Eesti Looduse fotov�istlus
2012/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Seened EL 2012/10
Saaresurma tekitaja on hoopis teine, invasiivne kottseen

Saaresurma tekitava pisiseene uuringud jtkuvad nii meil kui ka mujal Euroopas [12]. Hiljutised kokkupuuted mnede Eesti loodusteadlastega nitasid, et teadmised selle silmatorkava haiguse kohta ei ole meil ikka veel piisavad. Seeprast ksitleme taas seda haigust.

Saaresurma levikust. Hariliku saare allakik Euroopas on tsine probleem ja kahjustatud piirkonnad laienevad kiiresti, hoogustunud on ka asjakohane teaduslik uurimist.
Esimest korda mrgati hariliku saare hulgisuremist 1990. aastate keskel Leedus ja Poolas. Prast seda on saared hakanud kiratsema ja surema vhemalt 25 Euroopa riigis, sealhulgas Eestis [3, 14].
Teadaolevalt ei ole saaresurma veel leitud Suurbritannia looduslikest puistutest, Iirimaalt ja mitmest Luna-Euroopa riigist. Meist ida poole jvatest riikidest on seda leitud vaid Valgevenest ja Venemaa Kaliningradi oblastist [1, 9, 14]. Tnavu juunis avastati saaresurmast nakatunud saaretaimi ka hest Kagu-Inglismaa taimlast, kuhu need olid toodud Hollandist eelmisel sgisel [2].

Kas saaresurma tekitaja on uus vi tuntud seeneliik? Esimest korda kirjutasime eesti keeles saarte hukkumisest 2009. aastal [3]. Nimetasime saari kahjustava uue haiguse saaresurmaks, mida tekitab mittetielik seen Chalara fraxinea. Juba jrgmisel kuul jagasime uudist saaresurma sugulise arengujrgu (Hymenoscyphus albidus) avastamise kohta Poolas ja veitsis [4, 10].
Kui oli leitud saaresurma suguline jrk, sai htlasi selgeks patogeeni varem arusaamatuna tundunud levikustrateegia: H. albidus on kottseen ja selle rhma seentele on omane eoste tuullevi. Suguta jrgu C. fraxinea limased eosed pole ilmselt iseseisvalt levimisvimelised. Osutus, et H. albidus ei ole Eesti jaoks midagi erakordset: seda liiki on Eestist leitud juba alates 2000. aastast, kuid tollal ei olnud ta saarikutes ulatuslikumat kahju teinud [4].
Saaresurma uuringud Euroopas andsid hiljuti uue thtsa tulemuse: selgus, et saari kahjustab sama seeneperekonna teine ja htlasi teadusele uus liik Hymenoscyphus pseudoalbidus (#). Varem leitud H. albidus on ksnes saare leherootsude stu saprobiontne lagundaja [12].
Vlistunnuste phjal ei ole vimalik nendel kahel seeneliigil vahet teha, kll aga DNA jrgi. Seeprast nimetatakse selliseid uusliike ka krptilisteks vi varjatud liikideks. Mlemal liigil, nii H. pseudoalbidusel kui ka H. albidusel, on kahvatud valkjaskreemikad kuni pruunid tsentraalse jalaga viljakehad; nende lbimt on kuni kolm millimeetrit. Viljakehad moodustuvad enamasti saare mullustel mahavarisenud leherootsudel (#).
Uue liigi pritolu ja hiiglasliku haiguspuhangu kujunemise tagamaad Euroopas ei ole veel teada, aga tehakse agarat uurimistd. he versiooni jrgi on patogeeni (H. pseudoalbidus) vi selle patogeeni virulentset mutanti saareistikutega Euroopasse korduvalt introdutseeritud, kuid lhtekohta ei teata. Varasemad viksemate mtmetega kahjustused visid jda mrkamatuks [12].
Teise versiooni kohaselt peetakse Euroopas levivat agressiivset H. pseudoalbidust H. albiduse ja mne teise liigi hbriidiks. Sellele viitavad lhedased seosed kahe seeneliigi vahel, kuid ka seda hpoteesi ei ole senini suudetud testada [1, 7, 12].
Kolmanda vimalusena pakutakse saaresurma epideemia algatajaiks mingeid seni tpsustamata keskkonnategureid vi drastilisi ilmastikumuutusi, mille tttu vis saar muutuda just sellele haigusele vastuvtlikumaks [1, 6].

