Eesti Looduse fotov�istlus
11/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 11/2003
Jekarp elab ka Saaremaal

See on enam kui kummaline kuidas sattus see liimukas siia saarele?
See hvitab kogu mu teooria, pagan vtaks!
(August Gailit, Karge meri)

Mullu maikuus Saaremaa jrvedest ja jgedest phjaloomi kogudes juhtusin ka Vlupe jele. See on kaardi jrgi otsustades enamasti kraavitatud, umbes kmne kilomeetri pikkune paraja mduga oja niisugune, millest peaaegu igal pool juab le hpata. Alamjooksul tundub ta oma suuruse kohta siiski sna veerohke. Kunagi thjaks lastud suur Jrvekla jrv kaotas oma vee just Vlupe kaudu. Olin seal kandis loodusehuvilisena varemgi kinud. Vlupe teeristi lhedase silla mbrust on mitmeklgselt uurinud ka zooloogia ja botaanika instituudi jeteadlaste rhm. Nii et seekordne kik tundus pigem rutiinsena.

Viimastel aastatel on nii Lne-Euroopas kui ka Eestis ha enam hakatud hindama veekogude kvaliteeti phjaloomade liigilise koosseisu jrgi. Vlupe je vee-elukatel polnud palja silma jrgi otsustades hda midagi, lpliku hinnangu saab nagunii anda alles prast kaasavetud materjali uurimist laboris.

Judsin tga varsti hele poole. Astusin, pikad saapad jalas, veel mne sammu mda jephja, kui ngin liiva seest paistmas thja karbikoja otsa. Pidin juba selja prama, kui tuli meelde, et olen Saaremaal. Aga sealt (nagu ka Hiiumaalki) oli seni leitud vaid htainsat liiki: suurt jrvekarpi (Anodonta cygnea). Arvati, et jekarbid pole olnud suutelised le mere levima vi saarte jed neile millegiprast ei sobi.

Vahemrkusena soovitus lugejale: Eesti jrve- ja jekarpide pildid koos lhiiseloomustusega on Nikolai Laanetu avaldanud Eesti Looduses (2001, 9/10: 396400).

Ainus loogiliselt vimalik kohalik asukas suur jrvekarp asustaks kige meelsamini vedela mudase phjaga vikejrvi vi tiike. Jgedest klbaksid talle aeglase vooluga soojed. Aga sooga oli sellel kohal vga vhe hist: vesi vulises kruusal ja liival. Mis muud, kui triistad uuesti kest, ja asja uurima. Kigepealt tuli oodata, et hajuks astumisest tekkinud sogapilv. Ja seal ta siis oligi: paksukojaline (selline on ametlik??? liiginimetus, kuigi otsetlge ladina keelest on paks) jekarp (Unio crassus), Natura II ja IV lisa liik. Mandri-Eestis pole ta ju haruldane, aga kuidas sai see thi kojapoolik Saaremaale?

Umbes sama juhmi noga imetlesin aastaid tagasi rndkarbi poolmeid Nohipalu Valgjrve kaldal, mis on Eestis ks kige pehmeveelisemaid ning teadaolevalt limusteta jrv. Tookordne mistatus lahenes sna lihtsalt: jrve kaldale oli Peipsi rest liiva toodud, koos koormaga ka thje kodasid. Aga missugune hull viks mandrilt je rest Saaremaale liiva vedada? Vi sokutas mni selle karbipoolme sinna meelega, et mni minusugune leiaks? Kui selle naljamehe nd ktte saaks! Vi, kui mne elusa karbi leiaks! Nagu korralikus kalamehejutus, ei linud minutitki, kui esimene elus karp tuligi pevavalgele. Ei jnud see ka ainsaks. Kaasa vtta raatsisin neli.

Vimalusi, kuidas jekarbid Saaremaale sattusid, vib olla mitu. Esiteks: nad asusid sinna ise (viimane juhus selleks vis avaneda Antslusjrve kaudu mitu tuhat aastat tagasi). Teiseks vidi neid kogemata sisse tuua, asustades jkke karbivastsetega nakatunud kalu: jekarpide lapsed veedavad ju titaplve kalade lpustel. sna vheusutav tundub, et nakatatud kalad ujuksid mnest mandri jest lbi mere Saaremaale nii, et rnad karbivastsed lpustel ellu jksid. Kolmandaks jb veel vhetenoline, kuid mitte vimatu variant, et keegi on tiskasvanud karpe meelega mandrilt saarele asustanud, mida saaks ehk kontrollida eri populatsioonide DNA-d vrdlevalt analsides.

Stockholmi loodusloomuuseumis ttab professor Harry Mutvei, kes oskab karbikodasid nii ligata ja lihvida, et saab usaldusvrselt loendada karbi eluaastaid. Nn. aastarngaste lugemine koja vlispinnalt on kll mnus ja isegi pnev, kuid ei anna peaaegu kunagi iget vastust. Harry andmetel olid minu kogutud karbid (kolm korjatud elusalt, ks surnult) 34, 34, 37 ja 37 aastat vanad. Kui arvestada vimalikku he-kaheaastast viga kihtide loendamisel, pidid nad sndima umbes 1967. aasta paiku. Paksukojaline jekarp vib Eestis vabalt elada kuuekmneseks, vanuserekordid knivad 8090 aasta kanti [1]. Kuni Vlupe jest pole leitud vanakesi, tundub tenolisem, et karbid on sattunud siia kaladega.

Kalakasvatuse ja -asustamise asjatundja Tiit Paaver kostis elektronposti teel, et temal pole mingeid andmeid forelli asustamiste kohta mandrilt Saaremaale, eriti aga Vlupe jkke. Vlupest kui forelliojast sai ta teada alles 1980. aastate lpul he kaluri kirjast. Ja 2000. aastal oli seal nii vhe vett, et tundus, nagu ei saaks forell seal ldse elada. Aga (je?) forelli vidi kunagi Saaremaale siiski tuua kusagilt kaugemalt niteks misate ajal. Sest geneetika andmed nitasid Saaremaal forelli genotpe, mida mujal Eestis polnud. Kuigi andmeid asustamise kohta pole, ei saa vlistada mne kohaliku kalahullu omapead tegutsemist kskik millise riigikorra ajal. Siiski on vheusutav, et forelle toodi mandrilt: ammu tegutsenud Pidula haudemaja on ju nii lhedal. Jrsku tasuks kontrollida ka sealseid ojasid?

Jekarpide Vlupesse sattumise nipp jigi esialgu kindlaks tegemata.. Kas neid leidub veel kusagil mujal Saaremaal, pole ka teada. ldiselt on Saaremaa jed nende jaoks testi vikesevitu ning, mis eriti paha, kikuva veetasemega. Eelmise aasta kuiv suvi vis saada saatuslikuks ka sja leitud kasinale asurkonnale. Veel juulikuus sain sealt kontrollkigul siiski mitu elusat jekarpi: pildistasin neid ja lasksin siis vette tagasi.

Kui keegi leiab Saaremaalt vi Hiiumaalt suuri mageveekarpe (eriti elusaid), viks sellest teatada Vrtsjrve limnoloogiajaama. Ka surnud kojad pakuvad huvi, sest need vivad anda pnevat teavet tulevikuski.



Timm, Henn 1997. Kui vanaks elavad Eesti suured mageveekarbid? Eesti Loodus 48 (6): 242243.


Henn Timm (1960) on EPM zooloogia ja botaanika instituudi vanemteadur, erialaks sisevete suurselgrootud.



Henn Timm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012