Eesti Looduse fotov�istlus
2012/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin thele EL 2012/10
Harilaiu rebased

Kiipsaare tuletorn on sellest ajast peale, kui ta 1990. aastate alguses viltu vajus, olnud suur turismimagnet. 1933. aastal valminud 26 meetri krgune betoontorn asub Saaremaa lnerannikul Vilsandi rahvuspargis Harilaiu tipus. Torn ehitati 100150 meetri kaugusele rannast, kuid tnapeval paikneb ta rannajoone muutuste tttu meres. Vahepeal oli majakas lausa kaheksa-heksa kraadi kaldus, nd vaid ks-kaks kraadi.

Endine piirivalveohvitser Tnu Prei teab rkida, et 1980. aastatel oli majakas n.-. tuumakttel. Reaktor iseenesest ei olnud suur, phiosa oli kaitsev mbris ja seegi mahtus ra hte kuuri, mis ei olnud kuigi suur. Sealsamas hoiti igaks juhuks tkorras ka happega tidetavaid akumulaatoreid.

Loodusfotograafi ja pooleldi saarlasena on mul peaaegu et hbi tunnistada, et polnud tuletorni juures varem kinudki. Saaremaal on ju avastamist lputult ja tihtilugu on pnevam leida ise uusi kohti, kui kia kige tuntumates paikades.
Harilaiu alguses olevasse parklasse judsime sbrannaga hel septembrihtul veidi enne kella seitset. Ees ootas vike ja vrratult armas llatus noor rebane. Peatasin auto keset parklat ja tegin paar pilti autoaknast. Rebane ngi meid ja istus maha. Parkisin auto ja jtkasin pildistamist aknast. Rebane poseeris uudishimulikult, saba klje peal maas nagu pudelihari.
Mtlesin riskida, avasin ukse ja voolasin autost vlja, olles tiesti kindel, et ega siit enam miskit asja saa. Rebane astus paar sammu meie poole ja istus uuesti maha. Meenusid retke jaoks kaasa vetud kuivikud ja niipea, kui ks neist sai loomakese poole visatud, tuli ta pris lhedale ja matsutas mnuga. Arvatavasti oli teda ennegi niiviisi toidetud, tahaks vaid loota, et millegi tervislikuga.
Piirivalvurid olevat vanastigi tihtipeale Harilaiul selliseid julgeid rebaseid ninud. Veetsime koos tubli akadeemilise veerandtunni ja asusime siis matkale, sest kell oli juba seitsme ringis ja eesmrk majakast pikeseloojangu ajal pilti teha tundus kegakatsutav.
Teadsin, et majakani on umbes kolm kilomeetrit, aga mida rohkem sai kmbitud ja mida madalamale pike vajus, seda pikem tundus rada. Loodus oli htaegu nii eksootiline kui ka kodune. Lai tee kulges enamasti lbi madala mnnimetsa ja eksida polnud vimalik.
Loojangu ngime ra enne majakani judmist. Korralik tee sai hel hetkel otsa ja viimane kilomeeter tuli sumbata rannaliivas. Taevas vrvus roosaks ja meri mndiroheliseks. Lained lihvisid niigi maraid kivikesi ja luigepaar nautis kalda lhedal merel sgishtut.
hel hetkel ei jaksanud enam liivas edasi rhkida ja astusime les astangule, kus oli veidi lihtsam. Juba oligi majakas silme ees. Kuna pike oli loojas ja valgus kadus kiirelt, ei jnud pildistamiseks vga kaua aega.
Kotist objektiivi puhastuslappi otsides nnestus sbrannal pool kuivikupakki maha pillata. Majakas pildistatud, keerasime mber ja seisime taas silmitsi rebasega! Ta tegi meie mber tiire. Olime kindlad, et parklas kohatud sber on meid terve tee jlitanud. ritasin seal pimedas ka ilma statiivita pilte teha ja ks isegi nnestus.
Hiljem selgus pildilt, et majaka juures oli ikkagi teine rebane. Ilmselt oli ta tulnud mahakukkunud kuivikupaki prast. Kaart aga nitas, et edasi-tagasi olime kndinud tervelt kmme kilomeetrit. Uni tuli magus.

MARIANN REA (www.mariannrea.com; www.facebook.com/Littlefoxphotos)


Kommenteerib terioloog Harri Valdmann:

Vahemaa, millel rebane tunneb ennast ohutuna, oleneb eesktt inimesest. Kui inimene teda hel vi teisel viisil ei jlita ega kiusa vi teda koguni toidab, siis see vahekaugus loomulikult vheneb.
Kuigi ahvatlus on suur, ei tohiks rebaseid kui metsloomi siiski sta, seda enam, et meie andmete phjal on umbes kolmandik neist Eestis nakatunud ehhinokokoosi, mis on ka inimesele eluohtlik haigus. Ehhinokokk-paelussi munad levivad rebaste, khrikute ja teiste kiskjate vljaheidetega, inimene vib neid sisse sa niteks metsamarjade vi aiasaadustega. Vlismaal, kus rebased tkivad ka koduaedadesse, on see suur probleem.
Eestiski kipuvad rebased ja paljud teised metsloomad viimasel ajal linnadesse. Seda soodustavad inimeste heatahtlikkus, toit ja ohtlike kiskjate puudumine. Ajal, mil inimene ngi rebases ainult nahakandjat, hoidusid rebased linnast ja inimestest eemale.
Rebane on oma suure arvukuse ja osavuse tttu meie looduses vga mjukas kiskja ja tema rolli vljaselgitamine seetttu vga oluline. Meie trhm on just valmis saanud uuringu rebase ja khrikkoera toitumise kohta, tulemusi tutvustame Eesti Jahimehe septembri-oktoobrinumbris.



Mariann Rea
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012