Kaug-Ida ja Jaapani floora spetsialist Carl Johann Maximowicz on Tartu Ledebouri koolkonna botaanikutest esmakirjeldanud kahtlemata kõige rohkem taimetaksoneid. Tartu koolkonna botaanikutest on ta arvatavasti enim tuntud kogu maailmas. Tema auks on nimetatud 76 taimetaksonit: väidetavalt rohkem kui ühegi teise botaaniku järgi. Muu hulgas perekond Maximowiczia, mida nüüdisajal peetakse Schisandra sünonüümiks.

Uskumatu, et Maximowicz on nimetanud 38 uut taimeperekonda. Tema esmakirjeldatud liike ja alamtaksoneid pole vist keegi suutnud täpselt kokku lugeda, sest paljud nimetused on teadusloos muutunud või osutunud sünonüümideks.

Ainuüksi vahtra perekonnast on Maximowicz esmakirjeldanud liigid Acer argutum, A. barbinerve, A. capillipes, A. mandshuricum, A. miyabei, A. mono, A. tegmentosum ja A. tschonoskii. A. nikoense Maxim. (autorilühendiga Maxim. märgitakse Maximowiczi esmakirjeldatud taksonid) jagati hiljem ümber kaheks taksoniks: A. maximowiczianum Miq. ja A. griseum Pax., ginnala vaher (A. ginnala Maxim.) nimetati ümber tatari vahtra alamliigiks A. tataricum ssp. ginnala (Maxim.) Wesm. Ühe uue vahtraliigi nimetas ta A. dedyle Maxim., kuid see osutus juba varem nimetatud liigiks A. ukurunduense Trautv. & Mey, seejärel üritas ta seda nimetada A. spicata teisendiks (var. ukurunduense Maxim.). Seejuures ei olnud Maximowicz sugugi eeskätt vahtrate perekonna uurija ega suur huviline, lihtsalt ekspeditsioonidel leiti Kaug-Idast palju uusi vahtraliike.
1859. aastal ilmunud ladinakeelses Amuurimaa floora ülevaates kirjeldas ta 915 liiki koos areaalikaartidega, hiljem Kaug-Idast veel 1200 liiki. Maailmakuulsusele pani aluse kolm ja pool aastat kestnud Jaapani-ekspeditsioon, kust Maximowicz tõi kaasa 2500 kuivatatud taime herbaariumina, 400 elusat taime ja 300 nimetust eri seemneid. Tema õnneks oli Jaapan just hiljuti n.-ö. avanenud ja andnud 1854. aastal loa riigist taimi välja viia.
Maximowicz uuris Jaapani floorat esimese botaanikuna, eelmised kolm nimekamat (Engelbert Kaempfer, Carl Pehr Thunberg, Philipp Franz Balthasar von Siebold) olid kõik arstid, kelle kohta saab lugeda Eesti Looduse 2008. aasta veebruarinumbrist.

Maximowiczi päritolust on seni olnud väga vähe teada. Üldiselt ainult see, et ta oli pärit Tuulast ja mõne allika järgi kaupmehe perekonnast. Et leida mingitki pidepunkti, palusin teadusajaloolasel Toivo Meikaril ülikooli arhiivist välja otsida Carl Maximowiczi isikukausta (säilik: EAA, f. 402, n. 3, s. 1051) ja seal leidus üpris huvitavaid materjale. On lausa üllatav, et keegi ei ole neid varem avaldanud.
1827. aastal sündinud poisi ristis 2. juunil 1828 Carl Johanniks dr. Carl Sederholm (suur soome filosoof, luuletaja ja vaimulik, kes pikka aega töötas Venemaal Moskva ümbruses luteri usu pastori ja koolijuhatajana). Ristimisel on poisslapse isaks märgitud tsiviilkuberner, tõeline riiginõunik ja rüütel Johann Caspar Michael v. Treublut. Ema Maria Caroline oli mõisniku, vaimuliku abistaja (coadjutor) ja Tuula luteri kiriku köstri Johann Maksimovitši tütar. Vaderiteks oli kaks vene aadlikku ja õuenõunik Franz von Beer prouaga.
Leeritanud on noormehe Peterburi Püha Anna (luteri usu) kirikus pastor Behse 16. märtsil 1844, kusjuures noormehe nimeks on ikka veel märgitud Carl Johann Treublut. Tuleb välja, et ema neiupõlvenimega on ta ennast esimest korda üles andnud alles 1845. aastal Tartu ülikooli astudes. Seejuures loobus ta ka aadlitiitlist. Võib-olla vanemad lahutasid või ütles isa pojast või poeg isast lahti, aga kõige tõenäolisem on, et isa oli vahepeal sattunud õukonnas halba valgusesse ja pojal polnud mõistlik tema nime all karjääri üritada.

