Eesti Looduse fotov�istlus
2012/11



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Teaduse ajalugu EL 2012/11
TEODOR LIPPMAA 120. Suur elutee, looming ja hukk

27. jaanuar 1943 oli professor Teodor Lippmaale algul tavalise rütmiga päev. Pärast abikaasa Hilja Lippmaa valmistatud kosutavat hommikusööki läks ta oma korterist juba kella poole üheksaks samas botaanikaaias asuvasse töökohta, ülikooli botaanikainstituuti.

Tavapäraselt kätles ta kõigepealt kõiki töökaaslasi, päris pooleliolevate tööde kohta ja sulgus siis kella kolmeni oma kabinetti, et uurida taimepigmentide ökoloogiat. Pärastlõunal astus ta läbi Werneri kohvikust; pärast õhtusööki läks ta harilikult kella kuue-seitsme ajal jälle instituuti uurimistööd jätkama.

Saatuse traagilisel juhutahtel jäi see käik ära. Üle hoolikalt pimendatud Tartu linna lendas üksik punavägede pommitaja. Saksa õhutõrje vaikis. Linnale langes ainult mõni pomm, aga üks neist otse Lippmaade korterisse. Hukkusid Teodor ja Hilja Lippmaa (kirjanik Jakob Mändmetsa tütar) ja nende väike tütar Siiri. Perekonnast jäi ellu vaid poeg Endel, praegune Eesti TA akadeemik, kes sellel saatuslikul õhtul polnud kodus.
Akadeemik Hugo Kaho kirjutas 3. veebruaril 1943 Postimehes, et „kõik eesti loodusteadlased mälestavad Teodor Lippmaad sügava tänutundega kõige selle väga väärtusliku tegevuse eest, millega ta meile kodumaa looduse on lähemale toonud”. Kogu Eesti oli vaikses leinas.

Eelaimus. Teodor Lippmaa oli kindlalt eestimeelne teadlane, aga ta hoidus sekkumast poliitikasse. Vallates saksa, prantsuse, inglise ja vene keelt, luges ta iga päev eri keeltes ilmunud ajalehti, hoides ennast niimoodi kursis maailma poliitiliste sündmuste ja kähmlustega, kuid jäi seejuures rahulikuks kõrvaltvaatajaks.
Teda tundnud kolleegide August Vaga, Karl Eichwaldi, Heinrich Aasamaa, Liivia Laasimeri jt. arvates muutus tema üldiselt positiivne eluhoiak pessimistlikumaks kolmekümnendate aastate lõpus. Jälgides suurriikide pahaendelisi sepitsusi ja ähvardavat relvastumist, kirjutas ta Eesti Looduse 1940. aasta 8. numbris: „Tulevikuväljavaated olenevad muidugi sellest, mis olekus meil õnnestub näha selget taevast, kui korra on möödunud torm, mis küll ei jää tulemata, ning hävingu ulatust on praegu võimatu hinnata”.
Liivia Laasimer on siinkirjutajale kõnelnud ühest instituudi koosolekust jõulupühade aegu 1940. aastal. Õppetöö probleemide arutluse asemel oli professor hakanud erutatult rääkima pommivarjenditest ja nende rajamise hädavajalikkusest.
27. jaanuaril 1943. aastal rääkis Liivia Laasimer Elsa Varepile oma möödunud öö unenäost. Kõhn, kahvatu ja vaevatud olekuga professor kutsunud ta oma kabinetti ja öelnud, osutades raamatutele: võtke need endale, mul pole neid enam vaja. Kas see kõik oli kohutava katastroofi eelaimus? Ilmselt küll, eriti arvestades Lippmaa arutluste mõttesügavust ja ettenägevust.

