Eesti Looduse fotov�istlus
2012/11



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Põlevkivi ajalugu EL 2012/11
Tolli kraav

Põlevkivi kaevandamise ajaloos on kahtlemata suur tähtsus Kukruse majoraatmõisal ja selle sõjaväelasest ning ajaloohuvilisest omanikul Robert von Tollil (1802–1876), sest tema asus mõisa maid kuivendama.
Ei ole täpselt teada, millal hakati neid kuivenduskraave rajama, kuid keemik Aleksander Šamarini andmetel tehti seda juba 1850. aastatel [17: 3], Wilhelm Johansoni hinnangul 1864. aastal [23] ja Carl Funki andmetel 1867. aastal [28: 420]. Ent baltisaksa geoloog Friedrich Schmidt ei ole Kukrust mainud Eestimaa aluspõhja stratigraafiat käsitlevas uurimistöös, mis on ilmunud 1858. aastal [18]. Seepärast võib järeldada, et Kukruse mõisa suuri kuivenduskraave ei kaevatud tõenäoliselt enne 1860. aastate keskpaika. Aastaks 1870 oli nende kraavide kogupikkus umbes neli kilomeetrit, sügavus kuni neli ja pool meetrit ning laius kolm kuni viis meetrit [17: 3]. Kuivenduskraavid on selgelt kantud 1874–1875 koostatud Kukruse mõisa plaanile (# 2).

Aleksander Šamarini uurimuses on põlevkivi peetud sama väärtuslikuks kui kasepuitu. Arvatavasti sellele toetudes otsustas Toll uut kütteainet proovida: põletada seda segamini puiduga viinaköögi ahjus ja mõisa kaminas [24: 32; 19: 29; 14: 162]. Selleks kasutas ta esialgu kraavist välja kaevatud [13; 14: 162), hiljem aga spetsiaalsest kraavi lõunakaldale rajatud karjäärist toodud põlevkivi. Seega võib praegu teadaolevate andmete põhjal pidada Robert von Tolli põlevkivikütte esmakasutajaks. Ent Tolli jaoks ei olnud karjäärist kaevandamisel esmatähtis siiski põlevkivi, vaid hoopis lubjakivi, sest sellest saadi teekattematerjali. Lubjakivi kaevamise käigus välja tulnud põlevkivi aastaseks hulgaks on hinnatud umbes 3000 puuda (50 tonni) [24: 32].

Praegusaegses Eestis siiski teatakse, et esimene põlevkivi kasutaja oli meil parun Toll: seda asjaolu on üldsõnaliselt mainitud paljudes kirjutistes, ehkki ilma ühegi tõestava viiteta. Senini ei ole aga püütud kindlaks teha, kus Tolli „põlevkivikaevandus” õigupoolest asus ja kui kaua see töötas. Insener Pavel Aleksejevi teatel oli karjäär käigus veel 1878. aastal, kuid tõenäoliselt mitte enam kaua. Baltisaksa geoloogi August von Mickwitzi andmetel lõhkus põlevkivi suur väävlisisaldus kiiresti viinaköögi rauast aurukatla ja korstna ning põlevkivist loobuti [14]. Paraku ei ole teada, millal täpselt. Kindel on aga see, et 1897. aastal olid nii kraavi kui ka karjääri põhi ning kaldad kinni kasvanud ja põlevkivi ei kasutatud [20: 27].
Karjääri asukoha kohta annab vastuse 1874/1875. aasta plaan, kus on märgitud sellel kohal kraavist eenduv orvand, mis ilmselt oli kaevandamise alguskoht (# 2). 1920. aasta novembris alustas samas kohas tööd riiklik põlevkivitööstus. Süvendati vana kuivenduskraavi ja rajati kraavist nii lõuna kui ka põhja poole karjäär, mille pikkus oli 50 ja laius 5 meetrit [16: 63–64]. Kuigi selles kohas loobuti ulatuslikust kaevandamisest põlevkivi halva kvaliteedi tõttu, laiendasid need tööd Tolli kunagist põlevkivikarjääri. 1921. aastal koostatud Kukruse mõisa plaanil ongi juba märge „Mahajäetud kaevandus” (# 3).
Tänapäeval on põlevkivi algne kaevandamise koht – kunagine kuivenduskraav – maastikus selgesti näha (# 4). Kahjuks ei ole maastikus enam nii lihtne ära tunda kunagist karjääri, hoolimata riikliku põlevkivitööstusettevõtte kaevetöödest 1920.–1921. aasta talvel. Endist karjääri – „mõisa kaevikut” [16: 63–64], rahvakeeles aga „kuristikku” [3: 48] – saab selgelt eristada vaid kraavi vahetus läheduses ja õnneks kraavi lõunakaldal, kus toimetas ka Toll (# 5).
See oli õnnelik juhus, et üks osa peamisest Kukruse mõisa kuivenduskraavist – nimetagem seda Tolli kraaviks – sattus täpselt põlevkivi avamusalale: Kukruse mõisa kohal on see vaid 700 meetri laiune. See avas 50 aastat hiljem tee Eestimaa põlevkivitööstusele, sest geoloog Nikolai Pogrebov alustas 1916. aasta juulis põlevkiviuuringuid täpselt Tolli kraavil.
Tolli kraavil on kindlasti suur tähendus Eesti teadusajaloos. Kraavi põlevkivis hästi säilinud kivistisi uuris toona Friedrich Schmidt, kes 1879. aastal andis tervele põlevkivikihile ka nime: Kukruse kiht [29]. Tema juhatusel tehti Tolli kraavi juurde 27. augustil (ukj.) 1897. aastal rahvusvahelise geoloogiakongressi raames ekskursioon, millest võttis osa 25 geoloogi Venemaalt, Rootsist, Saksamaalt, Inglismaalt ja Belgiast. Schmidt on oma aruandes ekskursiooni kohta kirjutanud: „.. pärast lühikest söömaaega kiirustasime me kohe kuulsa [autorite allakriipsutus] Kukruse kihti (C2) paljastava kraavi juurde ..” [20: 26]. Robert von Tolli poeg, Kukruse majoraatmõisa uus omanik Hermann von Toll (1855–1936) oli selle ürituse puhuks lasknud juba veidi kinni kasvanud kraavi põhja ja pervesid puhastada, et geoloogidel oleks lihtsam oma paleontoloogiakogusid täiendada, samuti tehti tema soovil värske geoloogiline läbilõige. Peale selle oli Hermann von Tolli korraldusel kuhjatud kraavi pervele põlevkivihunnik, mis näitlikustamiseks põlema süüdati [20 lk. 27].
Kahtlemata väärib Tolli kraav ja endine kaevanduskoht tähelepanu. Need tuleks mälestisena kaitse alla võtta, sest tegu on esimese kohaga, kus ammutatud põlevkivi kasutusele võeti. Samuti tehti siin 19. sajandi teisel poolel põlevkiviuuringuid. Seni on põlevkivi tarvituse algusena tähistatud aga koht endise Järve vallamaja juures (# 9), kus 1916. aasta suve teisel poolel alustati põlevkivi proovikaevandamist ja saadeti sealset põlevkivi uuringuteks nii Peterburi (toona Petrogradi) kui ka Tallinna.



Erki Tammiksaar, Taavi Pae
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012