Isa, venepäraselt Ivan Hristoforovitš fon Treiblut, sündis 1773 Pommeris preisi aadliku (Christophi) pojana, astus 1786. aastal lipnikuna Vene sõjaväeteenistusse, tõusis kindralmajoriks, sai 1821. aastal haavata ja määrati siis sõjaväeringkonna ülemaks. 5. mail 1827 määrati ta Tuula kuberneriks; Carl Johann sündis sama aasta 11. novembril.
Kuberneri tööd on väga kiidetud: ta võttis mälestisena kaitse alla Tuula kremli, nähes selle ajaloolist ja kunstiväärtust, lasi korda seada kubermangu ja kirikute arhiivid jms. Kuberneripõli kestis kolm aastat. Johann v. Treublut suri Peterburis 1848. aastal ja on maetud Vassili saarel asuvale Smolenski luteriusuliste kalmistule, kuhu on hiljem maetud ka akadeemikud G. Fr. Parrot ja F. J. Wiedemann.

Treubluti suguvõsa pärineb suure tõenäosusega pomooridest. See oli väike Läänemere-äärne slaavi rannahõim, kes toimetas paatide ja laevadega merel ning elas preislaste ja jüütide vahel, tänapäevasest Gdanskist Stralsundini. Omal ajal on nad olnud ka viikingid. Hiljem hakati pomooride kodumaad saksa keeles nimetama Pommerniks (eesti keeles tuntud kui Pommeri), praegu on see Poola ala Pomorze.
Kui germaani hõimud lõuna poolt umbes tuhande aasta eest ägedalt peale hakkasid suruma, pillutati pomoorid suures osas laiali (nagu preislasedki). Osa purjetas ümber Skandinaavia Valge mere äärde (vn. Pomorje) ja seal elab neid vähesel arvul tänapäevalgi. Mihhail Lomonossov, kes oli 1755. aastal Moskva ülikooli asutajate seas, pärineb Pomorjest ja oli rahvuselt pomoor.
Mingi osa pomoore „maandus” aga Novgorodi ja Tveri kanti. Neist osa tuli Venemaa usuvahetuse ajal Eestimaale Peipsi äärde ja nende geenid liiguvad tänini nn. vanausuliste seas. Peipsi vanausulised on korraldanud isegi ülemaailmseid pomooride kokkutulekuid-festivale.
Paar näidet veel pomooride kohta. Eestimaal on tuntud Zoege-Manteuffelite aadlisuguvõsa, kelle geene on kandnud nii mõnedki tuntud teadlased, kunstnikud ja kirjanikud. Selliseks kujunes suguvõsa nimi aadeldamise ja tiitlitega, suguvõsa esiisa on aga pomoor Soye, kes saabus Eestisse 1219. aastal koos Taani kuninga Waldemariga ning kodunes siin juba vallutusajal. Nimi Soye tähendab pomoori keeles üht Saksamaal elutsevat vareslast. Selle varese suled on Zoege-Manteuffelite vapi põhielement.
Ka Lõhavere, Rägavere ja Mõdriku mõisnikud parunid Kaulbarsid olid esialgu ilmselt pomoorid, nad pärinevad Vorpommernist ehk Ees-Pommerist ja nende vapil domineerib kiisakala (sks. Kaulbarsch).
Maximowiczi isa suguvõsa sai Treubluti (sks.’ustav veri’) nime samuti aadeldamisega, eelmine nimi pole teada. On võimalik, et juba ammu enne Carl Johanni olid mõned selle Treubluti suguvõsa liikmed sattunud Liivimaale. Keegi Johann Bartalomeus Treublut (1716–1781) oli tervelt 65 aastat Põlva koguduse pastor ja ürikute järgi pärines Rootsi sõjaväelastest. Tõepoolest, Pommeri kuulus noil aegadel Rootsi riigi koosseisu, nii et sealt pärit sõjaväelased andsid Liivimaalt vaadates Rootsi sõjaväelaste mõõdu igati välja.
Pastor Treublutiga elasid tõenäoliselt koos tema vennad Caspar Codofrenus ja Christoph Baratalomeus, kes 1735.–1736. aastal siirdusid Liivimaalt õppima Pommerisse Halle ülikooli. Aastatelt sobiksid need mehed vanaisaks Maximowiczi isale Johann Casparile, kelle isa nimi oli mäletatavasti samuti Christoph.