Anne ja töökus. Teodor Lippmaa elu ja tegevus on ilmekas näide selle kohta, kuidas puruvaesest taluperest põlvnenud mehest sai tänu loomupärastele annetele, iseloomu järjekindlusele ja töökusele silmapaistev teadlane.
Mitmekülgselt andeka inimesena oli ka Teodor Lippmaa teaduslikel huvidel kaks poolust: töö laboratooriumi vaikuses ja ürgses looduses. Altai mäestikus matkates kogus ta suure herbaariumi ja kirjeldas teadusele senitundmatu taimeliigi – Cardamine altaica Lippmaa, altai jürilille.
Uurimiskäikudel sügisesse värvikirevasse taigametsa tekkis tal küsimus punase pigmendi antotsüaniini otstarbe kohta puude lehtedes. Selle probleemi kallal juureldes jõudis ta Altais töötades uurida 30 sealse liigi biokeemilisi tunnuseid. Saabunud Eestisse, jätkas ta taimepigmentide uurimist, nüüd juba 250 liigi andmetel.
Aastatel 1926–1929 avaldas Lippmaa prantsuse ja saksa keeles kaksteist kirjutist taimepigmentide (antotsüaniini, rodoksantiini jt.) kohta. Ta jõudis selgusele, et pigmendid tekivad taimes liiga intensiivse valguse mõjul. Lippmaa tegi sellise järelduse, kasutades 1917–1918 Tartu ülikoolis professorina töötanud Mihhail Tswetti kromatograafilist adsorbtsioonimeetodit.
Taimepigmente uuris Teodor Lippmaa vaid neli-viis aastat. Ta uurimused jäid esialgu maailmas vähetuntuks. Ungarist pärit teadlane Leslie S. Ettre kirjutas 1985. aastal ajakirjas Chromatographer, et „Lippmaa uurimused, mis demonstreerisid Tswetti meetodite üleolekut, tehti mõni aasta enne Heidelbergi rühma otsustavaid töid, mida üldiselt peetakse kromatograafia uuestisünniks. On kahju, et botaanikuna ei jätkanud Lippmaa neid uurimusi. Sellest hoolimata väärib ta kromatograafia ajaloos enamat kui põgusat viitamist”.
Olgu siinkohal mainitud, et Heidelbergi rühmaks nimetatud teadlased (Kuhn, Winterstein, Lederer) hakkasid 1930. aastatel tormiliselt kromatograafia meetodeid täiustama ja kasutama.
Kui algas teine maailmasõda, muutusid välitööd võimatuks. Nendes oludes alustas Lippmaa 1941. aastal uuesti biokeemilisi uurimistöid. Ta kavatses kirjutada suure võrdleva uurimuse taimepigmentide biokeemiast ja ökofüsioloogiast. Botaanikainstituudis selleks asutatud väikeses laboratooriumis tegi ta sadu pigmentide võrdlevaid analüüse. Selle töö katkestas sõda.
Pärast seda, kui Teodor Lippmaa oli 1927. aastal töötanud kaks ja pool kuud Norra ja Soome Lapimaal ja avaldanud 1929. aastal uudse uurimuse subarktiliste taimekoosluste fütokromaatiliste spektrite kohta, võtsid tema teaduslikud huvid teise pöörde: esikohale tõusid taimegeograafia, fütotsönoloogia ja ökoloogia probleemid.
Seejärel ei möödunud välitöödeta ükski aasta. Töid tehti Setumaal, Saaremaal, Hiiumaal, Pärnu- ja Tartumaal, Põhjarannikul, Kõrvemaal, Harju- ning Jõgevamaal jm. Eriti armastas Lippmaa Abruka saart. Siin uuris ta aastatel 1931, 1934, 1935 ja 1937 salumetsade struktuuri, liigilist koosseisu ja ökoloogiat, tegi kompleksseid statsionaarseid vaatlusi metsakoosluste eri rinnetes jne.
Abruka saare uuringute tulemusel ilmus mitu olulist, palju tsiteeritud tööd, mis muutsid Lippmaa ja Abruka saare rahvusvaheliselt tuntuks. Teda hakati kutsuma mitmesugustele teaduskonverentsidele, et tutvustada uusi uurimistulemusi ja meetodeid. Tähtsamad olid VI rahvusvaheline botaanikakongress 1935. aastal Amsterdamis ning 1938. aastal peetud taime- ja loomakoosluste uurimise konverents Ameerikas.
Iga välismaasõidu ühendas Lippmaa uurimistööga sihtkohas. Nii näiteks uuris ta Prantsuse Alpides Col du Lautaret’ lähikonnas ja Alžeerias Oranis taimekooslusi, et saada võrdlusandmeid subarktikas kogutu jaoks; Põhja-Ameerikas Long Islandil ja Suurtel Udumägedel ning Kanadas Gaspé poolsaare põlismetsades rakendas ta taimekooslusi uurides sünuuside meetodit, et jõuda selgusele selle universaalsuses ja rakendamisvõimalustes taimkatte eri vööndites.