Hymenoscyphus pseudoalbidus Eestis. Kas haigussmptomitega saarikutes vib Eestis kohata ainult patogeenset H. pseudoalbidust vi mlemat liiki? 2010. aastal juhuslikult valitud mitmest haigestunud saarepuistust Raplamaalt, lenurmelt ja Ngiarust Tartumaalt, Thtvere pargist Tartu linnas ja Srgaverest Viljandimaalt korjati maapinnalt hariliku saare mullusgiseste varisenud viljakehadega leherootse (#).
Kasutades saaresurma tekitaja liigispetsiifilisi DNA-markereid [7] selgus llatuslikult, et hestki uuritud puistust ei nnestunud leherootsudelt leida saprotroofset H. albidust, vaid ainult patogeenset H. pseudoalbidust [8]. Seeprast tuleb nd juba DNA-tasemel kontrollida kiki varasemaid H. albiduse leide Eestist, seega enne H. pseudoalbiduse esmakirjeldamist kogutud herbaareksemplare [4].
Eestist kogutud proovides olid H. pseudoalbiduse mikro-morfoloogilised mtmed jrgmised: eoskotid (68,8) 77,8 90,6 x (6,4) 7,5 8,5 m (n = 129) ja kotteosed (12,6) 14,0 15,5 x 4,1 4,6 m (n = 210) [8]. Need mdud ei erine oluliselt varem korjatud herbaareksemplarides H. albidusena mratud viljakehade mtmetest [4].
Saaresurma tekitaja H. pseudoalbiduse Eesti ja Soome pritoluga populatsioonide geneetiline anals nitas kll nende mningast geneetilist sarnasust, kuid ka suurt varieeruvust mlema populatsiooni sees [13]. See viitab vimalusele, et nimetatud seenpatogeen ei ole meile siiski hiljuti saabunud, vaid on siin juba mnda aega eksisteerinud.
Sama uuring kinnitas esimest korda saaresurma leidumist Soomes ja Ltis. Ei Soomest ega Ltist polnud teada varasemaid leide isegi saprotroofse H. albiduse kohta. Kuna varasemast ajast ei ole teavet selle kohta, et saartel olnuks ulatuslikumaid saaresurma tpi kahjustusi, siis
tendab see pigem, et H. pseudoalbidus on meil uus ja invasiivne liik.

Miks vrib saaresurm tsist thelepanu? Metsamajanduslikus mttes ei kuulu harilik saar Eestis enim tulu toovate puuliikide hulka. Siiski on ta metsades elurikkuse seisukohalt vga oluline liik ning hinnatud puu ka linnahaljastuses. Samamoodi hinnatakse teda ka meie naaberriikides. Saaresurmast phjustatud hvingu tttu on harilik saar Rootsis aga alates 2010. aastast kantud punasesse nimistusse.
Veelgi enam, saaresurm ei kahjusta ainult harilikku saart. 2010. aastal kirjeldasid Rein Drenkhan ja Mrt Hanso esimest korda maailmas seda patogeeni Eestis ka Ameerika pritoluga mustal, ameerika ja pensilvaania saarel ning Kaug-Ida pritoluga manduuria saarel [5]. Varem oli saaresurma tekitajat leitud peale hariliku saare veel vaid ahtalehiselt saarelt.
Samal aastal kui meil kirjeldati saaresurma tekitajat pensilvaania saare kultivaridel Cimmzam ja Zundert ning ahtalehise saare kultivaril Raywood ka Norras. Vrskeima teabe jrgi on Saksamaalt saaresurma tekitajat leitud peale hariliku saare veel manduuria ja ahtalehiselt saarelt [11]. Viidatud artiklis on analsitud kmne hariliku saare kultivariga tehtud katseid, kus selgitati kunstlikult nakatatud puude vastuvtlikkust saaresurma suhtes. Kige vastuvtlikumaks osutus hariliku saare vorm Jaspidea ja kige vhem tundlikuks sama liigi vorm Altena.
Saaresurma avastamine uutelt saareliikidelt on oluline kahest aspektist. Esiteks, kuna patogeeni jaoks sobivat substraati kasvab mujalgi maailmas, vib see haigus levida ka Euroopast vljapoole, niteks Ameerika ja Aasia mandrile. Teiseks, igasugune saaretaimede eksport nakatunud aladelt Euroopast vib ohustada saareliikide populatsioone kogu maailmas.

