Kiipsaare tuletorn on sellest ajast peale, kui ta 1990. aastate alguses viltu vajus, olnud suur turismimagnet. 1933. aastal valminud 26 meetri kõrgune betoontorn asub Saaremaa läänerannikul Vilsandi rahvuspargis Harilaiu tipus. Torn ehitati 100–150 meetri kaugusele rannast, kuid tänapäeval paikneb ta rannajoone muutuste tõttu meres. Vahepeal oli majakas lausa kaheksa-üheksa kraadi kaldus, nüüd vaid üks-kaks kraadi.

Endine piirivalveohvitser Tõnu Prei teab rääkida, et 1980. aastatel oli majakas n.-ö. tuumaküttel. Reaktor iseenesest ei olnud suur, põhiosa oli kaitsev ümbris ja seegi mahtus ära ühte kuuri, mis ei olnud kuigi suur. Sealsamas hoiti igaks juhuks töökorras ka happega täidetavaid akumulaatoreid.

Loodusfotograafi ja pooleldi saarlasena on mul peaaegu et häbi tunnistada, et polnud tuletorni juures varem käinudki. Saaremaal on ju avastamist lõputult ja tihtilugu on põnevam leida ise uusi kohti, kui käia kõige tuntumates paikades.
Harilaiu alguses olevasse parklasse jõudsime sõbrannaga ühel septembriõhtul veidi enne kella seitset. Ees ootas väike ja võrratult armas üllatus – noor rebane. Peatasin auto keset parklat ja tegin paar pilti autoaknast. Rebane nägi meid ja istus maha. Parkisin auto ja jätkasin pildistamist aknast. Rebane poseeris uudishimulikult, saba külje peal maas nagu pudelihari.
Mõtlesin riskida, avasin ukse ja „voolasin” autost välja, olles täiesti kindel, et ega siit enam miskit asja saa. Rebane astus paar sammu meie poole ja istus uuesti maha. Meenusid retke jaoks kaasa võetud kuivikud ja niipea, kui üks neist sai loomakese poole visatud, tuli ta päris lähedale ja matsutas mõnuga. Arvatavasti oli teda ennegi niiviisi toidetud, tahaks vaid loota, et millegi tervislikuga.
Piirivalvurid olevat vanastigi tihtipeale Harilaiul selliseid julgeid rebaseid näinud. Veetsime koos tubli akadeemilise veerandtunni ja asusime siis matkale, sest kell oli juba seitsme ringis ja eesmärk majakast päikeseloojangu ajal pilti teha tundus käegakatsutav.
Teadsin, et majakani on umbes kolm kilomeetrit, aga mida rohkem sai kõmbitud ja mida madalamale päike vajus, seda pikem tundus rada. Loodus oli ühtaegu nii eksootiline kui ka kodune. Lai tee kulges enamasti läbi madala männimetsa ja eksida polnud võimalik.
Loojangu nägime ära enne majakani jõudmist. Korralik tee sai ühel hetkel otsa ja viimane kilomeeter tuli sumbata rannaliivas. Taevas värvus roosaks ja meri mündiroheliseks. Lained lihvisid niigi ümaraid kivikesi ja luigepaar nautis kalda lähedal merel sügisõhtut.
Ühel hetkel ei jaksanud enam liivas edasi rühkida ja astusime üles astangule, kus oli veidi lihtsam. Juba oligi majakas silme ees. Kuna päike oli loojas ja valgus kadus kiirelt, ei jäänud pildistamiseks väga kaua aega.
Kotist objektiivi puhastuslappi otsides õnnestus sõbrannal pool kuivikupakki maha pillata. Majakas pildistatud, keerasime ümber ja – seisime taas silmitsi rebasega! Ta tegi meie ümber tiire. Olime kindlad, et parklas kohatud sõber on meid terve tee jälitanud. Üritasin seal pimedas ka ilma statiivita pilte teha ja üks isegi õnnestus.
Hiljem selgus pildilt, et majaka juures oli ikkagi teine rebane. Ilmselt oli ta tulnud mahakukkunud kuivikupaki pärast. Kaart aga näitas, et edasi-tagasi olime kõndinud tervelt kümme kilomeetrit. Uni tuli magus.

MARIANN REA (www.mariannrea.com; www.facebook.com/Littlefoxphotos)


Kommenteerib terioloog Harri Valdmann:

Vahemaa, millel rebane tunneb ennast ohutuna, oleneb eeskätt inimesest. Kui inimene teda ühel või teisel viisil ei jälita ega kiusa või teda koguni toidab, siis see vahekaugus loomulikult väheneb.
Kuigi ahvatlus on suur, ei tohiks rebaseid kui metsloomi siiski sööta, seda enam, et meie andmete põhjal on umbes kolmandik neist Eestis nakatunud ehhinokokoosi, mis on ka inimesele eluohtlik haigus. Ehhinokokk-paelussi munad levivad rebaste, kährikute ja teiste kiskjate väljaheidetega, inimene võib neid sisse süüa näiteks metsamarjade või aiasaadustega. Välismaal, kus rebased tükivad ka koduaedadesse, on see suur probleem.
Eestiski kipuvad rebased ja paljud teised metsloomad viimasel ajal linnadesse. Seda soodustavad inimeste heatahtlikkus, toit ja ohtlike kiskjate puudumine. Ajal, mil inimene nägi rebases ainult nahakandjat, hoidusid rebased linnast ja inimestest eemale.
Rebane on oma suure arvukuse ja osavuse tõttu meie looduses väga mõjukas kiskja ja tema rolli väljaselgitamine seetõttu väga oluline. Meie töörühm on just valmis saanud uuringu rebase ja kährikkoera toitumise kohta, tulemusi tutvustame Eesti Jahimehe septembri-oktoobrinumbris.