Carl Johanni ema kohta on veelgi raskem andmeid leida, kuid ta võis olla lähisuguluses Kiievi ülikooli esimese rektori Maksõmovõtšiga. Võib-olla just seesama rektor soovitaski oma noorel sugulasel Carl Johannil Tartusse loodusteadust õppima minna: teatavasti olid Kiievi ülikooli esimesteks loodusteaduste professoriteks kutsutud noored Tartu Ledebouri koolkonna teadlased, kes võisid rektorile silma jääda.

Püha Vladimiri Kiievi ülikool asutati keiser Nikolai I ukaasiga 1833. aastal, väidetavalt selleks, et võidelda Ukraina poolastumise vastu. Mõhhailo Oleksandrovõtš Maksõmovõtš (ukrainapäraselt, venepäraselt Mihhail Aleksandrovitš Maksimovitš) sai selle esimeseks rektoriks 1834. aastal.
Maksõmovõtš oli lõpetanud Moskva ülikooli 1823. aastal botaaniku ja filoloogina, pärast seda töötas ta sama ülikooli botaanikaõppejõuna, aastatel 1824–1833 ka sealse botaanikaaia direktorina. 1833. aastal kaitses ta doktoriväitekirja ja sai enne Kiievisse määramist olla aastakese veel Moskva ülikooli botaanikaprofessor ja botaanikakateedri juhataja. Maksõmovõtš oli evolutsionist ja tema dissertatsiooni teema oli „Taimeriigi süsteemist”.
Meenutan lugejale ka, et esimeseks mineraloogiaprofessoriks kutsuti Kiievi ülikooli 1837. aastal Ernst Reinhold Hoffmann (1801 Paistu – 1871 Tartu), esimeseks botaanikaprofessoriks 1838. aastal Ernst Rudolf v. Trautvetter (1809 Jelgava – 1889 Peterburi) ja esimeseks zooloogiaprofessoriks 1839. aastal Al. Th. v. Middendorff. Kõik nad olid noored andekad Ledebouri loengute kuulajad ja kõigist said hiljem maailmakuulsad teadlased. Trautvetter rajas ka Kiievi ülikooli botaanikaaia: Peterburi kunstiakadeemia arhitektuuriprofessori akadeemik Vikenti Veretti plaani järgi; Veretti projekteeris ka Kiievi ülikooli peahoone.
Tartu ülikooli ajalugu silmas pidades on huvitav lisada, et professor Ledebour asutas just Trautvetteri jaoks tema ülikooli lõpetamise ajaks Tartusse botaanikaaia abidirektori koha, mida too jõudis aga pidada vaid paar aastat. Siis kutsuti ta hiljuti asutatud samasugusele ametikohale Peterburi TA botaanikaaeda, sealt läks ta 1838. aastal Kiievi ülikooli, kus peale professuuri pidas 1849–1859 ka rektori ametit. 1864–1867 oli ta uuesti Peterburi TA botaanikaaias, seekord majandusjuhataja ning 1867–1875 samas peadirektor.

