Eesti Looduse fotov�istlus
01/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
HARULDUS EL 01/2002
Laialehine nestik.

Nestiku igatpidi longus õisik.
T. Kukk
Küsige kõrgharidusega bioloogilt, kas ta nestikut tunneb. Arvan, et vastus on enamasti eitav. Hea, kui nestikut peetakse soontaimeks ja mitte seente, tigude või mesilaste hulka kuuluvaks.

Teadmatus on andestatav, sest nestik kasvab Eestis vaid üksikutes kohtades, soistesse metsadesse pole loodusehuvilisel tavaliselt asja, ja pealegi läheb ta kergesti sassi mõne teise kõrrelisega. Mullu kontrollisin keskkonnaministeeriumi soovil nestiku leiukohti, selle ajani olin ka ise näinud teda ainult piltidel võiherbaarlehel.

Botaanikud pole nestikut (Cinna latifolia) kunagi hästi tundnud. Silmatorkavalt suurele kasvule vaatamata avastati ta Eestist (Pärnumaalt Uulu lähedalt) alles 1881. aastal. Esmaleidjat Jules Treboux\'d teatakse tänapäeval heal juhul vaid temanimelise õunasordi järgi. Pärnu kooliõpetaja ja sordiaretaja aimeleiu õigsuses veendus ka tolleaegseid tuntumaid Tartu botaanikuid Johannes Klinge [2]. Esmasleiu tõendusmaterjali säilitatakse Tallinnas loodusmuuseumis Treboux\' herbaariumis.

Tänapäeval võib nestikut näha Kirde- ja Edela-Eestis ning Järvselja metsades. Taimestikuatlase järgi on teda leitud pärast1970. aastat kaheteistkümnest ja 1920–1970 üheksast ruudust(vt. kaarti). Vanadest leiukohtadest on suur osa nüüdseks kindlasti hävinud: Kirde-Eestis jäid need põlevkivikarjääride ja tööstushoonete alla, Häädemeeste juures läheb üle varasemaleiukoha uus maantee. Põhiline oht tuleb aga metsakuivendusest ja -raiest, seetõttu on hävinud Edela-Eestis näiteks Arumetsa, Saki, Kotkapesa ja Massiaru leiukoht. Elujõulisemad populatsioonid on praegu Eesti soojuselektrijaamast põhja pool, Poruni jõe lähedal, Toila (Martiska) metsas, Järvseljal, Nigulasja Kikepera raba äärsetes soistes metsades. Viimati mainitu leidis tähelepanelik bioloogiatudeng Ülo Niinemets 1989. aastal välipraktikal olles. Kõige lihtsam on nestikut tundma õppida Järvselja looduskaitsekvartali serval laudtee ääres.

Nestik kasvab soostunud metsades sõnajala ja angervaksa kasvukohatüübis, kus valitseb sageli sanglepp, harvemini kask, mänd, saar jt. Sobivad hõredamad erivanuselised puistud liituvusega 0, 6–0, 8. Kuigi lamapuidu rohkuse ja nestiku vahelpõhjuslikku seost kindlasti pole, olen teda tihtipeale leidnud mahalangenud puutüvede ümbrusest. Rohke lamapuit viitab metsa puutumatusele või väga vähesele inimmõjule, ja nestik on hemerofoob ehk kultuuripelglik liik. Nõrga harvendusraie elab ta üle, kuid kaob kiiresti lageraiesmikelt. Olen nestikut näinud ka vanadel metsasihtidel ja kunagise palgiparvetuskanalikaldal, herbaarandmete järgi on teda leitud ka kuivendatud (kõdusoo)metsast. Niiskuslembese taimena kasvab ta meelsasti ojade, allikate ja lompide kaldal.

