Ongi tammedega puisniit! Suured tammed, jändrikud ja korbalised, juba raagus teised. “Näe, käbid kah küljes,” ei saa Bert naeru pidama... Jah, tõsi, lehed maas on ka hoopis sanglepa omad.

Mõõdulinti ei ole, proovime ümbert haarata. Mina olen üle meeter seitsmekümne, Bert üle meeter kaheksakümne, käte siruulatus peaks olema pikkusega võrdne: kui sõrmeotsad vaevu kokku saame, on ümbermõõt vähemalt 3,5 meetrit. Mis siis, et pole tammed, sangleppade kohta on tulemus hea, kuigi Hendrik Relve andmetel peaks jämedaim neist olema peaaegu meetri võrra tüsedam (4,3-meetrine puu Kurna mõisa pargis Harjumaal).

Karulõpel (Varangu lähistel Selja jõe ääres) pärandkooslusi otsimas, oktoobris 2001.

Must lepp, hall lepp, valge lepp, sanglepp, emalepp, isalepp, pasklepp, verilepp? Tegelikult on nende nimede taga ikka need kaks lepaliiki, mis Eestis looduslikult kasvavad.

See tavaline võsalepp on ametlikult hall lepp ehk valge lepp, teadusliku nimetusega Alnus incana. Vahel kutsutakse teda ka isalepaks või pasklepaks. Tumedatüveline võimsaks kasvav puu on sanglepp Alnus glutinosa, keda tuntakse ka musta lepana, emalepana ja seatammena. Verilepp on olnud kasutusel mõlema kohta, sest lõikepind läheb üllatavalt punaseks, teisi selliseid meie puude seas ei leia.

Levik. Halli lepa ja sanglepa levila ei lange päris kokku ei Euroopa piires ega Eestiski. Kui Norra, Soome, Eesti, Läti ja Leedu on üleni halli lepa mõjusfääris, siis alates Bornholmi saarest kuni Lyoni linnani kulgeb levila piir kirde–edela-suunaliselt nii, et seda meile tavalist, lausa metsaumbrohtu ei leidu Hispaanias ega Lääne-Prantsusmaal. Lõunas on halli lepata Kreeka ja suur osa Itaaliast. Looduslikust levilast jäävad välja nii Taani, Holland, Belgia, Suurbritannia, lisaks Prantsusmaa ning Saksamaa põhjaosa. Neis piirkondades kasvab ta tulnukliigina.

Sanglepp ei lähe nii kaugele põhja kui hall lepp. Soomes küünib levila kõige kaugemale põhja, kuid siingi vaevalt Põhjapöörijooneni. Sangleppa on leida peaaegu kogu Euroopas, üksnes Vahemere ääres puuduvad talle sobivad kasvukohad. Meil on sanglepikuid üle Eesti, kuid silma paistavad nad rohkem Lääne-Eesti saartel, kus halli leppa kasvab märgatavalt vähem. Ruhnu saarel on ta lausa haruldus. Sanglepikutest ja leppade levikust Eestis kirjutavad edaspidi põhjalikumalt nende puude parimad tundjad.

Käbid teevad lepa lehtpuude seas eriliseks. Kas lepakäbi on käbi? Väliselt kindlasti, kujult ju nagu ümarad käbikesed, ehkki pikkust vaid sentimeeter kuni kaks. Levised on kinnitunud puitunud kandjatele. Peenema botaanilise käsitluse alusel, mis arvestab peale vormi ka sisu, ei tohi lepakäbisid okaspuude omadega ühte patta panna. Okaspuudel pääsevad puitunud käbisoomuste vahelt lendu ja iseseisvat elu alustama seemned, mis on kandjaile kinnitunud paljalt (paljasseemnetaimed!), lepal aga väikese lendamist soodustava servaga viljad, mille sees seeme varjul (katteseemnetaimed!).

Mis vahe on viljal ja seemnel? Esimesel on teine sees, mitte vastupidi, ja vili on tekkinud õies oleva emaka sigimikust. Kui pole emakat, pole ka vilja.

