Fossiilne energiaallikas pole muud kui kivistunud päikesevalgus. Seda miljonite aastate jooksul tihendatud päikest ammutades ning oma seaduste järgi arenevale loodusele selga pöörates satume plastlillede maailma. Suitseva korstna või rikutud veekogu asemel iseloomustab just plasttaim kõige paremini fossiilkütuste ajastu olemust ja mõtteviisi.

Ajalises maailmas pole väga palju asju, mis oleksid iseenesest head või halvad. Enamik toimuvast ning kogetust on siin suhtelise iseloomuga. Inimeste teod ja valikud tunduvad heade või halbadena eelkõige konkreetsete olude ja võimaluste valguses.

Viimasel ajal on kritiseeritud liigset fossiilkütuste, eelkõige nafta kasutust, sest sellega seondub suur ökoloogiline mõju, samuti kliimariskid. 19. sajandi lõpul seevastu peatas nafta ulatuslikum kasutuselevõtt omakorda toona laialt levinud puidukütuse laialdase põletamise. Vastupidisel juhul oleks Maa puudest päris priiks pügatud juba möödunud sajandi kolmekümnendateks aastateks. Nii on ka põlevkiviga: Eesti majandusele omal ajal teatavat iseseisvust pakkunud ollust ei saa muutuvates oludes ülistada ja eelistada aegade lõpuni.

Sageli tavatsetakse väita, justkui nõuaksid keskkonnatundlikumad inimesed Eestis põlevkivienergeetika lõpetamist päeva pealt. Ometi on ju räägitud sellest, et meil puudub arvestatav ettekujutus ja tegevuskava, kuidas arendada ja rakendada uusi, hajaenergeetika tehnoloogiaid. Need, kes on soovinud vananenud tehnoloogiat välja vahetada, on alati kokku puutunud kultuurilise ja majandusliku inertsiga. Seetõttu olekski 21. sajandi algul huvitav kuulata pigem lugusid sellest, milliseks kujuneb Eesti järgmise põlvkonna energeetikasüsteem.

Kogu fossiilenergeetika lükkab homsele aina kasvava murekuhja, mille olulisim osa on keskkonnaprobleemid. Põlevkivienergeetika pole mingi erand. Põlevkivi on üks väikseima energiasisaldusega mineraalseid kütuseid üldse. Vaese mehe naftana ei paranda see kaugemas perspektiivis mitte eestlaste heaolu, vaid toimib nii keskkonna kui ka majanduse vaikse hauakaevajana.

Võtmesõna on vesi. Põlevkivi kaevandamisel ja kasutamisel kulub paratamatult väga suur kogus vett: koos välja pumbatud kaevandusvee ja elektrijaama jahutusveega üle miljardi kuupmeetri aastas. Kaevandustesse valgunud vesi rikastub mitmete sooladega (põhiliselt sulfaatidega). Väljapumbatuna suunatakse see Soome lahte, sest see ei kõlba ei joogiks ega ka tööstuse tarbeks. Ent olenevalt aastaajast võib kuni pool kaevandustesse valguvast veest olla joogikõlblik.

Praegu ei tea me ka seda, kui kiiresti ja millises ulatuses taastub põhjavesi põlevkivikaevanduste tekitatud depressioonilehtrite alal Kirde-Eestis. Depressioonilehtri keskosas on veetasemete langus mõnes uuritud kohas küündinud kuni meetrini aastas.

Just põhjavesi on see, mis tõmbab joone naftapuurimise ja põlevkivikaevandamise vahele: vaevalt, et nafta pärast sedavõrd tapeldaks, kui tonni nafta kättesaamisel kaotataks 300 tonni joogivett.

Mageveepuuduse esmased mured aga hakkavad endast märku andma Eestiski. Jüri asulasse kolinud Kalevi kommivabrik on juba silmitsi märkimisväärse veekriisiga. Õigem oleks vist öelda, et sellega on silmitsi eelkõige sealt kandi elanikud. Kogu põlevkivienergeetika ja põlevkivikasutuse võtmeküsimus ongi vesi, selle hinna ning väärtuse muutus lähikümnendeil: pole välistatud, et veeressursi majanduslik kallinemine ületab põlevkivi muundamisest saadava kasu.