Nestik on mitmeaastane laiade lehtede ja longus pöörisega suur kõrreline, kes kasvab hõremurusalt väikeste kogumikena. Väliskujult sarnaneb temaga kõige rohkem saluhein, eksitada võivad ka kahar parthein, kahar nurmikas, mets- ja suuraruhein. Erinevalt partheinast ja nurmikast on nestiku leht täiesti lame, tugevama kesksoone ja paatja tiputa. Aruheintelehed on alt tugevasti läikivad, pealegi kannab suure aruheinapähik umbes sama pikka ohet. Saluheina ja nestiku lehtedel paraku erilist vahet pole. Eri määrajates korratakse küll visalt, et saluheina lehetuped on siledad ja nestikul karedad, ent looduses osutusid mõlemad rohkem või vähem karedaks. Viimatiilmunud taimemäärajas [3] pakutud vegetatiivsetest tunnustest ei sobi nestiku saluheinast eristamiseks ükski. Nestiku lehed lõhnavad katkihõõrumisel tõesti kumariini järele, nagu maarja-võilõhnheinal. Kuid ka saluheina lehtedel on nõrk kumariini lõhn, seda floorad ega määrajad ei maini.

Kindlalt saab neid kaht liiki eristada vaid õisiku järgi. Nestikul on see longus, pöörise eri pikkusega harud ripuvad allapoole. Saluheina õisik on püstine ja pööriseharud hoiduvad rõhtsalt igas suunas harali. Mõlema liigi pähikus areneb üks mõlemasooline õis, kuid nestiku pähik on roheline, piklik ja kitsas, saluheinal aga meenutab see pisikest valget ploomi, millel on mõlemas otsas lühike terav tipp.

Nestiku paljunemisbioloogia on jäänud salapäraseks. Ta levib põhiliselt vegetatiivselt paljunedes, kuid niiviisi jõuavad taimed umbes poole meetri kaugusele. Eesti leiukohtades nägin vaid üksikuid noori nestikutaimi. Tema seemnetel pole tõhusat levimisviisi, seetõttu pudenevad needki emataime lähedale. Ilmselt on seemned ka kehva idanemisvõimega.

Nestiku leviala.
T. Kukk
Üldlevilalt on laialehine nestik tsirkumpolaarne: teda leidub põhjapoolkera parasvöötme metsavööndis kitsa ribana nii Euraasias kui ka Ameerikas [1]. Meil on nestikut peetudvarasemate külmemate subarktiliste kliimaperioodide reliktiks. Varem arvati Pärnumaa leiukohad liigi lõunapoolseimateks [2], ent hiljem on teda leitud ka Valgevene põhjaosast ja Venemaalõunaosast [1]. Eestis kasvab nestik oma levila edelapiiril: teda pole Lätis ega Lõuna-Rootsis.

Nestikul pole eestikeelseid rahvapäraseid nimetusi, sest taim on rahva hulgas täiesti tundmatu. Nimetust nestik kasutab esimest korda Gustav Vilbaste oma taimemäärajas 1925. aastal[4]. Rootsi- ja soomekeelne nimetus osutab taime magusalelõhnale: vastavalt sötgras ja hajuheinä. Ingliskeelne Drooping Wood Reed (Wood Reedgrass) viitab longus pöörisele, taimesuurele kasvule ja metsale. Ladinakeelne liigiepiteet latifolia pajatab laiadest lehtedest, perekonnanimetus Cinna on tulnud kreeka keelest, kus see tähistab üht loomadele mürgist kõrrelist.

Nestiku kasutusvõimalused on tagasihoidlikud. Ameerikas on taime värskeid lehti põletades peletatud moskiitosid. Meie väärtustame nestikut kui loodusmetsa indikaatorit: inimpelgliku liigina eelistab ta kasvada eelkõige põlis- ja loodusmetsades. Kui Ameerikas märgitakse nestiku laialdast levikut ka inimtegevusest rikutud aladel [5], siis Euroopas on olukord vastupidine. Eestis kaitstakse nestikut 1983. aastast, praegu kuulub ta kaitsealuste liikide teise ja punase raamatu kolmandasse kategooriasse. Euroopa Liit on ta loodusdirektiiviga tunnistanud erilistkaitset väärivaks, sest liidu piires on nestik haruldane ja ohustatud: teda leidub vaid Skandinaavia keskosas ja Lõuna-Soomes.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012