Mis see lepakäbi siis on? Alguses üks pisitilluke (umbes poole sentimeetri pikkune) punakate emakasuudmetega õisik, mida on urvaks raske nimetada. Tegelikult siiski emasurb paljude õiekestega, igal ka emakas oma keerukuste ja seemnealgmetega sees. Õisik on väga tagasihoidlik, sest tuule peibutamiseks pole silmailu ega üldse õiekatet vaja (mitteametlikult võiks selliseid ka paljasõistaimedeks kutsuda): tähtsam on avatus. Et õietolm, mida isasurvad tuulde saadavad, ikka emakasuudmele jõuaks. Meie kahel lepaliigil on siin vahe sees: hall lepp alustab tolmlemist tavaliselt nädala võrra varem kui sanglepp.

Seemned-viljad hakkavad arenema aprillis ja saavad valmis alates oktoobrist. Pudenevad tuules ja lumemöllus talv läbi. Lepakäbid ei ole enamasti üksi. Et mõjusamalt leviülesandega toime tulla, on nad ikka mitme kaupa koos (hallil lepal isegi kuni kümme, sanglepal poole vähem). Hallil lepal on lendu soodustav kiletiib suurem kui sanglepal.

Kas lepakäbi on siis vili? Botaaniliselt on õigem öelda vilikond ehk paljude viljade ühendus. Vilikond on tervest õisikust tekkinud moodustis, milles omakorda viljad ja nende sees seemned. Vilikonna kasvatab nii eksootiline ananass kui ka aiatagune lepp, ainult esimesel on see eksootiliselt mahlane, teisel koduselt puitunud.

Mis on lepik: kas võsa või mets? Halli lepa võsa on lähiajaloos peale tunginud kahel korral – pärast suurt sõda ja pärast laulvat revolutsiooni. Ons see paha? Kindlasti parem kui ohakad.

Hall lepp eelistab viljakat mulda, samas muudab ka ise maa viljakamaks. Paljud teavad liblikõieliste taimede koostööst mügarbakteritega, mis annab eelise salvestada teistest rohkem õhulämmastikku. Ka lepad teevad koostööd lämmastikku siduvate bakteritega, tõsi küll, liblikõielistest hoopis erinevatega – kiirikulistega perekonnast Frankia.

Väärtuslikku lämmastikku jagub leppadel ülekülluses: sügisel, kui enamik lehtpuid peab värvimuutuste ja muuga trikitama, et seda vara lehtedest enne varisemist turvaliselt ära kolida, lähevad leppade lehed enne pruuniks ja krõbedaks muutumist vaid veidi heledamaks. Veel pudenenultki sisaldavad nad rohkem lämmastikuühendeid kui paljudel teistel lehtpuudel enne kolletumist.

Nii lehed kui ka kiiresti lagunev puit annavad koostöös mikroorganismidega suurepärase huumusrikka kõdu, olles eelduseks viljaka mulla ning lopsaka alustaimestiku tekkele niipea, kui vaid valgusolud soodsaks muutuvad. Põld oleks lepavõsa alla justkui soodsatel tingimustel hoiule pandud, vajaduse korral saab sellest parima uudismaa. Ka niiskusolud on lepikualusel maal põlluks peaaegu parajad: hall lepp ei kasva kuival, aga mitte ka päris liigniiskel maal.

Eestimaal on pärastsõjaaegseid elujõus halllepikuid, mis metsa mõõdu igati välja annavad. Kui inimene vahele ei sega, võib lepikust aegapidi saada kuusik.

Tihti rõhutatakse, et hall lepp, erinevalt sanglepast, ei kasva suureks puuks. Ometi võib Kesk-Eestis, kus niisked savised mullad ei luba erilisi ilupuid kasvatada, näha talude ümbruses vahel ka mõnd suurt halli leppa, kel vaatamata üldisele lepitamata võsavõitlusele kogemata või meelega puuks kasvada on lastud. Sellistel saab vaevu kätega ümbert haarata, ju nad on siis üle poolteisemeetrise pihaga. Suur puu ju küll, miks seda ei taheta tunnistada?

