Euroopa Liidu keskkonnaõiguses on vee kaitse ja kasutus kõige laiahaardelisemalt käsitletud valdkond: mitte ainult õigusaktide paljususe (ligikaudu 18) tõttu, vaid eeskätt seepärast, et vesi on paljude teiste valdkondadega paratamatult seotud.

Joogiveeks nimetatakse sellist vett, mida kasutatakse joomiseks, toiduvalmistamisel või majapidamises mõnel muul otstarbel, ning mis jõuab tarbijani kas kraani (veevarustussüsteemi, sh. kaevu), tsisterni, konteinerite või pudelite kaudu.

Euroopa Liidus on joogivesi ja selle kasutus reguleeritud joogivee direktiiviga. Nii püütakse kaitsta inimeste tervist saastunud vee kahjulike mõjude eest ning tagada joogivee puhtus ja tervislikkus.

Direktiivis on kehtestatud ligi neljakümne mikrobioloogilise, keemilise, füüsikalise ja radioloogilise parameetri kvaliteedinõuded, mis peavad joogivee tarbijani jõudmise kohas olema täidetud. Joogivee kvaliteeti kontrollitakse vee töötlemise käigus ning kohas, kus vesi saab tarbijale kättesaadavaks. Joogivee direktiivi nõuded ei laiene neile veevõtukohtadele, mis varustavad veega vähem kui 50 inimest või annavad alla 10 m3 vett ööpäevas.

Joogivee kvaliteet ja kaitse kuulub Eestis sotsiaalministeeriumi töövaldkonda, joogiveeallika ja -varude kaitse aga keskkonnaministeeriumi haldusse. Keskkonnategevuskavast tuleneva veekaitse programmi, sh. riiklike investeeringute programmi veekaitse osa valmistab ette ja koostab keskkonnaministeeriumi veeosakond.

Uusimad õigusaktid peavad Euroopa Liidu direktiivist tulenevate kohustuste ja nõuetega paratamatult arvestama. Lähtudes direktiivist, on sotsiaalministri määruse “Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid” alusel kindlaks määratud Eestis kasutatava joogivee kvaliteedi ja kontrolli nõuded. Eesti joogivee kvaliteet peab direktiivis sätestatud nõuetele täielikult vastama hiljemalt aastaks 2013.

Eesti joogivesi on enamasti nn. looduslikult saastunud, kuna joogiveeks kasutatav põhjavesi on üsna rauarikas või suure väävelvesinikusisaldusega, kohati on ka baariumi-, magneesiumi- ja fluoorisisaldus lubatust suurem. Samuti on Eesti põhjavesi kare ja põhjustab torude korrosiooni. Seetõttu peab seda enne tarbjani jõudmist veetöötlemisjaamades töötlema ja stabiliseerima, st. vee kvaliteeti parandama. Näiteks vesi pehmendatakse, kõrvaldades Ca- ja Mg-ioonid, eemaldatakse lahustunud gaasid ning lõhna ja maitset andvad lahustunud ained, vesi demineraliseeritakse (kõrvaldatakse mitmesugused katioonid ja anioonid), desinfitseeritakse (hävitatakse patogeensed mikroorganismid), puhastatakse värvi andvatest, peamiselt huumusainetest ja/või selitatakse sogasust tekitavatest lahustumata lisanditest.

Inimtegevuse tõttu on joogivesi saastunud peamiselt Ida-Virumaa asulates, kus maavarade kaevandamine ning eri tüüpi tööstusettevõtted on aastakümnete vältel avaldanud olulist mõju vee looduslikule seisundile. Et direktiivist tulenevaid nõudeid täita, ongi Eestis eelkõige vaja ehitada ja renoveerida veevarustussüsteeme ning vee kvaliteeti tagavaid veetöötlusjaamu.

Vesi nõuab palju raha. 2003. a. veeprogrammis on joogivee jaoks ette nähtud peaaegu 20 miljonit krooni. Seda on tunduvalt vähem kui mullu: siis oli võimalik kasutada 38 miljonit krooni. Veeprogrammi finantseerib keskkonnainvesteeringute keskus, kuid rajatisi toetavad rahaliselt ka kohalikud omavalitsused ja vee-ettevõtted.

Veeprogrammi joogivee alamprogrammi raames tamponeeritakse omanikuta ja reostusohtlikke puurkaeve, rajatakse ja rekonstrueeritakse veehaardeid ning ehitatakse ja parandatakse puurkaeve ja torustikke.

2003. aastal parandati Palivere asula joogiveevarustust, rekonstrueeriti Nõo valla joogiveevarustusrajatisi, ehitati välja Pärispea küla veevarustussüsteem Harjumaal, renoveeriti Ida-Virumaa Kohtla-Nõmme valla Kohtla raudteejaama piirkonna veevarustuse välisvõrke, rajati Ida-Virumaal Edise küla veevarustus, rekonstrueeriti Valga piirkonna ühisveevärki ja puurkaeve-pumplaid, Jõgevamaal rekonstrueeriti veehaarde uued pumbad ja veepumbajaam, Orissaares parandati veevarustust ja veetöötlust – nimetatud said vaid mahukamad tööd.

2002. aastal nõudsid suurimaid investeeringuid Kärdla veevarustuse ja kanalisatsiooni arendus, Põltsamaa linna vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitus, Sindi linna veevarustus ja kanalisatsioon, Järvakandi alevi joogiveetorustike asendamine, Tartus Anne veehaare ja -puhasti ning Vana-Ihaste põhimagistraalid, Viljandi veemajanduse infrastruktuuri parandamine, Vändra alevi veevarustus, Viimsi veevarustus ja kanalisatsioon.

Joogivee seisundi parandamiseks saab kasutada ka ISPA (ing. Instrument for Structural Policies for pre-Accession) projektide kaudu hangitud raha. Selle abil tehakse korda näiteks Rapla veetrassid, laiendatakse Valga veevõrku ning laiendatakse, ehitatakse ja renoveeritakse Narva ja Tartu veevõrku.

Margus Korsjukov (1980) on keskkonnaministeeriumi veeosakonna spetsialist.