Eesti Looduse fotov�istlus
01/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
kaitseala EL 01/2004
Tihu maastikukaitseala

Tihu maastikukaitsealale tasub minna ka talvel: teid ootavad mitmekesised maastikud järvedeahelikust kuni sügava jõeoruni, loodusmetsad, luitemäed ja igihaljad jugapuud.

Talvel, kui elusloodus puhkab ja elab oma elu varjatult, tasub minna eelkõige maastikukaitsealadele. Nagu nimigi ütleb, kaitstakse neil eeskätt maastikku kui tervikut või mõnd maastikuelementi, näiteks pinnavorme. Ajal, kui lehtpuud ja põõsad on raagus, tulevad pinnavormid vahelduvas maastikus paremini esile. Mõnigi maastikukaitseala on loodud raba kaitseks. Kui tavaliselt käiakse rabas sügiseti jõhvikaajal, siis talvel näitab raba end hoopis teistsugusena. Külmunud rabapind ja laukad teevad siin liikumise nüüd kergeks ning rabade rahu ja vaikus pakuvad oivalist puhkust pärast aastavahetuse hullumeelset tormamist. Kui maad katab lumi, siis tasub minna maastikukaitsealadele suuskadel: tihti on seal sisse aetud rajad, kus saab mõnusasti sõita ja loodust nautida ka kitsamate rajasuuskadega.

Eesti ligi sajast maastikukaitsealast valisin seekord lähemaks tutvustamiseks vähe tuntud Tihu maastikukaitseala, mis asub Hiiumaal nelja lahustükina Emmaste, Kõrgessaare ning Käina vallas. Kaitseala hõlmab mitmeid erisuguseid loodusväärtusi.


Saamislugu. Juba 1962. aastal loodi Lääne-Hiiumaal kolm lähestikku asuvat kaitseala tolleaegsete nimedega Tihu järve ornitoloogiline keeluala, Vanajõe oru geoloogiline keeluala ja Õngu haruldaste liikide (jugapuu) kasvukoht. Esimene neist haaras Tihu Suurjärve ja seda ümbritseva soo, teine Puski ja Õngu vahelise jõeorulõigu ning kolmas jugapuude kasvuala Õngu küla karjamaadel. Praegune Tihu maastikukaitseala (kogupindalaga 1232 ha) ühendab need ning nende vahele jäävad nn. Leemeti mäed. Eesmärk on kaitsta Limneamere-aegseid pinnavorme, seal kujunenud loodusmaastikke, Hiiumaa suurimaid järvi, loodusmetsi ning haruldasi liike.

Tihu maastikukaitseala, eeskätt Vanajõgi ja Tihu järved on üks olulisemaid piirkondi Hiiumaale lahti lastud euroopa naaritsatele. Kas ja kuidas suudavad naaritsad siin püsiva asurkonna moodustada, peab näitama aeg.


Tihu järved paiknevad ahelikuna kagu–loode-suunalises vagumuses. Kõige suurem ja ühtlasi kagupoolseim on Tihu Suurjärv (ka Tihu Esimene järv või Männamaa järv), mille pindala on 85 ha ja suurim sügavus vaid kuni pool meetrit. Loode poole liikudes jõuame 2,7 ha suuruse ja ainult pisut sügavama (kuni 0,6 m) Tihu Keskmise järveni (ka Tihu Teine järv). Järgmine 4,6 ha suurune Tihu Kolmas järv (ka Väikejärv) on ühtlasi sügavaim (kuni 1,5 m). Tihu järvestiku, eelkõige Suurjärve veetaset on 1930. aastal meetri jagu alandatud, seetõttu kujuneski siia madalaveeline ja pehmete kallastega veekogu, mis sobib hästi pesitsuspaigaks rikkalikule vee- ja soolinnustikule. Järves elab ka haruldane kirju- ehk apteegikaan (II kaitsekategooria). Järvi ümbritsevas Õngu ehk Tihu soos kasvab mitmeid ohustatud taimeliike, nagu atlantilise kliimaperioodi jäänuk – lääne-mõõkrohi, sookäpp ja alpi võipätakas (II kategooria), harilik porss (III kategooria) jt. Sooga piirnevas metsas on endale pesapaiga leidnud merikotkas.


Leemeti luitemaastik. Hiiumaa tasasel maastikul mõjuvad luited lausa mägedena, millest ka kohalikus kõnepruugis kasutatav nimi – Leemeti mäed. Palumetsaga kaetud luitemaastik on tuntud nii hea mustika- ja pohla- kui ka seenekohana. Loodushuvilised leiavad siit väljaehitatud ja tähistatud matkaraja ning talvel suusarajad. Tulijad saavad teha puhkepeatuse püstkojas ning peatuda igaühele avatud matkamajas. Luitemetsa on elupaigaks valinud meie suurim kakuline – kassikakk (II kategooria).


Vanajõe org on tuumikuks kaitseala kolmandale osale. Kuni kümne meetri sügavuselt luiteliiva uuristunud org on eriti ilmekas 350 meetri ulatuses Emmaste–Luidja tee ääres. 50–100 meetri laiuse oru põrkeveerudel avanevad kuni kaheksa meetri kõrgused liivapaljandid. Siia on ehitatud parkla, orgu laskumiseks trepid ja

järsaku äärele lattidest piire. Vanajõgi on oluline forelli kudejõgi.


Oru tekke kohta teavad kohalikud rääkida legendi. Kord läinud vanamees töölt tulles Vanajõe äärest läbi. Ta olnud väsinud, löönud labida sügavalt maasse ja istunud puhkama. Pärast tõmmanud labida välja ja astunud edasi. Maasse jäänud auk, kust hakanud vesi välja voolama. See uuristanudki Vanajõe oru.


Õngu jugapuude kasvualal on loendatud ligikaudu 250 jugapuud (II kaitsekategooria). Siinne mets on ka üks hirvede meeliselupaiku.


Kaitsekord. Loodusväärtusi arvestades on maastikukaitseala jaotatud viieks sihtkaitsevööndiks: Tihu, Tihu järvede, Leemeti, Vanajõe ja Õngu sihtkaitsevöönd. Neist kahes esimeses püütakse tagada looduse segamatu areng, ülejäänutes aga hoida maastikuilmet ja sobivaid kasvutingimusi kaitstavatele liikidele. Siin on võimalik ja kohati lausa vajalik loodushoidlik majandamine.

Ohustatud liikide kaitse eesmärgil ei tohi inimesed minna Tihu sihtkaitsevööndisse 1. veebruarist kuni 31. augustini. Mõistagi on seal samal ajal keelatud ka jahipidamine.

Tihu maastikukaitseala valitseb Hiiumaa keskkonnateenistus, kelle poole tuleks pöörduda kõigi küsimuste ja probleemidega. Maastikukaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 1998, 46, 670; 2000, 30; 176).


Uudo Timm (1959) on zooloog, keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse keskkonnaregistri büroo juhataja.



Uudo Timm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012