Eelöeldu lühikokkuvõttena tuleb toonitada Teodor Lippmaa teoreetilise ja praktilise suunitlusega vaadete, järelduste ning soovituste originaalsust ja paikapidavust. Tõsi küll, mõnda tema seisukohta, näiteks taimepigmentide sõltuvuse kohta üksnes valgusoludest, on viimasel ajal täiendatud, lähtudes kompleksse pigmendi ja keskkonna vahelise suhte analüüsist. Kuid tema vaated taimekoosluste olemuse ja klassifikatsiooniprintsiipide kohta on üldkehtivad ka praegu, 70–80 aastat pärast nende avaldamist.
Lippmaa teadusloomingu võib jagada kolme suurde rühma: esiteks Eesti kohalikku taimkatet käsitlevad floristika-, taimesüstemaatika ja -geograafiatööd, teiseks fütotsönoloogia (taimesotsioloogia, geobotaanika), ökoloogia ja biokeemia (pigmentoloogia) teooriauurimused ja kolmandaks populaarteaduslikud ja publitsistlikud artiklid.
Esimesse rühma on arvatud Teodor Lippmaa ja Karl Eichwaldi algatatud „Eesti taimede” vahetuskogu ehk eksikaadi koostamine (vt. ka lk. ??). Nelja „Eesti taimede” mapi eesmärk oli tõhusamalt uurida omamaise taimestiku liigilist koosseisu ja tutvustada tulemusi välismaistes instituutides, teadusseltsides jm.; igas vihikus on 50 liigi kirjeldused ja levikukaardid.
Selles töös ilmnesid Teodor Lippmaa suurepärased korraldajavõimed: ta oskas lühikese ajaga kaasata 40 botaanikut ja botaanikahuvilist.
Veelgi selgemalt avaldusid need võimed siis, kui ta asus täitma Cambridge’i botaanikakongressil langetatud otsust koostada kogu Euroopa suuremõõtkavaline taimkattekaart. Tema 1934. aastal avaldatud asjaomasele üleskutsele reageerisid paljud loodushuvilised. Aastatel 1934–1955 osales kaardistustöödes kokku 68 inimest. 1940. aastaks oli kaardistatud ligi pool Eesti pindalast.
August Vaga ja Liivia Laasimeri juhendusel 1955. aastal lõpetatud ja kohe salastatud kaart koosneb 300 osakaardist. See hiiglaslik töö – täpseim ühe riigi tasemel koostatud taimkattekaart Euroopas – jäi nõukogude ajal paljudeks aastateks kopitama suletud arhiiviriiulitele.
Sellegipoolest on sel Teodor Lippmaa algatatud tööl hindamatu väärtus Eesti taimkatte edasise uurimise seisukohast. Nüüd saame täpsete andmete alusel võrrelda oma kodumaa metsade ja niitude, soode ja nõmmede seisu „enne ja nüüd”. Ja teha neist järeldused: mis ootab meid ees.
Eesti floora taimegeograafilise uurimise seisukohast on tähtsaim Teodor Lippmaa teos „Eesti geobotaanika põhijooni” (1935). Selles põhjapanevas uurimuses koondas ta 973 toona Eestis teada olevat liiki kümnesse flooraelementi, milles kõige liigirohkemad on Euraasia, Euraasia–boreoameerika ja Euroopa elemendid. Need nn. foonielemendid olid kõige liigirikkamad, kuid taimegeograafilist eripära näitasid liigivaesemad elemendid: subatlantiline, pontosarmaatiline, arktoalpiinne, submontaanne ja submediterraanne element. Nende levikuanalüüsi alusel tegi Teodor Lippmaa järeldused Eesti taimeliikide sisserändeteede ja -aegade kohta.
Täiendades Karl Reinhold Kupfferi 1925. aastal ilmunud taimegeograafilist liigestust, pidas Lippmaa kõige olulisemaks Vahe-Eesti valdkonna idapiiri, mis märkis, et Eesti taimestik kuulub kahte Euroopas eraldatud provintsi: Lääne-Eesti Kesk-Euroopa provintsi ja idapoolne Eesti Ida-Euroopa provintsi. Tema floristika- ja taimegeograafia uurimistööd olid teedrajavad, nende tähendus aastatega ei kahane, vaid kasvab.