Kui kaevandustegevus lõpetatakse, hakkab põhjaveetase pikkamisi taastuma. Iseküsimus on see, milline on sellisel moel põhjaveehorisontidesse koguneva vee kvaliteet. Osa kaevanduste kaudu välja pumbatud veest on tuhandeid aastaid vana, lühikese aja jooksul see ei taastu. Niisiis ei tohiks selle väärtusega pillavalt ümber käia. Kas majanduslikult on arukas kasutada üht taastumatut ressurssi, raisates samal ajal teist, samuti peaaegu taastumatut ressurssi? Seda enam, et põlevkivi väärtus tulevikus pigem väheneb, vee väärtus aga suureneb. Sedalaadi arutlusi me põlevkivienergeetikat toetavates ja ülistavates artiklites ei leia. Mida sellest järeldada?

Kas kaitseala tohib alt uuristada? Kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt peaksid kaitsealade alla jäävad maavarad Eestis olema kuulutatud passiivseiks. Ent sageli on tehtud plaane, mis peavad 40 meetri sügavusel maa all kaevandamist õigustatuks, sest vahetut mõju nagu polekski. Paraku on, seda esmalt põhjavee kaudu ja teiseks maalanguste tõttu, mis vaieldamatult mõjutavad keskkonda. Tihti kiputakse otse küsima: kui lähedale võiks siis kaevanduse piir looduskaitsealale tulla? See kaugus ei saa olla kindel suurus, vaid peab olema geograafilis-ökoloogiliselt hinnatud ulatus. Arusaadavalt tuleb eelkõige hinnata mõjusid, mis toimivad põhjavee kaudu, ning mõistagi ei lõpe mõju kaevanduse kinnistupiiril.

Looduskaitseala mõte ei ole tekitada geograafiliselt piiritletud maatükke, kuhu ei tohi astuda. Tänapäeva mõttes on tegu aladega, millel püütakse vältida nii otsest kui ka kaudset pöördumatu iseloomuga inimmõju.

Praegusaegse rahvusvahelise poliitilise kultuuri juurde ei kuulu ju arusaam, et riigipiir on vaid maapealne märgistatud joon, mille alt, näiteks 40 meetri sügavuselt, on igati sünnis teise riiki kaevuda ning seal mitmesuguseid tegusid korda saata. Looduskaitsealad on indikaatorid, mille kaudu saame teavet inimkeskese maailma mõjude kohta, et neid siis vaos hoida. Eelmainitud tunnelikaevajad käituvad samamoodi kui need, kes lükkavad prahi vaiba ääre alla, pidades seda tegevust koristamiseks.

Inimkeskene maailm ja inimese loodud tehiskeskkond on ekslikud. See tuleneb inimesest. Loodust ei saa ju üle kavaldada. Loodus pole kohtunik, riik või äripartner. Daniel Quinn jagab oma raamatus “Ishmael” inimesed võtjateks ja jätjateks. Sama loogikat jätkates võime rääkida ju ka neist, kes arvavad, et loodust tüssates õnnestub endale igavesti paremaid olusid tekitada, ja neist, kes loodust tüssama ei kipu.

Kui väga tahaks, saaks ka teisiti. Tihti on põlevkivist kõneldud kui Eesti majanduse ning energeetika ainsast ja alternatiivideta alustalast. Ometi näeb iga uute tehnoloogiate arengut jälgiv inimene, et see pole nii.

Siinne keskmine päikesekiirgus vastab 0,8–1,1 megavatt-tunnile energiale ruutmeetri kohta (MWh/m2) aastas. Tootmiseks sobiva päikeseenergia tihedus on seega kümme korda väiksem kui põlevkivienergia tihedus kaevandusaladel (10 MWh/m2), kuid samas ei tekita me päikeseenergiat rakendades nii palju pöördumatut keskkonnakahju.

Ajakohased fotoelektriliste paneelide tootmise tehnoloogiad arvestavad nende elutsüklilist kulu: saadav energeetiline tulem peab märkimisväärselt ületama materjalidesse panustatut. Peale fotoelektriliste elementide arenduse on tuntud tehnoloogiaid uudsete materjalidega ümber kavandades (ingl. re-design) loodud väga tõhusaid ning suure majanduspotentsiaaliga seadmeid. Siia kuuluvad näiteks mikroturbiinid, stirlingmootoriga generaatorid, kütuseelemendid.