Kiievis on tänapäeval kaks botaanikaaeda, nagu nõukogude ajal Eestis, Lätis ja Leeduski: üks ülikooli ja teine teaduste akadeemia halduses. Kahtlustasin, et teaduste akadeemia botaanikaaia osaks jäi ka kunagine Kiievi linna botaanikaaed, millega oli lähedalt seotud Tartu ülikooli botaanikaprofessor Georg Alexander von Bunge suguvõsa.
Baltisaksa genealoogia käsiraamatu järgi korraldas Kiievi linna apteegiaia linna botaanikaaiaks ümber Ida-Preisimaalt Tilsitist pärinev Andreas Theodor von Bunge (1766–1814), kes oli Kiievi apteegi (praegu apteegimuuseum) kaasomanik, botaanikaaia direktor ja Kiievi luteri koguduse vanem. Tema poeg oligi 1803. aastal Kiievis sündinud Alexander von Bunge, kes just Kiievi ülikooli algusaastail sai oma õpetaja Carl Friedrich von Ledebouri (1786–1851) järel Tartu ülikooli botaanikaprofessoriks ja botaanikaaia direktoriks. Seda ametit pidas ta aastatel 1836–1867.
Kiievi ülikoolis töötas kohe selle algaastast majandusteaduse professorina Alexandri lell Christian (Hrõstofor, 1781–1860). Christiani poeg Nikolai von Bunge (Mõkola, 1823–1895) oli samuti majandusteadlane, 1881–1886 Venemaa rahandusminister ja 1887–1895 Vene impeeriumi peaminister, kes üritas Venemaad – küll ebaõnnestunult – suunata kapitalismi teele.

Kiievi luteri koguduse esimesed jumalateenistused peetigi apteegimajas Bungede juures. Bungede eestvedamisel ehitati esimene Kiievi luterlaste puukirik, ja kui see suures linnapõlengus maha põles, siis veel teinegi. Tartu ülikooli botaanikaprofessori Bunge vanaisad olid mõlemad selle koguduse vanemad: nii isaisa Georg Friedrich Bunge kui ka emaisa õuenõunik G. A. von Fuhrmann. Viimase lapselaps, seega professor Bunge nõbu Elisabeth v. Fuhrmann, abiellus admiral von Krusensterni poja Alexander Gotthard Juliusega.
Et algsest apteegiaiast, hilisemast Kiievi linna botaanikaaiast võis lõpuks kujuneda Ukraina teaduste akadeemia botaanikaaed, saatsin mõlemasse Kiievi botaanikaaeda järelepärimised, kas nemad tänapäeval tunnistavad eespool esitatud fakte ja kas Carl Johann Maximowicz ja rektor Mõhhailo Oleksandrovõtš Maksõmovõtš ei olnud mitte lähisugulased.

TA Kiievi botaanikaaed määras küsimusega tegelema ühe noore hiljuti lõpetanud ajaloolase, kellele see oli esimene teadustöö. Ta võttis minuga küll meilitsi ühendust ja raporteeris tööga alustamisest, kuid sinna see jäigi. Ametlikult algab TA botaanikaaia ajalugu alles aastast 1935, esimene direktor oli Valter Eduardovitš Schmidt. Muudest allikatest võib siiski järeldada, et Bunge rajatud botaanikaaed jäi linnehitusele jalgu ning selle kohal on osaliselt praegune Kiievi peatänav Kreštšatik.

