Eesti Looduse fotov�istlus
12/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 12/2003
Telgiga Aafrikat otsimas

Namiibial ja namiiblastel on vedanud. Selles Eestist umbes kakskmmend korda suuremas Musta Aafrika riigis elab vaid 1,7 miljonit inimest. Loodus on hmmastavalt mitmekesine, ookean kalarohke ja maapu rikas. Kliima on pigem leebe kui rmuslik, krbete palavust aitab leevendada ookeani niiske hingus.

Nii mnigi kord on vastandatud avamaastikuinimesi metsade vahel kasvanud rahvale. Stepirahvad ja metsarahvad. Aafrika savann on avamaastik, kuigi siin-seal on ka hredaid metsatukki ja pris tihedaid psastikkegi. Metsarahval on oma loodustunnetus, lagendike asukail oma. Kllap olen minagi pris keskmine metsarahva esindaja: nii mnelgi korral olen tundnud suurt rahu, kui kuuseoksad selja taga lagendiku varjavad ning mberringi sirguvad ainult tved ja tved.

Ent metsa levuse ja rahu krval on olemas ka stepi vi savanni levus ja rahu. Seda levust ja rahu olen tajunud oma ammustel krbematkadel ning tajun kuidagi erilise selgusega ka Aafrika savannis. Silmi pimestav valgus ei ole vaenulik. Kuigi minu, metsaelaniku silmad ei kannataks seda ilma mustade prillideta. Vib ju olla, et olen savannile lisanud enda vlja meldud levust. Tean, et see eksootiline paik on rmiselt ainulaadne, rn ja ohualtis.

Aafrika vimsad rahvuspargid on viimased kohad, kuhu inimsurve eest taandunud metsloomad on saanud pageda. Need on nagu uue aastatuhande Noa laevad, mis purjetavad oma asukatega ajamerel, lootuses, et iga hetk puhkeda vivad poliitilised kataklsmid neid ei uputa. Namiibia on praegu stabiilne ning naudib neljateistkmne aasta eest ktte videtud iseseisvust. President Sam Nuijoma pole just kige euroopalikuma valitsemisstiiliga mees, kuid riigis valitseb kord ja majandus lheb lesmge.

Suur Hele Lagendik. Kella kuue paiku hakkab hahetama. Vravad avatakse tpselt siis, kui pike tuseb. Siit, Okaukuejo turistilaagrist jb Etosha soolajrve hiigelpann enam-vhem kirdesse. Kes siis on esimene prismaine savanniasukas, kellega vrava taga kohtume? Jrgmisel hetkel sibab le tee vaksapikkune tuhatjalg. No on vast elukas! mtlen. Ei tea, kas tema khu alla mahub rohkem jalapaare kui meie tillukestele tuhatjalgsetele, kellel on neid teaduprast kokku saja viiekmne mber?

Jrgnevalt paelub meie thelepanu akaatsialadvas sekeldav maasarvikute paar. On ikka lindudel nokk! Nokaomanik demonstreerib, kuidas avada paksukestalist akaatsiakauna. Siis imetleme hpikgaselle, seejrel paarisajapealist gnuukarja, edasi teepervel lombist vett lakkuvat abrak- ehk tumeselgaakalit, siis kapi orkseid, puu otsa tstetud heinakuhja ehk kangurlindude kolooniat, korjuse kallal kaklevaid aakaleid ja raisakotkaid

Namiibia phjaosas asuva kuivanud soolajrve mbritseva savanni loodusrikkustele juhtis thelepanu seal kandis 1850. aastail rnnanud Charles Darwini nbu Francis Galton. Etosha, mis thendab suurt heledat lagendikku, on ka hiljem plvinud paljude maadeuurijate thelepanu kui paik, kus on kirjeldamatult palju metsloomi. Ja igupoolest ongi vga raske edasi anda seda tunnet, mida pakub vaatepilt tuhandetest ja tuhandetest suurtest metsloomadest, kes laialipaisatud rhmadena savanniavarustes ringi liiguvad.

Etosha kuulutati esimest korda jahikeelualaks juba sadakond aastat tagasi, kui sealsed maad olid Saksa koloniaalvimu all. Ndisaegseks rahvuspargiks kujunes Etosha alles 1970.1980. aastail. Praegu mbritseb kogu parki kolme meetri krgune traataed, mida aeg-ajalt lhuvad vaid elevandipullid ja salaktid. Kujutage ette: pool Eestit traataia sees ja metsloomi kubinal tis!