Asi on pigem halli lepa lühiealisuses. Lepad kiirustavad: kasvavad kiiresti ja surevad üsna noorelt. Paljud suured hallid lepad, mis varasemast meeles, on nüüdseks kadunud. Enamik Eestimaa puid elavad inimese üle, hall lepp mitte. Keskeltläbi poolesaja aasta möödudes ei ole temast enam midagi alles, sest ka pikali kukkunud tüve puit on habras ja laguneb kiiresti, läheb hästi ringesse. Kui võimalust on, elab ta edasi nooremates juure- ja kännuvõsudest järeltulijates.

Need, kes on võidelnud lepavõsa nagu mitmepealise puulohega, ei taha halli lepa kasvatamisest ilmselt kuuldagi. Noores eas edestab hall lepp puiduproduktsioonilt peaaegu kõiki kohalikke puuliike, rikkaliku juure- ja kännuvõsu tõttu on heitlus leppadega olnud ajast aega tüütu. Ent juba vanasti osati seda halli lepa omadust ka kasuks pöörata: osa hagudest, mis põlde ja kraave puhastades kokku pandi ja hiljem ahju aeti, olid kindlasti hallid lepad. Nüüd on leppa katsetatud energiavõsaks, eriti temast veelgi kiirema kasvuga sanglepa ja halli lepa hübriidi.

Sanglepp kasvab jalad vees. Kui halli leppa puuks ja tema salu metsaks nimetades kiputakse sageli õlgu kehitama, siis vesistel maadel kasvavad tõsised tumedatüvelised sanglepametsad – sanglepalodud – mõjuvad igati väärikalt. Suured nagu tammed, jändrikud ja korbalised, sellest ka nimetus seatamm. Ta eluiga on halli lepa omast poole pikem, jämedaimate tüve ümbermõõt üle nelja meetri. Selliseid omapäraseid metsi on meil aga vähe: vaid umbes kolm protsenti Eesti metsadest. Metsamõõtu halllepikuid on üle kahe ja poole korra rohkem.

Sanglepp kannatab teistest lepaliikidest rohkem niiskust, kuid pidevalt seisvat kõrget veetaset ei taha temagi. Ilusaid sanglepikuid võib näha paiguti jõgede-ojade lammidel. Lodudes seisab iga sanglepp koos oma kaaskonnaga mätta otsas. Kuivemal ajal annab mätta kõrgus tunnistust, kuhu maani selles metsas veetase võib ulatuda. Suurvee ajal sanglepikusse sattudes võib hakata kahtlema, kas niisugune puudega veekogu on ikka mets? Inimene proovib uuel moel rakendada ka sanglepa eeldusi, istutades teda biotiikide serva.

Lepa liike on mõnikümmend. Külma talve taluvatena laiutavad ka teised lepaliigid peamiselt põhjapoolkeral. Kõigil neil on vahelduvad saagja servaga lihtlehed. Lepa perekonna eriline tunnus on pikavarrelised pungad. Ka meie leppadel on sellised.

Enamik leppi on valguslembesed ja eelistavad rasket toitainerikast mulda, mis oleks parasniiske – seega võiksid lahedalt olla nende päralt parimad põllumaad. Mõned lepad kasvavad ka vesistes kasvukohtades. Siiski ei talu enamik pikka aega seisvat kõrget vee taset, küll aga ääristavad nad vooluveekogude kaldaid.

Pikaealisusega ei hiilga ei meie kodumaised ega võõrlepad, kuid enamik neist kasvab kiiresti. Üllatav oli leida üht lepaliiki (Alnus acuminata) Kesk-Ameerika kõikvõimalike väärispuitude seas. Kuid sellegi puit on pehme ja tema kasutusena oli mainitud peamiselt mänguasjatööstust.

Mõned lepad on tuntud ilupuudena. Eestis kasvatatakse võõrleppadest kõige enam Kesk-Euroopa mägedest pärit tumeda ümaralehelise võraga rohelist leppa (Alnus viridis). Kevadel kaunistavad teda kimpudena ohtrad rohekad isasurvad, mis puhkevad koos lehtedega nagu meie kaskedel.