Sisuka vastuskirja saatis Kiievi riikliku ülikooli akadeemik, O. V. Fomini botaanikaaia direktor V. V. Kapustjan, kirja oli koostanud aia herbaariumi kuraator Mõkita Peregrõn. Kirjaga kaasnes mitme põlvkonna sugupuu, kust selgub, et rektor Mõhhailo Maksõmovõtš pärineb Poltaava kasakate kõrgemast hierarhiast. Kauge esivanem Maksõm elas 1680. aastal Kiievi Petšerski suurkloostris, tal oli seitse poega ja need said kõik Maksimovitši perekonnanime.
Viidates 1991. aastal Peterburis avaldatud Carl Maximowiczi 100. surma-aastapäeva kogumikule, väidab Peregrõn, et too oli venestunud sakslane, kelle isa oli salanõunik „Iogan fon Treiblut”, ning arvatakse, et Carl ja Mõhhailo ei olnud sugulased.

Siiski ei taha ma oma ideed Maksõmovõtšite sugulusest veel päris maha matta. Kui Venemaa tollastest vähestest haritud botaanikutest olid kaks samanimelised, mitte põhirahvusest ja teiseusulised, kumbki ei kasutanud venepärast nimekuju, mõlema päritolu ja suguvõsa on põhjalikumalt uurimata, siis on üpris tõenäoline, et nad olid sugulased. Kuna olen kaua tegelnud genealoogiaga, tean, et peaaegu kõigis sugupuudes jäävad mõned liinid tundmatuks, eelkõige liikuva eluviisiga isikute ja põlvkondade puhul. Kasakad olid Vene riigis tuntud sõjamehed, nende liikumisi sõjaväeteenistuses, nii nekrutina kui ka ohvitserina, on väga raske jälgida ja taastada. Seda enam, et kasakate varasemad põlvkonnad tegelesid enamasti ainult piraatluse, röövimise ja sõjakäikudega, nad olid n.-ö. jumalatud, nende perekonnaseisu ei registreeritud kusagil, enamasti puudusid nende staniitsades ja kindluslinnakutes kirikud, asunduste elanikud tulid ja läksid vabalt, ka naised.
Miks ei võinud olla, et üks kasakatragun leidis Tuula kandist mõisnikutütrest neiu, nad abiellusid, said kaasavaraks mõisa ja noormees vahetas usku? Mulle saadetud Maksõmovõtšite sugupuu kese on Kiievi ülikooli rektor; sajandite vältel on näidatud vaid mõnikümmend meest, puudu on aga enamik kõrvalliine ja kõik tütred. Vene ja Ukraina arhiivides tuhlates võib leida veel juhuslikult säilinud või kirikute hävitamisest üle jäänud dokumente, mis võiksid selliseid seoseid tõestada.

Maximowicz on koos naisega maetud Peterburi Smolenski kalmistule, tõenäoliselt isaga ühele platsile. Läheduses on ka aedniku ja botaaniku Eduard August (Ludvigovitš) von Regeli haud. Regel tuli 1855. aastal keiserliku Peterburi botaanikaaia teadusdirektoriks. Enne seda oli ta ligi 14 aastat olnud Zürichi botaanikaaia juhataja, korraldas selle ümber ja asutas 1852. aastal Šveitsi aiandusühingu. Pärast Trautvetterit, 1875. aastast kuni surmani 1892. aastal, oli Regel Peterburi botaanikaaia peadirektor ning Maximowiczi kolleeg ja sõber kogu Peterburi perioodil. 1858. aastal asutas Regel Venemaa aiandusühingu, ta oli selle asepresident.

LISAKASTID
-----------------------------------------------
Maximowiczi lühielulugu

Sündis 11. (23). novembril 1827 Tuulas. Keskhariduse sai Peterburi Püha Anna saksa luteriusuliste koolis (Annenschule).