Innustun pildistades ja avan autoukse, et paremini kadreerida. htkki on meie selja taha ilmunud rahvuspargi embleemidega pikap. Sealt vljub rohelises mundris must mees, kes tuleb sbraliku muigega mind hoiatama: Stay in your car! Never leave the car, its dangerous! Ei siin ega teistes suurtes Luna-Aafrika rahvusparkides tohi vljaspool kmpingupiirkondi autost vljuda. Sest aeg-ajalt saab mni ettevaatamatu turist selle prast hukka. Lvid ei pea peval tavaliselt jahti, kui aga vahel kerge saak peaaegu otse suhu ronib, siis vib ju selle ka kinni krabada. Palun vabandust, ja me sidame edasi. Siis tulevad krvukrebased: terve pesakond piidleb meid umbusklikult akaatsiapsa tagant. Otse tee res mngivad kollamangustid tagaajamist. Paras pontsakas leopardkilpkonn roomab le tee ja kaob jalgpallisuuruste elevandipabulate vahele. Lpuks olemegi panni kaldal.

Kikehaarav vrelev heledus mssib endasse kogu eespool laiuva maastiku ja hendab maa taevaga. Vahel harva, suurte vihmade ajal muutub see soolajrv mneks ndalaks pris jrveks ja kaob siis jlle krvetavate pikesekiirte all. Rndav jrv: tuleb ja lheb nii, kuidas ilma on.

htul seame end sisse Halali turistilaagris. Selle mbruses kasvavad hredad, silmapiirini ulatuvad mopaanimetsad ning kerkivad mned jrsunlvalised knkad. htupimeduses lheme loomade joogikoha juurde vaatama, kes seal kivad. Mitu proektorit on suunatud otse vikesele mmargusele tiigile ja vaatlejate jaoks on paika pandud mnikmmend istekohta. Istume otse proektori krvale ja satume kohutava putukamllu keskpunkti. Hiigelsuured imekaunid paabusilmad, terve mriaad krbseid, kiletiivalisi ja sski. Mitmesugused mardikad ja lased-vaksikud. Vahel saabub mni suuremat sorti insekt ja kopsatab valju plaksuga vastu lambiklaasi.

Meist kolm meetrit allpool (istume just kaljuserval) seisab vahipostil vhemalt plvekrgune liiv-kassikakk ja sirutab aeg-ajalt oma vimsate knistega jala, et haarata mni priskem liblikas vi mardikas. Just nd krabab ta kinni suurima liblika, keda ma kunagi elus olen ninud. Sda verd tilkumas (ikkagi endine liblikakoguja!), vaatan, kuidas kakk hakkab lima kskiksusega tol uhkel eksemplaril tiibu kljest rebima. Siis saabub jooma esimene hn


Imeline veider taimuunikum. Namiibia thtsaimad maanteed on just nagu joonlauaga kaardi peale tmmatud. Tee lheb ja kaob kngaste taha ainsatki knakut tegemata. Namiibia keskosa, kus asub ka pealinn Windhoek, hlmab kuni 2000 meetri krgusele tusev platoo. Psemaks sellelt platoolt ookeani rde, kus laiub Namib-Nauklufti krbelaam, tuleb ronida mitmest mekurust les ja alla.

Namibi krb on kuulus mitmel phjusel. See on ks maailma vanimaid krbealasid kogu Namiibia Atlandi ookeani rannik on tegelikult vga iidne. Sealsete maastike vanust mdetakse sadade tuhandete aastatega. Ei jajad ega muud ilmastikunhtused ole nende ookeanirsete maastike ldilmet oluliselt muutnud. Namib on ka ks maailma kuivemaid paikasid. Tihti ei saja seal 78 aastat jrjest. Seetttu tuleb krbeasukail vee hankimiseks ja eluspsimiseks lausa imetrikke teha. Kuulsad on Namibi krbe mardikad, ssiklased, kes ronivad varahommikul luiteharjale ja pavad oma upakile aetud tagakehale niiskest ookeanihust kastetilgakesi. Sgavalt soonilisi kattetiibasid pidi suunavad nad kinniptud kallihinnalised veetilgakesed suhu.