Saaresurma tttu on praegu keeruline hinnata saarte tulevikku Eestis ja mujalgi. Vastates meie tuntud metsateadlase Artur Nilsoni paar aastat tagasi esitatud revale ksimusele Kas me enam ei vigi saart kasvatada? oli kirjutise vanem autor saarte tuleviku suhtes siiski pigem positiivselt meelestatud ega toetanud ideed loobuda saare kasvatamisest. Et lahendada saaresurma probleem ja uurida, kuidas psta tema peremeestaimi, on ellu kutsutud rahvusvahelise teaduskoost (COST; European Cooperation in Science and Technology) projekt Fraxback, mida teostavad heskoos metsapatoloogia ja lhedaste alade teadlased. Sellega on liitunud ka Eesti maalikooli metsateadlased.


1. Bengtsson, Stina B. K. et al. 2012. Population structure of Hymenoscyphus pseudoalbidus and its genetic relationship to Hymenoscyphus albidus. Fungal Ecology 5: 147153.
2. British Ecological Society 2012 britishecologicalsociety.org/blog/blog/tag/chalara-fraxinea/ (11.06.2012).
3. Drenkhan, Rein; Hanso, Mrt 2009. Hariliku saare allakik Eestis ja mujal Euroopas. Eesti Loodus 60 (3): 1419.
4. Drenkhan, Rein; Hanso, Mrt 2009. Saaresurma tekitaja suguline arengujrk on leitud. Eesti Loodus 60 (4): 21.
5. Drenkhan, Rein; Hanso, Mrt 2010. New host species for Chalara fraxinea. New Disease Reports 22: 16.
6. Hanso, Mrt; Drenkhan, Rein 2007. Metsa- ja linnapuud ilmastiku rmuste vaevas. Eesti Loodus 58 (4): 613.
7. Husson, Claude et al. 2011. Chalara fraxinea is an invasive pathogen in France. European Journal of Plant Pathology 130: 311324.
8. Jrgenstein, Siiri 2011. Hariliku saare (Fraxinus excelsior L.) hukkumise phjuste anals Eestis. Magistrit metsamajanduse erialal. Eesti maalikool, metsandus- ja maaehitusinstituut.
9. Kirisits, Thomas; Freinschlag, Christian 2012. Ash dieback caused by Hymenoscyphus pseudoalbidus in a seed plantation of Fraxinus excelsior in Austria. Agricultural Extension and Rural Development 4 (9): 184191.
10. Kowalski, Tadeusz; Holdenrieder, Ottmar 2009. The teleomorph of Chalara fraxinea, the causal agent of ash dieback. Forest Pathology 39: 304308.
11. Lsing, Heinrich 2012. Einige Fraxinus-Arten trotzen dem Eschensterben. Deutsche Baumschule 03: 4042.
12. Queloz, Valentin et al. 2011. Cryptic speciation in Hymenoscyphus albidus. Forest Pathology 41 (2): 133142.
13. Rytknen, Anna et al. 2011.First record of Chalara fraxinea in Finland and genetic variation among samples from Aland, mainland Finland, Estonia and Latvia. Forest Pathology 41: 169174.
14. Timmermann, Volkmar et al. 2011. Ash dieback: pathogen spread and diurnal patterns of ascospore dispersal, with special emphasis on Norway. Bulletin OEPP/EPPO Bulletin 41: 1420.


Tiia Drenkhan (1982) on Eesti maalikooli (EM) metsapatoloogia spetsialist.
Rein Drenkhan (1977) on EM dendropatoloogia dotsent.
Mrt Hanso (1939) on EM dendropatoloogia peaspetsialist.



Tiia Drenkhan, Rein Drenkhan ja Mrt Hanso
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012