Eesti Looduse fotov�istlus
2012/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Seened EL 2012/10
Võõrseened saepurul ja kooremultšil

Võõrliike vaenatakse viimasel ajal rohkesti. Sõditakse hiid-karuputkedega, musta nimekirja on sattunud nii mõnigi vastupidav aialill, nagu verev lemmmalts ja kanada kuldvits, hädas ollakse tulnukumbrohtudega (karvane võõrkakar, kanada pujukakar). Loomadest meenuvad kõigepealt kährik ja mink. Võõrseeneliike pole Eestis aga seni esile tõstetud.

Ammusest ajast on Eestis teada lehise sümbiontseened kuldtatik, lehisetatik ja lehiseliimik. Enamasti ei jõua nad kaugemale oma peremehest, võõrtaimest lehisest. Teiste võõrpuuliikidega on meil sümbiontseeni seni leitud haruharva. Kuldtatikut, keda on peetud rangelt lehise sümbiondiks, on Eestis üllatuslikult leitud ka ebatsuuga või torkava kuuse alt Kullamaalt ja mägimänni alt kunagise Väätsa metskonna juurest.
Üht-teist on teada kasvuhoonetes ja lillepottides kasvavatest võõrseeneliikidest, kuid need on enamasti troopilist päritolu. Siseruumides võivad nad vastu pidada, kuid looduslikesse kooslustesse nad ei levi nagu troopilised toalilledki.

Saepurul ja kooremultšil kasvavate lagundajate kohta Eestis ei ole täpsemat teavet. Viimastel kümnenditel on neid põhjalikumalt uuritud Lääne-Euroopas, neid liike on leitud ka Austraaliast ja Ameerikast. Esimene selline võõrliik on juba leitud ka Eestist, nimelt leidis Anu Kollom Tartust Juhani puukoolist okaspuumultšilt kuldvärviku (Stropharia aurantiaca).
Saepuru, hakkpuitu ja kooremultši kasutatakse suusaradade täitematerjalina ning umbrohutõrjel aianduses. Saepuru ja multš tekitavad suurepärase elukeskkonna puiduseentele, sest niiske kohev õhurikas materjal on hea toitaineallikas. Multši ja saepuru kutsutakse seetõttu ka seenemaailma kiirtoiduks [5]. Esmastel saabujate ei ole selles mõnusas toidulademes ka konkurente. Ka kodumaistel liikidel võib saepurul kasvades areneda hiiglaslikke viljakehi.

Võõrliikide levikus etendab oma rolli nende materjalide sissetoomine kauge maa tagant. Kohalikust puidupurust pole tavaliselt võõrliike leitud, küll aga tärkavad need poest ostetud importpurul [4, 6].
Saepurul ja multšil kasvavatel liikidel on mõningaid ühisjooni. Enamik liike on looduslikus elukeskkonnas vähe uuritud ja sageli ongi nende liikide levila ebaselge. Puitulagundavad seened on metsades tavalised, kuid üldjuhul ei kasva nad saepurul ega multšil, vaid eelistavad kompaktsemat puitu. Need seened aga, kes arenevad saepurul ja multšil, ei kasva sageli looduslikul puidul. Saepuru ja multš pakuvad sageli elupaiku sama laadi liikidele ning uued elupaiga võimalused võivad muuta haruldased liigid sagedaseks [4, 6].
Multš ja saepuru on seente jaoks ainulaadne ökoloogiline nišš vähemalt kolmel põhjusel. Nende kihi kogumass ja paksus, mida seened saavad kiiresti kasutada, on suurem kui mahalangenud puutüvedel ja palkidel. Seega saab kergesti kätte rohkem toitaineid kui looduses tavaliselt.
Multši ja saepuru tuleb korrapäraselt hooldada: et kihti uuendada, rehitsetakse neid käsitsi või masinatega. Määravaks teguriks peetakse saepuru ja multši päritolu ja koostist. Tihti sisaldavad nad eri puude puitu. Üldistavamalt: selline keskkond võib vähendada liikidevahelist toitainete konkurentsi [2, 6].