Fütotsönoloogia ja ökoloogia teooria probleeme käsitlevad tööd on avaldatud kolmekümnes publikatsioonis eesti, saksa, inglise ja vene keeles. Neis avaldub Teodor Lippmaa mõttelaadi nõtkus, kiire reageerimine muutuvatele vaadetele, aga samas ka kindlaksjäämine isikliku uurimismaterjali põhjal kujunenud vaadetele.
Taimekoosluse olemuse üle vaidles ta nende paljude teadlastega, kes väitsid, et taimekooslust tuleb defineerida ainult tema oma tunnuste põhjal, jättes välja keskkonnatingimused.
Lippmaa vaatenurk oli ökoloogiline: taimekoosluse olemuse määravad nii selle koosseis ja struktuur kui ka keskkonnategurid. Neid kõiki tuleb arvesse võtta ka kooslusi klassifitseerides. Samasugune seisukoht prevaleerib praegusaegses taimkatteteaduses.
Üllatavalt nüüdisaegne oli Lippmaa arusaam taimekoosluste diskreetsusest vers. kontiinumist. Nii mõnegi autoriteetse fütotsönoloogi vaated taimekooslusele kui suletud piiridega loodusnähtusele olid vastuolus Teodor Lippmaa paljudes taimkattetüüpides tehtud analüüsidega.
Lippmaa väitis, et taimekooslused moodustavad sageli omavahel üleminekutega seotud keerulise mustri. See oli küllaltki uudne vaade, mida enne Lippmaad oli tutvustanud vaid kaks teadlast: venelane Leonti Ramenski ja ameeriklane Henry Gleason, vastavalt 1910. ja 1926. aastal. See Lippmaa seisukoht oli 1950. aastatel valitsema hakanud kontiinumiteooria eellane.
Taimekoosluste klassifikatsiooni küsimustes oli Lippmaa kindel ökoloogilis-strukturaalse käsitluse pooldaja. Ta töötas välja Eesti taimekoosluste üherindeliste sünuuside klassifikatsiooni, mida kritiseeriti tervikliku taimkatte „lõhkumise” pärast. Lippmaa vastas: „Ainult pärast iga sünuusi uurimist, s. o. selle koosseisu, morfoloogia, ökoloogia ja arengu selgitamist, võib aru saada fütotönoosist kogu selle keerukuses. Sünuuside meetod (mida autor varem nimetas üherindeliste assotsiatsioonide meetodiks) ei ole vastuolus väitega, et fütotsönoloogia põhiühikuks on assotsiatsioon” (postuumselt 1946. a. ilmunud artiklis).
1939. aasta kahe semestri jooksul pidas Teodor Lippmaa TÜ matemaatika-loodusteaduskonna üliõpilastele maailma taimkatet käsitlevaid loenguid, mida kuulas ja hoolsalt konspekteeris tollane üliõpilane Liivia Reinomägi (hilisem Laasimer). Lippmaa kavatses need loengud trükis avaldada, aga selleks talle aega ei antud.
Läksid aastad ja 1961 avaldas Liivia Reinomägi-Laasimer Lippmaast järele jäänud käsikirjaliste materjalide põhjal artikli „T. Lippmaa maailma taimkatte klassifikatsioon sünuuside meetodi alusel”. Laasimer püüdis selles töös täpselt järgida oma õpetaja vaateid. See oli kogu maailmas esimene taimekoosluste struktuuriüksuste ehk sünuuside alusel koostatud Maa taimkatte klassifikatsioon. Liigutav näide õpilase truu suhtumise kohta oma õpetaja töödesse!
Kolmandasse rühma kuuluvad Lippmaa paljud populaarteaduslikud tööd, õpikute retsensioonid, reisikirjeldused ja publitsistlikud artiklid. Peamiselt ajakirjas Eesti Loodus ilmunud artiklites on Teodor Lippmaa käsitlenud näiteks looduskaitse päevaprobleeme, taimede uudisleide, vajadust korrastada herbaariume jne. Neis kõigis avaldub Lippmaa erk vastutustunne ja mure eesti teaduse ja looduse pärast.
Hinnates Lippmaa loomingulisi saavutusi, tuleb arvestada, et mõned tema erakordselt väärtuslikud teaduslikud ideed jäid lõpuni arendamata. 1933. aastal avaldatud suures uurimuses taimekoosluste üherindeliste sünuuside klassifitseerimisest esitas ta skemaatiliselt uue õpetuse eluvormidest. Vastupidi klassikute Alexander von Humboldti, August Grisebachi ja nende järglaste veendumusele, et eluvormide eristamisel tuleb lähtuda deduktiivsest, n.-ö. ülevalt-alla-printsiibist, esitas Lippmaa ökoloogliselt põhjendatud idee elementaareluvormidest, mis põhines induktiivsel, alt-üles-meetodil, taimeliikide morfoloogilisel, bioloogilisel, ökoloogilisel ja haabituse ehk välislaadi sarnasusel.
Näiteks A n e m o n e eluvorm ühendab 10–30 cm kõrgusi maa sees roomava risoomiga geofüüte, mis võivad kuuluda eri perekondadesse, isegi sugukondadesse. Sellega nõudis Lippmaa individuaalset käsitlusviisi taimeliikide bioloogilisel rühmitamisel ökoloogilistesse perekondadesse ehk elementaareluvormidesse.
On lausa kummaline, et Teodor Lippmaa ei arendanud seda uut ja värsket ideed edasi. Veelgi kummalisem, et rahvusvaheline teadus ei pööranud sellele uuele meetodile tähelepanu. Kuna see ilmus eesti keeles, on see mõneti mõistetav. Aga miks Eesti oma teadlaskond pole seda meetodit kasutanud?

