Eesti Looduse fotov�istlus
11/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
PÕLEVKIVI EL 11/2003
Põlevkivienergiast niipea ei pääse

Üle 90% elektrist toodetakse Eestis praegu põlevkivist. Kas on alternatiive põlevkivi põletamisele? On, aga need käivad meile praegustes oludes üle jõu, sest on liiga kallid.

Paljude uuringute põhjal väidetakse: Eestis on küllaldaselt looduslikke taastuva energia varusid, et katta kogu kodumaine energiatarve. Meil on rohkesti metsa, kasutamata põllumaad ja märgalasid, kust kogutud biomassi põletades võiksime toota kogu vajamineva soojuse ja elektri. Biomassi teoreetiline potentsiaal võib olla kuni 20 TWh/a. Mõnede tuuleressursi uurijate väitel saaksime toota poole vajaminevast elektrist tuulegeneraatoritega, mõned arvavad isegi, et tuuleenergia teoreetiline potentsiaal Eestis ulatub üheksa teravatt-tunnini aastas. Üsna ühel meelel ollakse hüdroenergia potentsiaali suhtes: see on Eestis väike, ei küüni üle 0,3 TWh/a. Ekspertide arvates ei leiaks laiemat kasutust ka päikesevalguse muundamine elektriks. Päikesevalguse looduslik potentsiaal on küll suur, aga tehniline potentsiaal vaid 0,2 TWh/a, sest päikesepaneelid on väga kallid. Küll aga saaks rohkem kasutada maasse talletatud soojust.

Miks pole taastuva energia varusid rakendatud? Miks toodetakse meil nn. rohelist energiat vaid 6,2 GWh/a ja sellestki piskust kogusest tuule abil vaid 0,3 GWh/a? Esmalt seetõttu, et taastuva energia varusid ei saa ei majanduslikel, tehnilistel ega muudel (kultuurilis-emotsionaalsetel või keskkonnakaitselistel) põhjustel rakendada. Eesti Energia spetsialistide hinnangul vähendavad tehnilised, majanduslikud ja muud tingimused taastuvate energiaallikate kasutusvõimalusi sedavõrd, et tegelikult saaksime praegu nende energiaallikate abil toota elektrit vaid kuni 2,5 TWh/a.

Majandusarvutused näitavad, et sel moel toodetud elektri omahind kujuneb märksa kõrgemaks kui põlevkivielektril: biomassist saadud elektril umbes 65 senti, tuuleelektril kuni kroon ja päikeseenergia muundamisel üle 5 krooni kilovatt-tunni eest. Vaid veejõule tugineva elektri omahind oleks alla 60 sendi, sedagi vanade hüdroelektrijaamade taastamisel, kus investeerimiskulud väiksemad. Keskkonnakaitsjatel on õigus, et sellise hinnavahe tingivad nn. kaudsed kulud, mis on fossiilkütuste puhul märksa suuremad kui elektri tootmisel taastuvatest allikatest. Seni pole neid kaudseid kulusid elektri hinnas arvestatud. Samal põhjusel takistab alternatiivsete energiaallikate kasutamist Eestis põlevkivienergiale antud turueelis: sotsiaalsetel põhjustel madalal hoitud hind, teiste majandussektoritega võrreldes väiksemad keskkonnamaksud jne. See on olnud Eesti riigi ja eelkõige tarbijate teadlik valik: et hoida elektrikulusid meie “ostukorvis” võimalikult madalal ja tagada majanduse konkurentsivõime.

Kuidas olukorda muuta? Taastuvad energiaallikad võiksid põlevkivi samm-sammult asendama hakata vaid siis, kui riik (ja tarbijad) seda soovivad. Selleks on vaja kõigepealt kaotada kaudsed subsiidiumid, mis toimivad energiasektori heitmetele kehtestatud madalamate saastetasudena. Teiseks tuleks kehtestada põlevkivile ja teistele fossiilkütustele süsinikuemissioonipõhine aktsiisimaks sellisel tasemel, et kaudsed energiatootmise kulud kajastuksid energia hinnas. Kolmandaks peaks täiendama energiaseadustikku, et tagada alternatiivse energia arendajatele kindlus saada tehtud investeeringud tagasi.

