Eesti Looduse fotov�istlus
11/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 11/2003
Turbakihid Keava linnuse veerel mletavad muistseid olusid

Muistne Keava vis olla Eestimaa thtsamaid keskusi. Siia rajati seni tuntuist suurim viikingiaegne asula Baltimaades. Prast Tartu vallutamist 1030. aastal ritas Vene vrst Izjaslav oma mjuvimu Eestis laiendada ja suunas oma vallutusretke just Keava kantsi alla. Kui kaugele minevikku aga inimasustuse jljed ulatuvad, sellest oskavad knelda Keava linnuse veerel paikneva vikese soolaigu turbakihid.

allinnast mda Viljandi maanteed 60 km luna poole sites nitab teeviit vahetult enne Kehtna alevikku Keava poole. Siin Rapla maakonna idaosas tasase pinnamoega moreentasandiku ja Keava raba vahelt kerkib htkki vahelduva reljeefiga, kitsas ja kohati vga jrskude nlvadega viimase mandrij servamoodustis Keava-Esku oos. Vallseljak kujunes viimase jaja lpul liustikualuse je setetena, kui mandrij serv taandus ligikaudu 13 000 astronoomilist aastat tagasi PrnuPandivere joonelt [1].

Oosi lunapoolses osas asub muistsete harjumaalaste kants Keava linnus. Linnamgi paikneks nagu iidsel teeristil. Soome lahe lunakaldalt rahvarohkest Rvalast pses piki Keila je keskjooksu kuiva kaldapealset kergesti Keavani, luna poolt sai mda soodevahelisi seljandikke otse Prnu je suudmesse. Lelle ja Eidapere juures prab sellelt teelt lnde teine vallseljakute rida, mis viib kunagise Soontagana linnuseni, kustkaudu kulges tollal hendus mandri ja Saaremaa vahel. Ida poole suundus aga thtis kaubatee, mis ulatus le Kesk-Eesti Tartu ja Pihkva kaudu Novgorodi.

Keava paikneb just sobivaimas kohas, et murda lbi Vahe-Eesti soodevndist. Kllap oli soodne asend, st. vimalus kontrollida kaubavoogusid, ks phjusi, miks venelased prast Tartu anastamist 1030. aastal ritasid oma mjuvimu Eestimaal laiendada, vallutades Keava linnuse. Vene kroonikates (vn. летoпись) on seda umbes 1054. aastal toimunud sjaretke kajastatud jrgmiselt: И пакы Изяславъ иде на чюдь, и вся Осекь Кедипивъ, сиречь Сльнца Рука (Ja lks Izjaslav tuudide vastu ja vallutas Kedipivi linnuse, see on Pikese Ksi) [6]. Kedipivi all on muinasteadlased senini heselt mistnud Linnaaluste kla alal paiknevat Keava linnamge.


Kes otsib, see leiab. Viimase kolme aasta juulikuus on Keava linnusel taas lehvinud Pikese Ksi, seekord kll kujutisena arheoloogide lipul. Tartu likooli arheoloogia ppetooli ekspeditsiooni lesanne on igaklgselt uurida selle muistse Luna-Harjumaa piirkondliku keskuse ajalugu [2].

Uuringud on olnud vga edukad. Selgus, et Linnaaluste kla on seni Baltimaades teada olevaist suurim viikingiaegne asula. 2002. aasta vlitdel tehti sentsatsiooniline avastus: arheoloogid leidsid vhem kui kilomeeter seni teatud kantsist phja pool Keava Vnnumel tenoliselt veelgi vanema linnuse. Mdunud suvel aga avastati linnusejalamist mnikmmend meetrit loodes umbes poole meetri sgavuses turbakihis Eesti jaoks liharuldane kasetohust tee.

Kui kaugele minevikku inimtegevuse jljed siin ulatuvad, pole tnini tpselt teada. Vanima muistse asulakohana on Linnaaluste kla arheoloogiliste andmete jrgi rajatud eelviikingiajal, see thendab 7.8. sajandil p. Kr. [3]. Vahetult Keava lhedusest puuduvad seni igasugused muistised, mis on viikingiajast vanemad. Siiski, arvestades juhuleidudena Keavast viie kilomeetri kaugusel leitud kivikirveid, on inimene ekselnud siin kandis vhemalt alates nooremast kiviajast, seega umbes 2000 a. e. Kr. Et aga paljud muistised on Keava kandis tenoliselt hvinud, vivad ka arheoloogia andmed jda ebapiisavaiks.


Verevainu turvas meenutab. Kuni 3,5 meetri paksuse turbakihi olemasolu testab, et otse linname veerel ja esiajalooliste asulate vahel on kunagi olnud mrgala. Kohalike elanike pajatuste jrgi oleme selle ristinud Verevainu sooks. Maaparandustde kigus on kll suurem osa soost muudetud heinamaaks ja teine, linnusepoolne osa on kasvanud vpsikusse.

Kuna endine soo paikneb suisa arheoloogide kaevandite naabruses, eeldasime, et soosetetes viksid kajastuda eelajaloolise inimtegevuse jljed. Seega viksid turbalbilike uuringud anda meile informatsiooni paljude sndmuste kohta. Niteks, millal asustas eelajalooline inimene Keava mbruse, kunas algas esimeste pldude raadamine metsast ja milline oli muistse maaviljeluse areng. Seetttu vtsime Verevainu soost turbapuuriga setteproovid turbas sisalduva ietolmu koostise ja mineraalaine sisalduse analsideks. Turba vanuse mrasime aga kolme radiossinikudateeringu phjal. [tabel]

Et Verevainu soo on maaparanduse kigus muudetud kultuurmaastikuks, siis on kahjuks pindmine turbakiht hvinud vi kndmise tttu segunenud ning teave kige viimaste aastasadade kohta hvinud.