Namibi krb on kuulus kui he erakordse taime kasvupaik. Mletan, kuidas likoolis botaanika ldkursuse loengul rkis professor Viktor Masing meile velvitiast. Tegu pidi olema he kige veidrama nhtusega taimeriigis, millel pole analooge. Namibi krbes kasvav Welwitschia mirabilis on tepoolest ainulaadne. Rgitakse, et kui Austria botaanik Friedrich Welwitsch 1860. aastal Luna-Aafrikas rnnates selle taime avastas, langes ta hardas imetluses plvili ega julgenud hulk aega oma leidu puudutadagi.

Sellel kuuse ja mnni sugulasel tidab tve osa kaardus lame moodustis, mis meenutab Hispaania likute uhkeid kroogitud kraesid 500 aasta tagustest aegadest. Taimel on ainult kaks lehte, mis kasvavad sdamikust ks hele, teine teisele poole. Lehed kasvavad kogu taime lipika eluea, kuid nende pikkus ei leta siiski 45 meetrit, sest kasvuga samaaegne kdunemine jrab lehti teisest otsast. Ka tuul lhub algselt htseid laiu lehti ribadeks: nii meenutab see taim rohkem kompostihunnikut kui elusorganismi.

Velvitiad vivad elada ligi 1500 aasta vanuseks. Just nii vana on ka Namibi krbe kige vanem isend, millel on htlasi au kanda maailma suurima velvitia tiitlit. See auvrne indiviid on suletud rohmakatest postidest ja piirdetraadist ehitatud aeda. Taim neb testi vlja rmiselt kummaline. Tpselt niisugune, nagu oleks tulnukate kosmoselaev kogemata liiga suure hooga vastu Maad prutanud ja laiali vajunud. Paar turistirhmakest seisab aia taga ja vaatleb nutult toda ebamrast hunnikut. Aed kaitseb tegelikult velvitiat uudistajate eest. Pole ju vlistatud, et iga teine kaugelt maalt tulnu soovib mlestuseks mnda tkikest hiidvelvitiast hes vtta.

mberringi laiub laudsile krbelagamik, mida ehivad erivanuselised velvitiapuslakad. Loomulikult on nad palju viksemad kui see Metuusala siin. Et velvitia on kahekojaline, kannab osa taimi emas-, osa isaskbisid. Jalutan nende taimede vahel ja mtlen, et siin ongi nd ks nide evolutsioonilises mttes tiuslikust spetsialistist likitsalt kohastunud krbemnnist. Aastamiljonite jooksul on leliigseks muutunud tvi ja vra. Alles on ainult peamine sgavale puurdunud juured, laiad nahkjad lehed fotosnteesiks ja paljunemiselundid.


Loodusesbra paradiis. Uudishimulik loodusesber leiab Namiibias endale huvivrset ndalateks ja kuudeks. Kui Etoshas savannilummus kogetud ja velvitiad imetletud, vib sita niteks Cape Crossile hiiglaslikku aafrika merikarude kolooniat vaatama. Need krvukhlglased on Ameerika rannikute sukelnorsude ja merilvide sugulased. Merikaru klab eestlase krvale veidi naljakalt ja ega ma saagi telda, et see nimi kige nnestunum oleks. See on pandud isasloomade jrgi, kes on testi suured ja karused ning mrisevad omavahel kiseldes koledal hlel. Emased ja noored on aga kenad, siledad ja tiesti mittekarulikud.

Omaette vaatamisvrsused on ka Luukereranniku (ingl. Sceleton Coast) elutud liivarannad, mis pakuvad pilti n.-. loomisjrgsest maailmast. Seal ringi hulkudes on raske hoiduda fantaseerimast, et elu pole veel maismaale judnud ning parajasti ajavad esimesed ksikud DNA-fragmendid mhisevas ookeanis ksteist taga. Tsi, reaalsusesse naastes on just seal kandis vimalik kohata ht suurt haruldust hulkraksete seas nimelt pruunhni, kes tavatseb kia Luukereranniku troostitutel kallastel hlgekorjuseid otsimas.

Reis ei oleks tiuslik ilma kiguta nooletupepuu-metsa. Taimeteadusliku sstemaatika jrgi kannab see puukujuline aaloe nimetust harunev aaloe (Aloe dichotoma), kohalik rahvas tunneb teda aga peamiselt afrikaanikeelse kokerboomi ehk siis maakeeli kukepuu nime all. Nooletupepuu on otsetlge inglise keelest quiver tree. See nimetus ise aga tuleneb tsiasjast, et bumanid ehk sunid, Luna-Aafrika krbete plisasukad, meisterdasid just sellest puust oma nooletuppesid. Vahetevahel kasutatakse metsast rkides sna niduslik vi haldjamets. Kui midagi sellist ldse olemas on, siis tasub niduslikkust otsida just htuvalgusesse vi aoeelsesse hgusse mhkunud kukepuumetsast.


