Eksikaatkogu on nagu asutuse või riigi botaaniline visiitkaart. Tartu ülikooli botaanikamuuseumi eksikaadi „Eesti taimed” esimese mapi valmimisest möödub järgmisel aastal 70 aastat. Selle ulatusliku töö algataja ja juhendaja oli prof. Teodor Lippmaa.
Selleks et uurida kodumaa floorat ja vegetatsiooni, võttis Lippmaa ette rännakuid, mille kohta pidas detailseid välitööpäevikuid. Need uurimisretked algasid möödunud sajandi kahekümnendail aastail. Ta alustas Petserimaast (1922), jätkas töödega Lääne-Eestis, Hiiumaal, Tallinna ümbruses (1925, 1926) ning Pärnumaal (1928, 1930, 1931), aasta pärast Põhja-Eestis Virumaal, siis taas saartel ja uuesti mitmel pool Mandri-Eestis.

Kolmekümnendate aastate alguseks oli Eesti eri piirkondadest kogutud hulgaliselt floristilist materjali senise täienduseks ja saadud kohati väga põhjalik, samas paiguti lünklik ülevaade Eesti taimkattest. Oldi teadlikud, et botaanilises ja eriti taimkatteuurimises on teadmised alles puudulikud. Siiski peeti tarvilikuks uut, ainult Eesti vabariigi territooriumi hõlmavat eksikaatkogu [3].
Eeldati, et selline ettevõtmine võiks soodustada Eesti floora uurimist ja loodeti eksikaatkogu kaudu teha vahetust teiste botaaniliste asutustega, rikastades nii ka TÜ botaanikamuuseumi kogusid [2, 3].

Suure töö algusest annavad teavet Tartu ülikooli botaanikainstituudis säilinud kirjade koopiad. Arvatavasti alustati ettevalmistustöid juba 1931. aastal, kui instituudi taimemorfoloogia ja -süstemaatika laboratooriumi ning muuseumi konservaatori kohale asus tõsine botaanikahuviline Karl Eichwald. Temast sai aastaid hiljem sama asutuse botaanikaprofessor.
Konservaatori ülesanne oli kogude hooldamise, täiendamise ja korrastamise kõrval aidata luua eksikaatkogu. Nagu selgub kirjadest, tõmmati kaasa botaanikahuvilisi, rääkimata üliõpilastest ning instituudi töötajatest, selleks et koguda ulatuslikumalt liike ja saada nende leviku kohta lisaandmeid. Kaastöölised võisid kogutavaid liike ise valida ja pidid oma valikutest teada andma konservaatorile, et vältida mõne liigi korduvat kogumist.
Seejärel saadeti asjaosalistele kogutud liikide nimestik koos leiukohtade andmetega. Laekunud materjali (etikettide andmed, taimede sobivus jms.) kontrollimine ning nende koguks seadmine ja kirjavahetuse pidamine kaastöötajatega oligi konservaatori kohustus.

tekstikast
Eesti taimede eksikaadi kogumisjuhised
* igast liigist tuli koguda vähemalt 50 isendit, kuid soovitatav oli väike lisa;
* liigi kohalik populatsioon ei tohtinud sattuda hädaohtu;
* käpaliste puhul ei tohtinud koguda taime koos mugulaga, kuigi sel juhul pole isend täiuslik;
* haruldaste liikide puhul võis ühelt kasvukohalt koguda vaid üksikuid isendeid. Tollal oli kaitse all hoopis vähem liike kui praegu. Sama liigi isendeid lubati koguda ka eri aastatel ja mitmel kogujal. Teatavasti suurendab haruldaste liikide olemasolu kogu väärtust, mistõttu nendest ei olnud mõeldav loobuda;
* etiketil peavad olema täpsed leviku- ja kasvukoha andmed.

