Ühel kenal suveõhtul lugesin naabripoistele muinasjuttu Pöial-Liisist. „Aga tädi Aire, meie järves elab ka Pöial-Liisi!” kuulutas viieaastane jõmm. Enne nad rahu ei andnud, kui lubasin nendega järve äärde asja uurima minna.

Olen tegelenud allveefotograafiaga juba mõned aastad, sellepärast pakkisin kaasa oma fotovarustuse: peegelkaamera Canon 5D Mk II Hugifoti veekindlas kojas, ette panin Canon EF 15 mm f 2.8 kalasilmaobjektiivi ning suure 9“ dome port’i. Valguseks Canon Speedlite 580 EX II Subal ümbrises.

Eestis kasvab kahte liiki vesiroose: valge vesiroos ja väike vesiroos. Neid on raske eristada, kuid tolmukate värv ja kuju ning õie suurus reedab sellel pildil, et tegemist on väikese vesiroosiga. Liigume ettevaatlikult meetrisügavuses vees, et mitte põhjas kinnituvatele vartele ja risoomidele peale astuda.
Neid ilusaid õisi tahaksid poisid kangesti emmele koju kaasa viia, aga ei tohi, taim on looduskaitse all ja pealekauba mürgine! Kiirelt jõuavad poisid otsusele, et nemad hakkavad hoopiski looduskaitsjateks. Meie uus, äsja asutatud looduskaitse eriüksus loendas kasvukohal üheksa avatud õiega vesiroosi. Põnev oli tõdeda, et päeva lõpul hakkasid õienupud kinni minema, ja sombuse ilmaga nad mõnikord ei avanegi.
Pöial-Liisit küll ei leidnud, aga mälestuseks saime pildi ning palju uusi teadmisi.
Rohkem pilte minu veealustest tegemistest saab näha Facebookis: www.facebook.com/AireEderPhotodive.