Ka sanglepal ja hallil lepal on kasvatamisväärseid lõhislehiseid ja kollakakirjusid vorme, mida võib näha parkides ja osta puukoolidest. Väga harva võib neid kogemata tekkinuna leida loodusest.

Miks ei ole siin kirjas lepaliikide täpset arvu? Põhjus on eelkõige hiiglasliku levilaga liikides. Näiteks meie halli lepa mõne geograafilise rassi on osa uurijaid ülendanud liigi tasemele ja teised alandanud alamliigiks. Nii on tal omad alamliigid Põhja-Ameerikas (ssp. rugosa ja ssp. tenuifolia, liigini ülendatuna on viimasel ka eestikeelne nimetus – kaljulepp) ja Aasias (ssp. hirsuta ehk lammlepp).

Lepp hobune ja punane puu. Lepa värske mahl on punane, vanasti nii tavapäraselt punane, et selle oranþpunase värvi järgi on nime saanud nii lepalinnud, -triinud, punases kudemisrüüs lepamaimud kui ka hobused – punased hobused ongi värvilt lepad. Aga lepahobuseid on muidki.

Vanasti voolisid isad-vanaisad oma lastele lepaloomakarju. Muid loomi oli lihtne teha: sõrmepaksusele puujupile tuli esiotsa teha sälk, mis tähistas kõrvu ehk sarvi; jalgu polnudki tavaliselt vaja. Kui ära koorida, sai punase puniku; kui laiguti koor maha lõigata, tuli kirjak. Hobused olid siiski keerulisemad: tuli leida kuivanud ladvaga puu, millel mõni külgharu juhtimise üle võtnud. Vaat sellest sai alles õige kenuskaelalise hobuse! Ka tuli natuke vaeva näha, et ilma jalgadeta kaelakandja kenasti püsti seisaks.

Lepp oli karjapoistele hea seltsiline, sest teda oli kerge noaga vesta.

Pajupilli asemel sai hästi teha lepapilli – ikka kevadel lahtise koore ajal ja samamoodi: noapeaga koputati koor lahti, pärast huuliku tegemist sokutati see uuesti oma kohale.

Suur karjapasun ei pidanud samuti helendama kaskselt nagu ilupiltidel, selle võis samahästi ka lepakoorest kokku keerata.

Värskete lepahalgude riit punetab otstest kaugele. Kahjuks tuhmub see särtsakus kiiresti, ent jääb alles mööblipoes, kus lepp tähistab rebasekarva spooniga ja vastava peitsiga järele aidatud mööblitükkide värvi. Ehtne lepast tarbekaup on tegelikult hallikasroosaka jumega.

Hall lepp ei kõlbagi muuks kui suitsutamiseks ja ajutiseks taaraks, sest ta laguneb kiiresti. Siiski peavad hallist lepast karjaaia postid vastu rohkem kui paar aastat. Sanglepa pehmest, kergest ja veidi hallikasroosakast puidust saab juba enamat: nii mööblit, lastele mõnusaid mänguasju kui ka puulusikaid. Eriliselt on sanglepa puitu hinnatud vesiehitiste tarbeks: muidu habras puit on seal osutunud vastupidavaks ja usaldusväärseks.

Kasutatud on leppade park- ja värvained. Lepitamine on varem tähendanud ka lepakoortega värvimist. Rahvaravimiks olid vanasti nii lepakäbid kui ka -lehed: esimestega pargiti seespidiselt kõht jälle töökorda ja teistega välispidiselt nii hõõrdunud varbavahet kui ka muid nahahädasid. Endisaegadel suurendasid leppade toime mõjukust erilised kombed. Lepp sobis ennustamisekski. Võimu ja salapära andis talle ta veri. Mis sellest kõigest veel tänapäevani teada, võtab eeloleval aastal kokku Mall Hiiemäe.

Lepaseened, lepapoid ning muud leplikud ja vähem leplikud. Ei saa lepadki ilma kaaskonnata. On neid, kes leppade edenemist toetavad, nagu kiirikulised lämmastikku sidudes ja paljud seeneriigi alamad. Neist teevad eeloleval aastal täpsemalt juttu Leho Tedersoo ja Kuulo Kalamees.

