Eesti Looduse fotov�istlus
10/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
PANIN TÄHELE EL 10/2003
Mähustes kasvab mägi-lipphernes

Seitse aastakümmet tagasi, 22. juunil 1933 leidis kooliõpetaja Joosep Eplik Harjumaalt Kolga-Mähuste järve äärselt järsult liivaselt mäeveerult kuuskede all kasvava taime, kelle määras lippherneks. Määrangut kinnitas ka Teodor Lippmaa. Trükisõnas teatas Eplik sellest leiust järgmisel aastal Eesti Looduses Oxytropis pilosa nimetuse all [3]. Õnneks on üks tema tookord kogutud taimedest säilinud Gustav Vilbaste herbaariumis. Vilbaste on määranud selle teiseks liigiks – Oxytropis campestris. Ta kogus seda lipphernest ka ise sealtsamast 1935. ja 1943. aastal. Õige nimetuse all tutvustati haruldast lipphernest 1936. aastal Eesti Looduses [4], kus Eplik parandas oma vea, viidates varem samast kohast leitud taimele. Eestikeelse liiginimetuse – mägi-lipphernes – leiame Leonid Enari jt. koostatud taimemäärajast [2].

Siis aga tuli uus pööre: 1948. aastal kogus Karl Eichwald samast Kolga-Mähuste järve kaldalt poolvarjuliselt nõlvalt lippherneid ja määras need liigiks Oxytropis sordida. Trükitult ilmus see uus nimetus 1955. aastal väikeses broðüüris kaardistatavatest taimeliikidest [1]. Taim sai seal ka uue eestikeelse nimetuse – põhja-lipphernes. Siitpeale on ta meil kõikjal kirjas viimase nimetuse all.

Sel suvel juuni algul nägin Soomes Oulanka rahvuspargis tõelist põhja-lipphernest, kes erineb märgatavalt meie omast. Väliskirjandusest selgust otsides tõdesin, et oleme tähele panemata jätnud “Flora Europaea” teises köites esitatu [5]. Selles suurteoses on Oxytropis campestris antud kolme alamliigiga, kusjuures Balti riikides (seega Eestis, sest Lätis ja Leedus seda liiki pole) kasvab just tüüpalamliik – subsp. campestris. Põhja alamliigist – subsp. sordida – erineb tüüpalamliik lühemate õietupe hammaste ja maokate kitsasmunajate viljade poolest. Kirjanduse andmetel võib õite värvus varieeruda: üldjuhul on tüüpalamliigi õied kahvatukollased, nagu meiegi taimel, põhja alamliigil aga valdavalt kahvatulillad kuni valged. Alamliigid eristuvad selgelt ka oma levila poolest: tüüpalamliik kasvab eeskätt Alpi mäestikes (siit tema eestikeelne nimetuski), aga ka mitmel pool Ölandil, kus eelistab kasvada lubjarikkal liival või kruusal, samuti alvarite lõhelisel pael [6]. Põhja alamliik on iseloomulik Euraasia arktilistele ja subarktilistele aladele, ulatudes vaid kohati boreaalsesse regiooni.

Tulles tagasi meie taime juurde Mähustes, väärib tähelepanu, et ta on nii hästi püsinud seitsme aastakümne jooksul, mil oleme saanud teda jälgida. Seda tagab edukas seemneline paljunemine.


1. Eichwald, Karl 1955. Eesti NSV floora kaardistatavad taimeliigid. Tartu.

2. Enari, Leonid jt. 1943. Kodumaa taimestik. Tartu Eesti Kirjastus, Tartu.
3. Eplik, Joosep 1934. Botaanilisi märkmeid. – Eesti Loodus 2 (3): 62.
4. Eplik, Joosep 1936. Taimi Põhja-Eestist. – Eesti Loodus 4 (5): 211.
5. Leins, Peter; Merxmüller, Hermann 1968. Oxytropis DC. – Flora Europaea 2. Cambridge University Press, Cambridge.
6. Sterner, Rikard 1986. Ölands kärlväxtflora. Lund.


Vilma Kuusk (1931) on botaanik, ZBI herbaariumi vanemkuraator. Tegeleb Eesti taimestikuga.



Vilma Kuusk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012