Tajun juba tavaküsimust: kui see kõik on nii, siis miks seda ei rakendata? Põhjus on lihtne: säästmine ja varude kokkuhoid pole Lääne tsivilisatsioonis suunda loovatele ühiskondadele praegu esmatähtis. Meie jaoks ju võiks olla. See peaks olema oluline kogu Ida-Euroopale. Just Ida-Euroopa suurtööstusühiskonna tohutute kuludega pärand (ennekõike energeetikapärand) tuleks küll välja vahetada. Kui poleks keskset ja vähemõjusat energeetikasüsteemi, kaoksid ka põlevkiviteemaga seotud mured ja hädad.

Ainuüksi seniste energiatootmise seadmete võimsuste renoveerimisel investeeritakse tänapäeval Eestis ligikaudu 650 eurot ühe kilovati kohta. Selles ei sisaldu investeeringud elektrivõrkudesse. Ent ka amortiseerunud võrgud on märkimisväärne oht elektrivarustuse stabiilsusele (seda eelkõige liialt tsentraliseeritud energiatootmissüsteemi korral).

Suurema kasuteguriga ning hajali paiknedes väiksemate ülekandekuludega mikroenergeetikaseadmed (installeeritult) maksavad praegu keskmiselt 1600–1800 eurot kilovati kohta. Sellepärast, et masstoodangul poleks tagatud turgu. Just see, mitte tehnoloogia enese omapära, teeb need seadmed kalliks. Kui õnnestuks käivitada masstootmine, siis langeks selliste energiaseadmete hind samasse suurusjärku kulutustega, mida praegu tehakse Eesti energiasüsteemi renoveerimiseks vananenud energiatootmise põhimõtetel. Masstootmiseks sobiv turg võiks hõlmata osagi sellestsamast Ida-Euroopast, kus suurtellimusi võimaldavad ostukokkulepped ergutaksid üksiti välispoliitilist algatust ja koostööd.

Sümboolsed plastlilled. Juba pikemat aega on siinset ühiskonda veendud, et põlevkivi on meie rahvuslik rikkus, kuigi see rikkus avaldub vaid nii tema enda kui ka teise rikkuse – põhjavee hävitamises. Vahest oleks siiski õigem enne, kui kalli rahaga ja keskkonna arvelt põlevkiviga köetavad “vulkaanid” Ida-Virumaal lõplikult monumentaalseteks saavad, kasutada võimalust muuta tehnoloogiaarenduse suunda energeetikas. Kui jätkame põlevkivi kasutust vanaviisi ning keeldume nägemast Eesti arenguvõimalusena maailmas juba tuntud uudseid tehnoloogiaid, siis pole see enam mitte majanduslik konservatiivsus või alahoidlikkus, vaid selge vaimne stagnatsioon.

Öeldakse: oled see, mida sööd. Energeetika olemus peegeldab ju inimkonna tehnoloogilise toidulaua rikkust ning olemust. Fossiilne energiaallikas pole muud kui kivistunud päikesevalgus. Seda üha tarbides süvendame teatavat vaimset ning kultuurilist tardumust. “Kivisööjate” maailmas on igapäine päikesevalgus lakanud olemast väärtus. On tekkinud arusaam, nagu võiksime päris hästi toime tulla ka fotosünteesi ning taimedeta: maa alt on toda rammusat ning miljonite aastate jooksul tihendatud päikest ju võtta küll. “Kivisööjate” maailmas on taimed vaid esteetilised objektid, mida valmistatakse kuntsvalgusega ruumide tarbeks fossiilpäritolu plastist. Vähem hoolt, lihtne pesta, ei pea kastma ning kindlasti ka ei närtsi. Suitseva korstna või rikutud veekogu asemel iseloomustab just tehistaim kõige paremini naftaajastu olemust ja mõtteviisi.

Olla innovatiivne (mida ju eestlased väidetavalt tahavad) ei tähenda kindlasti seda, et peaksime olema, nagu kõik, ja tegema, nagu kõik teevad. Samamoodi kui teiste ühiskondade uuendused, näiteks infotehnoloogia valdkonnas, on sundinud meid muutma oma igapäevaarusaamu ning -harjumusi, võiksid siinsed uuendused toetada kultuuri ja käitumise muutusi teistes ühiskondades. Meie võimalus lõpetada kunstlillede ajastu on kindlasti suurem kui luua midagi uut maailmas juba olemasolevate tehnoloogiate valdkonnas. Aga võimalused teadupoolest on ajutised.

Marek Strandberg (1965) on Tartu ülikooli keemiaharidusega, töötab välja ning rakendab ökoloogilisi ja molekulaarseid tehnoloogiaid. Eestimaa Looduse Fondi nõukogu esimees.