Saepurul ja multšil levib vähe seeneliike. Huvitaval kombel kasvavad maailmas neil substraatidel samad liigid [5]. Enamikku sel viisil levivaid seeni peetakse kõikjal tulnukliikideks. Peamised saepurul ja multšil kasvavad seened on mitut liiki põldseened (Agrocybe sp.) ja kuldvärvik [4]. Kevad-põldseent (Agrocybe praecox) ja mõrand-põldseent (Agrocybe molesta) ei peeta Euroopas võõrliikideks, kuid mõlemad võivad kasvada saepurul ja multšil.
Viimastel aastatel on märgatud, et Euroopasse on levinud ka Põhja-Ameerika päritolu põldseeneliik Agrocybe putaminum [3]. Kolooniaid on leitud Inglismaa aedadest ja linnaparkidest, aga ka mujalt Euroopast. Põldseene perekonna liikmele kohaselt on seenel sametjas kollakaspruun kübar ja seest õõnes velvetjas jalg [5]. Euroopa põldseentest sarnaneb Agrocybe putaminum kõige enam mõrand-põldseenega, kuid tema kolooniad on suuremad ja jalal puudub rõngas [4].
Põldseentest on invasiivseks peetud veel liiki Agrocybe rivulosa. Kuigi esimesi viljakehi pandi Euroopas tähele 1999. aastal Rotterdamis, kirjeldati seda seent kui teadusele uut liiki alles 2003. aastal. Peale põldseente peetakse invasiivseteks ka liike perekonnast paljak (Psilocybe): P. ceres, P. cyanescens ja P. percevalii [7].
Kuldvärviku, aga ka teiste võõrseente päritolu üle vaieldakse endiselt. Samuti vajab uurimist seente levimine uutesse asupaikadesse [5]. Arvatakse, et seened levivad peamiselt koos sisse veetud hakkpuiduga [1, 2].
Eestis on importpuidu ja -puidujäätmete osa viimastel aastatel kahanenud ja peamiselt kasutatakse kohalikku toodangut. Puidujäätmete vedu on puuduliku statistika tõttu raske jälgida. Teine võimalik levikuviis on mööda mereteid: arvatavasti on seened Euroopasse saabunud mereteid pidi laevadelt [5].
Võõrseente puhul jääb vastamata küsimus, millal nad lõpuks jõuavad Eestisse. Seni on tähele pandud vaid kuldvärvikut. Tõenäoliselt jõuavad siia peagi ka teised võõrliigid või on nad meie mail juba kohal ja kasvavad, ent neid ei ole märgatud.

Kui leiate saepurul ja multšil kasvamas seeni, siis palume need toimetada Tallinna ülikooli loodusteaduste osakonda autoritele või Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanikaosakonna mükoloogidele.


1. Bridge, Paul D.; Prior, Cristohpher R. 2007. Introduction or stimulation? The association of Stropharia aurantiaca with bark and woodchip mulches. – European Journal of Soil Biology 43: 101–108.
2. Bridge, Paul D.; Prior, Cristopher R. 2010. Growth and spread of the woodchip associated fungus Leratiomyces ceres in undisturbed garden soils. – Functional Ecology 3: 234–239.
3. Shaw, Peter J. A.; Butlin, Joseph; Kibbey, Geoffrey 2004. Fungi of ornamental woodchips in Surrey. – Mycologia 18 (1): 12–15.
4. Shaw, Peter J. A.; Kibbey, Geoffrey 2001. Aliens in flowerbeds: the fungal biodiversity of ornamental woodchips. – Field Mycology 2 (1): 6–11.
5. Vellinga, Else C. 2008. Woodchip fungi: Agrocybe putaminum in the San Francisco Bay Area. – Fungi 1 (4): 36–39.
6. Werner, Peter 2005. Mulch makes room for mushrooms. www.mykoweb.com/articles/MulchMakesRoom4Mushrooms.html.
7. Wood, Michael; Stevens, Fred 2011. MykoWeb: Mushrooms, Fungi, Mycology. www.mykoweb.com.

Laura Pärtel (1989) on Tallinna ülikooli bioloogiamagistrant.

Tõnu Ploompuu (1960) on botaanik, Tallinna ülikooli lektor.



Laura Pärtel, Tõnu Ploompuu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012