1845–1850 Tartu ülikoolis professor Bunge õpilane
1850–1852 Tartu botaanikaaia abidirektor
1852–1869 Peterburi botaanikaaia konservaator
1853–1857 ja 1859–1864 osales ekpeditsioonidel
alates 1869 Peterburi botaanikaaia peabotaanik
alates 1870 botaanikamuuseumi direktor
alates 1868 Peterburi teaduste akadeemia adjunkt
1871 valiti Peterburi TA liikmeks

Oli abielus Paula Martinseniga (1842–1892). Oskas vabalt saksa, vene, ladina, prantsuse ja inglise keelt. Suri Peterburis 4. (16). veebruaril 1891. aastal.

-----------------------------------------------
Tähtsamad ekspeditsioonid, kust kogutud taimi uuris ja määras Maximowicz

Peterburi TA ümbermaailmareis (Kamtšatka, Alaska, Madeira, Brasiilia, Tšiili, Havai, Amuuri- ja Ussuurimaa) 1853–1857: Maximowicz ise ja Leopold v. Schrenck (siin ja edaspidi lisatud peamised taimede kogujad)

Amuurimaa, 1855: Richard Otto Maack (1825 Kuressaare – 1886 Peterburi)

Amuurimaa, Stanovoi ahelik, 1859–1864: Friedrich Carl Schmidt (1832 Kaisma mõis – 1908 Peterburi) ja Peter von Glehn (1835 Jälgimäe mõis – 1876 Peterburi)

Irkutsk, Taga-Baikal, Džungaaria, Mandžuuria, Amuuri- ja Ussuurimaa, Sihhote-Alini mägismaa, Hokkaidō saar ja Kyūshū saar; 1859–1864: Maximowicz ise

Primorje, 1859: R. O. Maack

Sahhalin, Korea; 1861–1863: Fr. C. Schmidt, P. v. Glehn

Neli ekspeditsiooni Hiinasse ja Tiibetisse, 1867–1888: Nikolai Prževalski (1839–1888)

Irtõši jõgikond, 1863–1864: Grigori Potanin (1835–1920)

Maximowizci auks on maailma botaanikud nimetanud 76 taimetaksonit, sh. mitmest tuntud taimeperekonnast, näiteks vaher Acer maximowiczianum Miq., lauk Allium maximowicziana Regel ja lepp Alnus maximowiczii Callier. Tema auks on nimetatud ka näiteks kask, läätspuu, kirsipuu, krüsanteem, hortensia, iiris, kuslapuu ja rodo. A-tähega algavatest taimeperekondadest on Maximowiczi nime kandvaid liike veel perekondades Adenophora, Agave, Angelica, Arabis, Arisaema, Artemisia, Asperula, Aspidium, Atriplex; S-tähega perekondadest näiteks Salix, Salvia, Saxifraga, Sedum, Senecio, Silene, Stellaria.

-----------------------------------------------
Tartu koolkonna botaanikud

Professor Carl Friedrich von Ledebouri kuulsamaid õpilasi: Carl Anton Meyer (Peterburi botaanikaaia direktor), Ernst Rudolph von Trautvetter, Ivan Šihhovski (Moskva ja Peterburi ülikooli botaanikaprofessor) ja Alexander von Bunge.

Professor Bunge nimekamaid õpilasi Tartust: Carl Johann Maximowicz, Peter von Glehn, Friedrich Schmidt ja Edmund August Friedrich Russow (TÜ botaanikaprofessor 19. sajandi lõpukümnenditel).
-----------------------------------------------

1. Carl Maximowiczi isikukaust TÜ arhiivis: säilik: EAA, f. 402, n. 3, s. 1051.
2. Stackelberg, Otto Magnus v. Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft. Teil 2, 3: Estland, Bd. 3. Görlitz, [1930]: 58.
3. Ure, John 2003. Kasakad. Olion.


Mati Laane (1946) on aednik ja botaanik, uurib hobi korras baltisakslasi.