Sedaviisi talitades saaksime usutavasti juba lähiajal ilma oluliste tehnoloogialäbimurreteta katta kuni 30% kodumaisest elektrivajadusest taastuvate energiaallikate varal. Osa põlevkivielektrist võiksime asendada ka imporditud maagaasi põletamisel saaduga, sedagi hajutatult ning võimaluse korral soojust ja elektrit koos tootes. Hajutatud tootmine on märksa tõhusam, uued kütused keskkonnasäästlikumad. Ka regionaalarengu seisukohast on see kasulikum, sest kodumaist biomassi kasvatades, varudes ja sellest energiat tootes loome juurde töökohti just maapiirkondades. Et elektri tarbimine liiga kiiresti ei suureneks ja põlevkivi osakaal elektri tootmisel väheneks, sellele saavad kaasa aidata energiat säästvad tarbijad.

Kas tuumaenergia päästaks? Ajakirjanduses on avaldatud arvamust, et põlevkivienergeetika ainus alternatiiv oleks rajada tuumajaam. Kiidetakse tuumajaama keskkonnahoidlikkust, töökindlust ja väikseid käitamiskulusid.

Olen kindel, et tuumajaama Eestisse ei rajata: selle ehitamiseks pole siin ei looduslikke, tehnilisi ega majanduslikke eeldusi, ka ei ole Eesti tarbijad nõus selle jaama rajamiskulusid kinni maksma.

Tuumajaam eeldaks vähemalt kaht looduslikku tingimust: veekogu, mis annaks piisava koguse jahutusvett, ja tuumajäätmete ladustamiseks sobilikku geoloogiliste riketeta aluspõhja. Neid mõlemaid ei suuda me tagada keskkonda oluliselt kahjustamata või kalleid tehnilisi lahendusi rakendamata. Pealegi on praegusaegsete tuumajaamade võimsus Eesti elektrisüsteemi tarbeks liiga suur.

Soome Olkiluoto tuumaelektrijaama uue viienda reaktori rajamisprojekti eestvedaja Teollisuuden Voima OY on reaktori maksumuseks hinnanud kuni kolm miljardit eurot. Kiire arvutuse järgi maksab jaam ligikaudu 40 miljardit krooni. Aasta tagasi Äripäevas toodud Vene VVER-640 tüüpi 645 MW võimsusega reaktori 35 miljardi kroonisele hinnale lisanduvad eeldatavasti kulud, mida tingib meie paene ja riketega aluspõhi: see nõuab kallimaid kaitsemeetmeid tuumajäätmete hoidla rajamisel. Et tuumajaamast saadav soojus jääb kasutamata, lisanduvad veel keskkonna soojareostuse leevendamiseks tehtavad lisakulutused. Kõik kokku paneb arvama, et tuumaenergial põhineva jaama rajamine läheks Eesti oludes maksma vähemalt 60 miljonit krooni ühe megavati kohta.


Lähiaja väljavaated. Ekspertide arvates vajab Eesti oma elektritarbe rahuldamiseks seadmeid võimsusega ligikaudu 1600–1800 MW. Seni näeb Eesti energiapoliitika ette tagada energiatootmise varustuskindlus kodumaiste jõujaamade abil. Et peagi rakenduvaid Euroopa Liidu keskkonnanõudeid järgides saavad Narva elektrijaamad pärast 2015. aastat toota elektrit vaid 400 MW võimsusega (kahe põlevkivi kasutava keevkihtplokiga, mida praegu uuendatakse), siis kerkibki küsimus: millist kütust kasutades ja millise raha eest toodame “puudujäävad” 1200–1400 MW. Uue jõujaama ühe megavati maksumus tuleb gaasküttel töötaval elektrit ja soojust koos tootval jaamal umbes 12 miljonit krooni, tuulejaamal 12–14 miljonit, biomassi põletaval koostootmisjaamal 25 miljonit, veejõujaamal 25–30 miljonit ja tuumajaamal, nagu juba öeldud 60 miljonit krooni. Samas maksab põlevkivielektri tootmisseadmete uuendamine Narva elektrijaamades alla üheksa miljoni krooni megavati kohta.

Need kõnekad arvud peaksid igale tavakodanikule selgeks tegema, kuhu Eesti energiapoliitika lähiajal niikuinii suundub.


Valdur Lahtvee (1958) on Eesti Energia keskkonnajuht.



Valdur Lahtvee
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012