Mõtlen sageli Teodor Lippmaale ja tema uurimistöödele, eriti sõitudel Abrukale. Viimasel retkel saarele näis mulle, et ma kohtusin temaga. Läbi tiheda hämara laialehise metsa nägin lähenevat pikka sirget meest, botanisiir õlal, nöörsaapad jalas, lips ees. Ta vaatas minust mööda ja oleks nagu vaikselt, peaaegu sosinal ütelnud: armastan seda saart ja metsa, ta väärib paremat kaitset ja põhjalikumat uurimist, mul jäi see töö pooleli. Mina paitasin vana jalaka tüve ja tänasin läbi kõrge võramüüri taevasse vaadates selle nägemuse eest. Lubasin, et kirjutan akadeemik Teodor Lippmaast, sellest suurest eesti teadusmehest veel ühe artikli.

TEKTIAKEN
Teodor Lippmaa tähtsamad eluetapid
Sündis 17. XI 1892 Riia linnas, kuhu tema isa Mihkel Lippman (1924. aastast Lippmaa) oli siirdunud tööd otsima
1908 käis neli aastat linnakoolis, seejärel töötas erakooli õpetajana (16–20-aastase noorukina)
1914 lõpetas keskkooli
1917 õppis ühe aasta Petrogradi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna keemiaosakonnas
1918 lahkus Petrogradist, sõitis Põhja-Altaisse, kus asus tööle õpetajana ja alustas botaanika ja biokeemia uurimistöid
1922 saabus Eestisse, alustas õpinguid Tartu ülikoolis
1924 lõpetas TÜ cum laude
1925 kaitses magistriväitekirja, määrati botaanikainstituudi vanemassistendiks
1926 kaitses doktoriväitekirja
1927 kaitses habilitatsioonitöö, omandades õiguse ülikoolis loenguid pidada ning sai dotsendi kutse
1930 määrati TÜ botaanikainstituudi ja botaanikaaia direktoriks ning professoriks
1935–1938 töötas looduskaitse nõukogu esimehena, koostas Eesti looduskaitseseaduse
1939–1941 tegutses loodusuurijate seltsi esimehena
1939 valiti Eesti teaduste akadeemia akadeemikuks


Hans Trass (1928) on taimeökoloog ja lihhenoloog, TÜ emeriitprofessor, Eesti TA liige.



Hans Trass
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012