Aafrika Suur kanjon. Dramaatiliste maastikumuljete koguja peaks kindlasti sitma Namiibia lunaossa, kus keelatud piirkondade (teemandivljad!) naabruses on maakoorde lhestunud hiiglaslik kanjon. Fish Riveri kanjon on 161 kilomeetrit pikk, kuni 27 kilomeetrit lai ja 550 meetrit sgav. Kui nne on, vib sealsetel metsikutel maastikel kohata ka ht telist haruldust mgisebrat. Erinevalt savannisebrast, kellel on mustade vtide krval nha ka pruunikaid vahevte, on mgisebra testi must-valge.

Mnedki reisijuhid nimetavad Fish Riveri kanjonit suuruselt teiseks maailmas. Esikohta hoiab muidugi kindlalt Colorado Suur kanjon. Minu jaoks on Kalaje kanjon juba teine suuruselt teine kanjon, mille veerel on mul nnestunud seista. See esimene nn. teine kanjon asub Kreeta saarel ja kannab nime Samaria kuristik. Vta nd kinni ja mista kohut!

Suured on nad kll mlemad. Praegu tundub mulle siiski, et Kalaje kanjon on suurem kui Samaria kuristik, sest htkki joonistuvad loojuva pikese kiirtes vlja hiiglasliku sgaviku sakilised servad. Kuristik ulatub kuni silmapiirini ning Kalajgi ise seal all sgavuses nib looklevat vaid kitsa nirena. Oranje jeni, kuhu ta suubub, on siit veel sadakond kilomeetrit.

Tagasiteel kihutame laskuva pimedusega vidu. Hobasi turistilaagris ootab meid ees prgulrm. ks eriti kopsakas tsikaad on end sisse sttinud just selle akaatsia vras, mille all on meie telk. Kuidas suudab ks putukas kll niisugust heli esile manada? Koputused puutve pihta ei avalda siristajale mingit mju. Seetttu arutame parajasti, kas ei peaks ritama laulumeistrit salaja, nii et naabrid ei mrkaks, saapaga visata, kui krvulukustav saagimine lpeb nagu noaga ligatult. Milline ndsus: taas kuuleme ojakese vulinat, end magama sttivate lindude tasast sdinat ja teiste tsikaadide mahedat, nd juba lausa nurrumisena tunduvat sirinat.

Teepada tulel, imetleme upakil kuusirpi ja sgavmusta miljonilises thekirjas lunataevast. Otsime just tagajrjetult Lunaristi, kui meie juurde astub looduskaitsja vormiriietuses nooremapoolne mees. Ta hoiatab meid kanjoni phja laskumise eest: ndal tagasi saanud seal ks prantsuse matkamees otsa kuumarabanduse lbi. Kanjonis valitsevat praegu prgupalavus.

Samas selgub, et kaitseala asjamees on laagris meie naaber: tema vlivoodi seisab veidi eemal, otse thistaeva all. Joome teed ning rgime loomadest ja Namiibia rgloodusest. Meie kaaslane on mned aastad ttanud Luukererannikul, liikunud maastikel, kuhu inimjalg saab astuda liharva. Mnikord pole ta kuude kaupa kohanud htegi hingelist. Poolihli, pilk lkkesse suunatud, rgib ta, et on srasest eluviisist unistanud ja esialgu pole tal kavatsustki naasta nn. suure tsivilisatsiooni juurde. Siis rgime veel mgisebradest ja pangoliinidest, hnidest ja tuhnikutest, elevantidest ja kohalikest kakkudest.

Tunnen, kuidas mu poisiplve unelmad taas rkavad. Just niisugusest elust ma ju kunagi meelisklesingi, kui lugesin raamatuid kaugetest maadest. Vaatan aukartusega meie kaaslast ikkagi noorplveunistuste kehastus ja mtlen, et kuigi minust ei saanud kaugete maade looduse uurijat, on mul nd vimalus turistina seda teha. Et ehtsaid loodusuurijaid on nii vhe, unistajaid aga palju, siis vast ei jgi muud le kui vahetevahel turistiks hakata. Et omaenda Aafrika-unistus teoks teha.


Indrek Rohtmets (1953) on bioloogist literaat ja toimetaja ning loodusfotograaf.




Indrek Rohtmets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012