Ühest 1932. aasta 20. mai kirjast selgub, et 1931 sügiseks oli kogutud 103 liiki ning aasta pärast plaaniti koguda juba 128 liiki. Igasse mappi oli plaanitud 50 liiki. Seega, nagu mainitud kirjast järeldub, oli pärast kaheaastast ettevalmistustööd vajalik materjal eksikaatkogu esimese mapi jaoks koos. See võimaldas lisada andmeid liikide leviku kohta Eestis ning mõne puhul koostada ka levikukaardi. Seetõttu tuli veel läbi vaadata herbaarmaterjal ja kirjanduse andmed ning uute andmete saamiseks pöörduti taas kogujate poole.
Levikukaartide koostamine nõudis palju lisatööd, kuid suurendas tunduvalt eksikaatkogu väärtust. Eksikaadi koostamisest jätkus liikide leviku kaardistamine hoogsalt: täpsustati andmeid ning pidevalt laekus uusi, laienes kaardistamist vajavate liikide nimistu. Kartoteeki pidas konservaator Karl Eichwald, kes 1955 avaldas brošüüri „Eesti floora kaardistatavad taimeliigid” [1].

Eksikaatkogu sisu ja vorm. Herbaarlehti sisaldavate mappidega käis kaasas liikide trükitud etikettide kogum (nn. schedae, nimetatud ka vihikuks, fasciculus) kus olid kirjas ka kaastöötajate nimed ning lühike saatetekst eesti ja inglise keeles. Need avaldati ka toimetistes, ülikooli teaduslikus väljaandes.
Esimese mapi puhul oli tekst põhjalikum: tutvustati Eesti loodusolusid, taimestiku kujunemist ja taimegeograafilist liigestatust, lisatud oli Eesti kaart. Alates teisest mapist oli ekskaatkogu koostamisel kasutusel Teodor Lippmaa geobotaaniline jaotus ning kolmanda mapiga oli kaasas Eesti geobotaaniline kaart [4].
Etiketid, eriti kaardistatud liikide puhul, olid väga põhjalikud. Peale herbaariumi nõuetekohase info oli etiketil kirjas liigi topo- ja taimegeograafiline levik Eestis, kasvuviisi ning -koha detailne kirjeldus, taimekoosluse nimetus ja vajaduse korral taksonoomilised täpsustused.

Eksikaadist „Eesti taimed” ilmus neli mappi: 1933, 1935, 1938 ja 1939; igaüks sisaldas 50 liiki taimi. Igat mappi oli plaanitud koostada 50 tükki. Mapil oli kaks tugevat kokkuseotavat pappkaant, mille vahel asetsevad herbaarlehed olid ümbritsetud õhemast ja paksemast paberist ümbrisega, viimasel taimeliigi järjekorranumber ja nimi.
Praeguseni on teadaolevalt säilinud üks viimistletud esimene mapp ja 63 kleepimata eksemplaridega vahetuseks mõeldud mappi. Peale selle on veel hulk eksikaadi jaoks kogutud korrastamata materjali. Kõige enam on alles neljanda, 1939. aastal valminud mapi komplekte, sest Euroopas alanud sõja tõttu soikus riikidevaheline koostöö.
Eksikaatkogu (kokku 200 taimeliiki) hõlmas liike Eesti floora 53 sugukonnast; enim liike oli korvõieliste, lõikheinaliste ja kõrreliste seast: üle kümne. Tol ajal kaitse all olevatest liikidest oli kogus 28 liiki, sealhulgas I kaitsekategooria liikidest silmjärvikas ja püstkivirik. Kontuurkaartidele oli kantud punktidena 103 liigi leiukohtade andmed: esimeses mapis oli 13 kaardistatud liiki, teises 26, kolmandas 29 ja neljandas 35 liiki.

