Selle aasta kangelased on minu jaoks samblad. Eriti kolmehõlmaline batsaania – II kaitsekategooria helviksammal, kelle leiukohti Mandri-Eestis võib loendada sõrmedel.
Kevadel koos tütrega Vändra lähedal vääriselupaigas jalutades sattusime vana kase jalamil samblapolstrile, millesarnast varem ei olnud näinud. Tegin määramispildid ja sinnapaika need alguses jäidki.

Hiljem võtsin asja käsile ja määrasin liigiks Bazzania trilobata, mis Nele Ingerpuu abiga leidis ka kinnitust. Uus leiukoht sai kirja. Nüüdseks on Vändra vallas teada juba kolm leiukohta, neist üks päris rikkalik. Seal kuusekoorel kasvavast samblast tegin ka kõrvaloleva foto.

Igapäevaelus olen loomaarst, aga et loodus on nii põrgulikult huvitav, läheb sinna kogu mu vaba aeg: metsas või arvuti ja raamatute taga. Pikemale rännakule tavaliselt fotovarustust kaasa ei võta, muidu jääb teekond läbimata. Pilte tehes võib juhtuda, et liigun vaid mõnikümmend meetrit päevas.
Kõige toredam on pildistada taimi, leida neis karakterit. Sageli ei köida mind niivõrd valgusmäng ega sillerdused, kui just kaamera ette jäänud objekt ise – järjekordne jumalime, looduse meistriteos. Fotod ei aita mäletada mitte ainult hetki, vaid ka fakte, teadmisi, mida kildhaaval kogudes on võib-olla kunagi, kas või vanas eas, lootust jõuda võimalikult lähedale n.-ö. suure pildi mõistmisele.
Kasutusel on Nikon D300 ja kolm objektiivi 16 kuni 300 millimeetrini.