Kes leppa piiravad? Kitsed siin küll kärneriks ei taha olla, ka põder hoolivat lepast vaid siis, kui midagi muud pole võtta. Kobras ehitab hallist lepast küll paisu, aga sööb teda vaid parema puudusel. Lepal on omapärane maitse, mida varasematel aegadel tundsid hästi lapsed, kes kevaditi lepapulki närides ja koore alt mähka otsides suud punaseks said.

Miks see punase mahla ja lämmastikurikaste lehtedega puu loomadele hästi ei maitse, saame ehk teada Urmas Kokassaare järgmisse numbrisse kavandatud artiklist.

Tulevastest tuhandetest lepalastest läheb oma osa tihaste, urvalindude, leevikese ja teiste pugudesse: need linnud nakitsevad talv läbi lepakäbide kallal. Veidi aitavad lepa laiutamisi vaos hoida putukad ja roosteseened. Suve teisel poolel on paljude hallide leppade lehed roostetanud välimusega või lausa roodudeni paljaks näritud (lepapoi ja teiste mardikate ning liblikate röövikud!), silma hakkavad veel kaevandikärsaka looked ja pahktäilaste nibupahad. Saame vast neistki aasta jooksul lähemalt teada.

Uus aasta läheb nagu lepse reega!

Kuidas eristada meie kaht leppa
Hall lepp Sanglepp Ühised tunnused
Tüvi, koor sile ja hall tumepruun, vanemas eas rõmelise paksu korbaga
Noored võrsed hallikakarvased siledad või kleepuvad kandilised, heledate triibukeste (lõvedega)
Pungad karvased või matid kleepuvad või läikivalt siledad selgelt varrelised
Lehepind ja värvus noorelt hallikarvased, hiljem vaid alumiselt pinnalt heledamad, leheroots kaua lühikarvane noorelt kleepuvad, pealt läikivad, karvu ainult roodude nurkades
Lehe kuju jms. lehetipp teravnev, leht kõige laiem keskkohast rootsu pool lehetipp nagu maha lõigatud, sageli tipus sisselõige, leht kõige laiem keskkohast tipu pool vahelduvad lihtlehed, leheserv kahelisaagjas, lehelaba noorelt külgroodude vahel kokku volditud
Vili heledamad tiivad kahel pool seemet umbes sama laiad kui seeme tiivad vaevalt märgatavad tiibpähklike
Vilikond tipmised ja üksikud käbikesed selge raoga, külgmised lühikese raoga või raotud käbikesed selge raoga puitunud ümara käbikese kujuline

1. Aastaraamat “Mets’01”. – Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus. Keskkonnaministeerium. http://www.envir.ee/metsandus/statistika/ressurss.pdf

2. Eesti taimed http://sunsite.ee/taimed/general/oistaim.html

3. Hainla, Vaike 1971. Lepad. – Eesti Loodus 22 (9): 526–531.

4. Hanso, Märt; Hanso, Silja 2001. Lepa-leherooste ja lehiste introduktsioon. – Eesti Mets 4–6: 14–15.

5. Hiiemäe, Mall 1971. Lepp ennustus- ja ravivahendina. – Eesti Loodus 22 (9): 532–533.

6. Kalamees, Kuulo 1971. Lepikute seeni. – Eesti Loodus 22 (9): 533–534.

7. Kuresoo, Rein jt. (koost.) 2001. Eesti elusloodus. Varrak, Tallinn: 136–137.

8. Laas, Endel 1987. Dendroloogia. Valgus, Tallinn: 614–621.

9. Põldmaa, Kustas 1975. Kodumets. Valgus, Tallinn: 35–39.

10. Relve, Hendrik 1998. Puude juurde. Loodusfoto, Tallinn: 87–95.

11. Talts, Silvia 1969. Perekond lepp. – Eichwald, Karl jt. (koost.) Eesti NSV floora, 4. Valgus, Tallinn: 328–335

12. Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Valgus, Tallinn.

Ülle Reier (1955) on botaanik, töötab Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi teadurina.