Eesti Looduse fotov�istlus
11/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 11/2003
Haldjaking, tkike troopikat phjalas

Lumi sulas vaid kolm ndalat tagasi, ja kaselehed juba rohelised! See on vimalik polaarjoone laiustel, kus kevadet ja sgist peaaegu polegi. Vaid mne ndalaga teeb aastaaeg tisprde, vahetudes talvest suveks ja vastupidi. Just see napp aeg vib aga tita nii mnegi loodushuvilise suure unistuse.

Kohtumine. Phjamaiselt karge kliima: hus on tunda vrskust ja hapniku lekllust. Rabastuvad kuusikud, mis krgematel nlvadel asenduvad mnnikutega, pakuvad varakevadel looduses uitajale suurepraselt talvitunud pohlasaaki. Kuhu pilku ka ei praks, ikka samasugune narmassamblikega ehitud okasmets. Pruunikashallid vlgatused puude vahel ja teede res on phjapdrad, ainsad nhtavad kohalikud loomad.

Tundub, et otsime thjusest vimatut. Mte leida siit suureieline, pigem troopilise vljangemisega orhidee ei anna rahu. Uskumatu, et nii vhese vrvikirevusega paigas peaks kasvama haldjaking. Veel hetk ootusrevust, ja madalamas, niiskema pinnasega kuusikus ta mne meetri kauguselt paistabki. Vaimusilmas viks teda pidada lehitu pisikpa ja kuldkinga hbriidiks, sest vormid, kasvukoht ja olemus viitavad just sellele.

Portree. Haldjaking (Calypso bulbosa), varasema eestikeelse nimetusega kalpso [1], on 720 cm krgune he roosakasvalge iega orhidee, oma perekonna ainus liik. Vga harva tuleb ette kahe iega ja valget vormi (f. candida). Kauni lille ladinakeelne nimetus on prit Kreeka mtoloogiast: nmf Kalpso oli see, kes hoidis Odsseust seitse aastat ksikul saarel vangis.

Haldjakinga is on llatavalt suur, selle lbimt vib kndida isegi viie sentimeetrini. Huul on valge, kaetud keskelt kollaste karvakimpudega ja vrvunud seestpoolt pruunikate tppide-triipudega. Tiusliku eksootilisuse viimistlevad viis lespoole suunduvat roosakat kroonlehte.

Haldjakingal on ainult ks pealt tumeroheline ja altpoolt iseloomulikult violetjas vastu maapinda hoidev leht. Taim on talihaljas, sest uus leht ilmub suve lpuks ja kestab kuni jrgmise aasta viljumiseni. Kesksuvel jb ta seetttu peaaegu mrkamatuks.

Areng. Haldjaking itseb kohe prast lume sulamist, alustades pikselistel lunapoolsetel nlvadel. Phjapoolsetel klgedel ja varjulisemates paikades on taimed sel ajal veel pungas, peidus viimaste lumelaikude all. Phja-Soomes saabub see aeg mai lpul vi juuni alguses.

Haldjaking on oma piirkonna orhideede seas kindlasti esimene. Muudest taimedest itseb sel ajal nsiniin, kuldkinga vsud on alles 1012 cm pikkused. Haldjaking, kes valmistus itsemiseks juba sgisel, ootab nd tolmeldajaid kuni kaks ndalat. Kimalasi meelitab kohale vanillilhn. Nagu mnel teiselgi orhideel, on haldjakinga is petlik, sest nektarit temas ei olegi.

itest viljub vaid kuni 10%. See-eest on sna suures kupras 60008000 hkkerget seemet, mis hea tuule ja suure nne korral vivad leida sobiva kasvukoha, kus kige thtsam eeldus on temaga smbioosi loova seene olemasolu.

Haldjaking paljuneb ka vegetatiivselt, seetttu ta kasvabki sna tihti mnest kuni mnekmnest taimest koosneva kogumikuna.


Levik. Haldjaking on tsirkumpolaarse levikuga, ulatudes Rootsi phjaosast lbi Venemaa Jaapani ja Mongooliani. Phja-Ameerikas on see liik levinud Kanadast kuni USA lunaosariikideni, Euroopas vaid Soomes ja Rootsis. Kikides riikides on ta kuulutatud kaitsealuseks. On ka phjust, sest nii populatsioonide arv kui ka nende suurus kahanevad endiselt. Soomes niteks on viimastel kmnenditel kadunud kik lunapoolsed leiukohad, samuti Eestile kige lhemal olnud leiupaigad Peterburi lhistel.

Kindlamalt ja arvukamalt psib haldjaking phjapoolsetel aladel. Taandumise peamised phjused on intensiivne metsatstus ja pldude rajamine. Vhemal mral, eriti asulate lheduses, ka taimede korjamine ja lootusetud ritused neid aeda istutada. Kik senised kultiveerimiskatsed on ebannestunud, tenoliselt keerukate ja veel lpuni mistmatute sidemete tttu mkoriisaga. See liik psib kindlalt vaid kaitsealadel. Ta kasvab tavaliselt vanades varjukates niiskemapoolsetes kuusikutes ning segametsades. Neis samblarohketes (peamiselt harilik laanik, palusammal) ja sna lubjarikastes kasvukohtades on haldjakinga kaaslasteks mustikas, pohl ja kadakas.

Haldjakinga esmakirjeldaja au kuulub rootslasele Olaus Rudbeck juuniorile, kes 1695. aastal esimese botaanikuna ldse Lapimaal kis ja Soomes Kemimaal seda taime mrkas.


Rainar Kurbel (1974) on Eesti orhideekaitse klubi juhatuse liige, www.orhidee.ee valmistaja ja sisu autor, raamatu Kodumaa kpalised fotode autor ja vljaandja.



Rainar Kurbel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012