Entomoloog, populariseerija, teadlane ja õppejõud Kaupo Elberg oli maailma silmis eelkõige dipteroloog ehk kahetiivaliste uurija. Ta sündis Tallinnas Eesti maapanga raamatupidaja Julius Elbergi pere teise lapsena. 1952. aastal lõpetas ta Tallinna 10. keskkooli hõbemedaliga ja 1957. aastal TRÜ bioloogina.

Tema diplomitöö käsitles Võrtsjärve ümbruse surusääsklasi (Chironomidae); auhinnatööna sai see kõrgeima preemia. Pärast ülikooli lõpetamist suunati värske diplomand tööle ENSV vabariiklikusse sanitaar-epidemioloogiajaama. 1959. aastal astus ta aspirantuuri TA zooloogia ja botaanika instituuti (ZBI).
Kaupo keskendus oma uurimistöös kärbeste mitmekesisusele ja süstemaatikale. Tema juhendajaks sai vene dipteroloogide koolkonna rajaja professor Aleksander Stackelberg (1897–1975) Leningradist. Bioloogiakandidaadi väitekirja kaitses ta 1971 Tartus teemal „Eesti soode akalüptraatsete kärbeste (Diptera: Brachycera) fauna”.

Pärast aspirantuuri lõppu 1962 jätkas Kaupo ZBI-s nooremteadurina, hiljem vanemteadurina, juhtteadurina ja entomofaunistika töörühma juhatajana. Alates 1988. aastast töötas Kaupo osakoormusega dotsendi ametikohal Tartu ülikoolis, kus luges Eesti loomastiku ja zoogeograafia ainekursust ning juhendas entomoloogia suvepraktikume. Kaupo oli aktiivne paljudes erialaühingutes. LUS-i entomoloogiasektsioonis on ta aastate vältel pidanud üle 50 ettekande.
Kaupo esimene teadusartikkel ilmus 1959 entomoloogiakogumikus, viimane ajakirjas Zootaxa 2009. Vahelejääva 50 aasta sisse mahub ligi sada teadus- ja aimetrükist, neist 20 ajakirjas Eesti Loodus. Toimetaja ja tõlkijana osales ta paljude väljaannete, sealhulgas „Loomade elu” ettevalmistamisel.
Tunnustamaks panust kahetiivaliste uurimisse, on tema auks nimetatud hulk teadusele uusi liike: Anthomyza elbergi Andersson, 1976, Cerodontha elbergi Nowakowski, 1973, Meromyza elbergi Fedoseeva, 1979 ja teisi.
Kaupo mõistis, et kahetiivaliste süstemaatika uurimine saab tugineda kollektsioonimaterjalile. Tema koostatud ligi 140 000-isendiline kärbeste kogu asub EMÜ PKI zooloogiaosakonnas, seda võivad kasutada uurijad kogu maailmast. Lisaks igasuvisele aktiivsele kogumisele Eestis viisid 20 kogumisretke teda Siberisse, Kesk-Aasiasse ja Kaug-Idasse. Eriti mahukas on Kamtšatka poolsaarelt kogutud materjal, mis osaliselt ootab läbitöötamist ja kirjeldamist. Haiguse süvenedes süstematiseeris ja korrastas Kaupo kollektsiooni viimase võimaluseni.
Kaupo jääb meelde nii enda kui ka teiste suhtes nõudliku ja faktitäpse inimese ja kolleegina, harukordse kogujana ning humoorika vestluskaaslasena.