Kaastöölised. Esimese mapi saatesõnas on koostajad märkinud: „On selge, et T. Ü. Botaanikamuuseum suudab oma üritust jätkata ja lõpule viia vaid suurema hulga püsivate väliskaastööliste abil; selleks vajab ta ka edaspidi kõikide meie botaaniliste huvidega isikute kaasabi, nagu see nii rõõmustaval kombel osaks on saanud „Eesti taimede” esimesele mapile” [3: 4].
Aastate jooksul osales kogumistöös 51 inimest: oli kutselisi loodus- ja metsateadlasi, nagu Elmar Lepik, Teodor Lippmaa, Elsa Pastak, Edmund Spohr, Johannes ja Silvia Talts, Paul William Thomson, August Vaga, Gustav Vilbaste, Arthur Rühl; agronoome: August Miljan, Aleksander Tamsalu jt.; farmatseutidest tuntuim Hugo Salasoo; arste, nagu Walfred Reinthal, Bernhard Saarsoo; kooliõpetajaid, näiteks Julius Lunts, August Reeben, ja üliõpilasi, kellest nii mõnestki kujunesid oma ala asjatundjad, näiteks Heinrich Aasamaa, Leonid Enari, Eerik Kumari. Botanofiilidest väärivad märkimist näitleja Albert Üksip, hilisem tuntud hunditubakate uurija, ja Bernhard Saarsoo, kelle huviobjektiks oli perekond võilill.
Kakskümmend kaastöötajat jõudis koguda materjali kõigi nelja mapikomplekti jaoks. Mõni neist osales taimkatte kaardistamisel või uuris mõne piirkonna taimkatet oma teadustöö huvides. Säilinud dokumentidest võib järeldada, et kindlat korda, mille järgi oleks tasutud töö eest, ei olnud. Küll aga toetati paberi muretsemisel, mõnel juhul tasuti ka herbaarmaterjali saatekulud. Välitöid toetas ka loodusuurijate selts. Kokkuvõttes tõdegem, et esimene Eesti vabariigi aegne eksikaatkogu „Eesti taimed” valmis suures osas vabatahtliku tööna.

Eksikaadi vahetus. Kui mapid olid kaante vahel ja tutvustav vihik „Eesti taimed” trükitud, hakati korraldama vahetust. Ettepanek osaleda koostöös tehti 17 riigi 25 asutusele ja ühele asjaarmastajale, kes oli selleks soovi avaldanud, Olof Hasslowile Rootsis. Vahetuseks oli valmis 22 asutust 15 riigist.
Kõige kaugemad paigad, kuhu „Eesti taimed” jõudsid, olid Põhja-Ameerika (Harvardi ülikooli Gray herbaarium, ühendriikide rahvusmuuseum) ja Jaapan (Tokio keiserlik ülikool), lõuna pool Palestiina (Jeruusalemm). Euroopas olid esindatud naaberriigid, Skandinaavia maad, Saksamaa, Inglismaa, Ida-Euroopas Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari. Eemale ei jäänud ka omamaised asutused: loodusuurijate selts ja Tallinna provintsiaalmuuseum (praegune Eesti loodusmuuseum).
Vahetust korraldas ja arvestust pidas kuraator Karl Eichwald. Vahetustava nägi ette, et vahetatavaid herbaarlehti peab olema võrdses koguses. Kirjavahetust peeti inglise, saksa ja vähemal määral ka prantsuse keeles. Nagu vahetuse sissekannetest nähtub, ei jõutud neljandat mappi alanud sõja tõttu peale Riia ja Jelgava mujale saata. Sõja ajal jõudsid veel teine ja kolmas mapp Riiga. Pärast sõda, 1947, läkitati esimene saadetis Leningradi Komarovi-nimelisse botaanikainstituuti. Turu ülikool sai eksikaadi veel 1959, viimaste saajate seas (1961) olid Leningradi, Oulu ja Helsingi ülikool.
Nõnda pikkamööda vajus üks möödunud sajandi esimese poole Eestimaa taimeliike tutvustav ettevõtmine varjusurma. Kas, millal ja kuidas ärkab eksikaatkogu „Eesti taimed” uuesti, on praeguste botaanikute teha. Vajadus selle järele on endiselt olemas.

1. Eichwald, Karl 1955. Eesti NSV floora kaardistatavad taimeliigid. Tartu riiklik ülikool, Tartu.
2. Lippmaa, Teodor 1933. Kodumaa taimede herbaarse kogu asjus. – Eesti Loodus 1 (1): 24.
3. Lippmaa, Teodor; Eichwald, Karl 1933. Eesti taimed I (1–50). – Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis) A 25 (3): 1–34.
4. Lippmaa, Teodor 1935. Eesti geobotaanika põhijooni. – Acta Instituti et Horti Botanici Universitatis Tartuensis 4 (3–4): 1–151.

Aino Kalda (1929) on botaanik, Tartu ülikooli loodusmuuseumi herbaariumi töötaja.