Paari aasta tagusel aprilli pärastlõunal helistas Eesti läänepoolseimast asustatud külast tuttav maamees ja teatas „puu otsa kinni jäänud kahest merikotkast”. Mõte läks redeli, sae ja köie peale, fotoaparaat ei tule sellisel puhul tavaliselt meeldegi.
Kohapeal selgus, et kunagisel puisniidul olid kaks täiskasvanud merikotkast vajunud ühest kännumättast sirgunud viie saarepuu haru vahele ja jäänud lõksu. Kas oli tegemist pesaterritooriumi kaitseks peetud õhulahinguga või satuti teineteise embusesse mõnel muul põhjusel, jäi selgusetuks. Läheduses asuv vana kotkapesa ja kraabitud puukoor andsid vaid aluse arutleda sündmuse ja kulunud aja üle. Ühe linnu jalas olnud rõngad viitasid tema sünnipaigale Ahvenamaal Föglö saarestikus ning elatud 13 aastale.
Oli suur juhus ja veel püsiv komme, et tee ääres võsa raiuvatel meestel jätkus silma ka ümbritseva jaoks, et maamees usaldas looduskaitsjat, et aega oli kulunud vähe. Üks ainulaadne ja hea lõpuga lugu, mida meenutavad mõned pildid.
Kuigi olen pildistanud koolipoisieast alates, ei ole ma end kunagi loodusfotograafiks pidanud. Üliõpilase seljakotis aitasid Karakumi luiteid kaasa võtta Smena 8 ja slaidifilm, diplomitööd mikrofotodega illustreerida sajandivanune Carl Zeissi plaatkaamera, Põhja-Jäämere hülgemõnu jõudis mustvalgele rullfilmile Zenit E ja raudraske 500 mm Miri kaudu.
Fotoaparaat on olnud vaid vahend tavalise või haruldase, ilusa või inetu jäädvustamisel. Looduseuurijale ja -kaitsjale on foto asendamatu dokument. Kõrvalolev pilt on tehtud Nikon Coolpix 5700 taskukaameraga.