Loodusmaastikust esimeste inimmrkideni. Verevainu soos ladestunud turvas on suure veesisaldusega orgaaniline aine, mis on tekkinud sootaimede mittetielikul lagunemisel liigniiskuses ja hapnikuvaeguses. Uuritud turbalbilike alumises osas on orgaanilise aine sisaldus suur, 9193%, ja mineraalaine sisaldus madalaim ning need vrtused psivad settekihis stabiilsetena. Selline kuumutuskadu on iseloomulik looduslikule turbale.

Verevainu soo turbalbilike alumised ietolmuproovid nitavad, et nooremal kiviajal, ligikaudu 2000 a. e. Kr. oli Keava mbruses veel puutumatu looduskeskkond. Siis laiusid seal peamiselt kase, mnni ja kuuse segametsad, soolaik oli aga ristatud lepavsaga. Kindlasti oli tollal praegusest rohkem laialehiseid puid, eriti tamme ja sarapuud. Esimesed inimtegevuse jljed Verevainu soosetete ietolmus prinevad pronksiajast: umbes 1200 aastat e. Kr. sai ksikute nisu ietolmuterade jrgi otsustades lhimbruses alguse muistne maaviljelus. Inimkaaslejatest taimedest kasvas veel puju, linnurohtu ja vilille. Samas ei mnginud inimene kuni pronksiaja lpuni oma toiduvajadusi rahuldades looduse mberkujundajana kuigi olulist rolli.


Metsad plevad, pllud tulevad. Oluline muutus Keava mbruse maastikus leidis aset eelrooma rauaajal umbes 500 aastat e. Kr. Turba mineraalaine sisaldus suurenes ning puude ietolmu osakaal vhenes jrk-jrgult rohttaimede arvel. Ilmselt leidsid inimesed Verevainu soo krval endale vrt elupaiga. Selleks tuli neil aga pllumaade rajamiseks metsa langetada, seda aletada. Nii muutus maastik avatuks. Plde rajades lhuti paratamatult pinnast ning tuuleerosiooniga kandusid sohu liivaosakesed ja tolmukbemed. Samuti suurenes hppeliselt mikroskoopiliste seosakeste hulk turbas, mis viitabki tenoliselt alepllundusele. Teraviljadest on leitud nisu ja odra tolmuterasid; ohtralt on ka selliseid inimasustusega kaasnevaid prahitaimi nagu puju, malts ja teeleht.


Rukkikasvatuse algus. Jrgmine mrkimisvrne muutus uuritud alal toimus hilisel rooma rauaajal umbes 300-600 aastat p. Kr.: maastik kaotas ha rohkem oma looduslikku ilmet ja muutus metsarinde kadudes enam avatuks. Turbale ebaiseloomuliku sissekantud mineraalaine osakaal suurenes jrsult, htlasi kultuurtaimede ja inimkaaslejate taimede ietolmu sisaldus. Pllukultuuridest hakkasid meie esivanemad Keavas nisu ja odra krval leivaviljana kasvatama rukist. Laiendati pllulappe, tenoliselt veti kasutusele ka karjamaad (sellele viitab kadaka ja kanarbiku ietolm). Heinamaadeks sobivate niitude olemasolu kinnitab teelehe, oblika, tulikaliste ja ristikheinaliste taimede ietolm.

Kik eeltoodud Verevainu soo turbakihtidest deifreeritud andmed loodusmaastiku kujunemise ja muistse asustuse tekke ning plluharimise kohta on tunduvalt vanemad kui praegune arheoloogiline andmestik, mis puudutab viikingiaegset Linnaaluste asulakohta umbes 700800 aastat p. Kr. Viikingiaegsele asustusele viitab tenoliselt maksimaalne mineraalaine sisaldus turbas: kuni 23%.

Eestis on arheoloogide koost geoloogidega olnud viljakas ja viinud oluliste avastusteni, nagu niteks Saha-Loo muistsed pllud Maardu jrve res [4] ja kiviaegsed asulakohad Kahala jrve mbruses [5, 7]. Nii arheoloogid kui ka geoloogid uurivad edasi Keava lhimbrust, et testada varasemate asulakihtide olemasolu ja otsida muistse inimese tegevusjlgi.



1. Hang, Tiit 2001. Proglacial sedimentary environment, varve chronology and Late Weichselian development of the Lake Peipsi, eastern Estonia. Quaternaria Ser. A. 11: 144.

2. Keava. http://www.ai.ee/~keava

3. Lang, Valter 2002. Vakus ja linnusepiirkond Eestis. Muinasaja Teadus 11: 125168.

4. Lang, Valter; Veski, Siim 1993. ietolmuga minevikku seletamas. Horisont 3: 3942.

5. Saarse, Leili jt. 1999. Palaeoecology and human impact in the vicinity of Lake Kahala, northern Estonia. Pact 57: 373403.

6. Tvauri, Andres 2001. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost. Muinasaja Teadus 10: 225.

7. Vedru, Gurli 1999. Archaeological evidence for settlement in the surroundings of Lake Kahala. Pact 57: 405414.


Atko Heinsalu (1962) on filosoofiadoktor kvaternaarigeoloogia erialal, ttab Tallinna tehnikalikooli geoloogia instituudis vanemteadurina.


Siim Veski (1964) on filosoofiadoktor kvaternaarigeoloogia erialal, Tallinna tehnikalikooli geoloogia instituudi vanemteadur.


Helerin Heinsalu (1985) on Rocca al Mare kooli abiturient.


Holger Koot (1982) on Tallinna pedagoogikalikooli geokoloogia ppetooli lipilane.



Atko Heinsalu, Siim Veski, Helerin Heinsalu, Holger Koot
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012