtta les kartul. Kui kured ralennuga ei kiirustanud, arvati, et sgis tuleb pikk ja soe. Analoogiale toetub ilmaenne, et kui kured (ka haned, lagled, luiged) lendavad madalalt, tuleb madal (soe, lumevaene) talv, ja kui lendavad krgelt, tuleb sgav (klm, lumerohke) talv. Praegusajalgi ldtuntud, hlikukordusel rajanev ilus vanasna Kured toovad kurja ilma, haned toovad halla ja luiged lume aga ei thenda enamat kui rndetskli kulgu: enne lhevad teele sookured, siis mitut liiki haned ja seejrel luiged.

Teiseks peeti sookurgi hingelindudeks. Knekaid lesthendusi vib selle kohta leida veel 19.20. sajandil talletatud rahvausundilistes arhivaalides. Rndeparves lendavaid kurgesid ei tohtinud loendada ega nende poole npuga nidata, sest see eksitab neid.
Vanasnavormel Kured kuulda, haned nha, luiged ra lugeda on tegelikult kitumisjuhis, sest ohtu ktkeb endas nii verbaalne kui ka visuaalne kontakt. Sookurgede kevadise rnde ajal jlgiti, et hommikul oleks linnupetet vetud, st. kas vi pala leibagi sdud, et end vimaliku halva kontakti eest kaitsta. Kui kurg ra petab, tulevad sulle tid peale (meldud on nii pea- kui ka nn. riidetisid), karjane saab kuresaapad (pikesest, niiskusest ja tuulest tingitud punetus ja nahapragunemine jalasrtel) [1].
Praegusaja linnuhuvilistele, kes vtavad osa rahvusvahelistest linnuloendustest, ei tule niisugused ohutegurid mttessegi, pealegi on Eestimaal sookurgede rnne linnuloenduse ajaks enamasti juba vaibunud.
Arvatavasti aitas uskumust ige tee kaotanud kureparvedest kujundada ka rndeteede asetus Eesti maastikul: ks piki Peipsi jrve rannikuala phjaluna suunas, teine poolpiki rohkem kirdeedela suunas [1].

Rndavate sookurgede eksimise ja eksitamise kohta on Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis kirjapanekuid kaugelt le saja. Kindlast lennusuunast hlbiva, hargneva, segadusse sattunud parve abistamiseks higati: Ritta, ritta, kurekesed!, Teele, teele, kured!, Tee rongi, tee rongi! vi Kured, roodu! ja korrati vormelit, kuni rivi jtkas lendu htlaselt.
Usundilise maailmapildi taandudes pses aga hoopis esile inimesele nii omane soov end maksma panna snadega, nagu Eksige, eksige!, Looka, looka, kurekesed!, Segapudru, segapudru! jms.
Muidugi juhtus, et linnud kitusidki higatu jrgi: seadsid end ritta vi lksid segi, vsinud juhtlinnud tmbusid tahapoole ning keegi nende tuules lennates puhanutest asus rivi ette.
Eestimaa paikneb maakera phjapoolel, nii nhti teispoolsusesse siirdumisena just sgisrnnet. Kas pus linde loitsusnadega eksima panna vib aduda kunagist soovi vltida nende lelendu, suunates linde snajuga endast eemale, selle kohta ei anna meie pevini silinud rahvaprimus selget vastust. Oletada vib.

Kurgede lennu suunamisest sai ajapikku karjapoiste meelelahutus, seda nimelt sgisel, sest kevadel oli karja vljaviimise ajaks rndekurgede lend juba mdas. Iga karjalaps valis oma kure ning siis jlgiti, kelle lind parves teistest ette juab vi maha jb. Lindude lennusuuna muutmiseks tsteti maapinnal maagiline arv (seitse vi heksa) kivikesi mber, ette- vi tahapoole, keerutati pea kohal, prati mts peas tagurpidi vi higuti, hoolimata hoiatusest, et see vib lindudele vi nende eksitajale halba tuua.

Linavstrik ja teisedki vikesed linnud arvati rndavat kure seljas, sulgede vahel, tiiva, hnna, koguni jala peal. Kujutelma seob tegelikkusega sgisel oma esimesele rndeteekonnale asuvate noorte sookurgede piiksumine. Kuna rukkirku polnud lendamas nha, arvati, et tema lheb lunamaale jalgsi ning seeprast juab kevadel tagasi viimasena.

Osa rndlinde arvati talveks peitu pugevat. Kgu muutub sgisel (raud)kulliks ja hakkab vrvulisi murdma, Setumaal levinud uskumuse jrgi talvitub ta ooses (urus, puunes). Metskurvits, aga ka teised nepid poevad talveks mttasse. Koovit saavat talve le elatud sel viisil, et pistvat oma pika kaardus noka taguotsast sisse, et toit kehasse pidama jks. Psukesed prib prtel (prtlipev, 24. august), nimetatud on ka ussimaarjapeva ja mihklipeva (8. ja 29. september), kui viimased vanalinnud lahkuvad. Psukesi on usutud hulgakaupa jrvevees, pilliroos vi mudakallastes talve veetvat.

1. Hiieme, Mall 1997. Nelikmmend lindu eesti rahvausundis. IV: Metagused 5: 912; haldjas.folklore.ee/tagused
2. Loorits, Oskar 2000. Lind Eesti omakultuuri ja vaimsuse vapp. Meie, eestlased. Eesti mttelugu 35. Ilmamaa, Tartu: 182207.

Mall Hiieme on folklorist, Eesti kirjandusmuuseumi vanemteadur.



Mall Hiieme
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012